Hüppa sisu juurde

Hüppa sisukorda

Jätkuvalt otsitakse lahendusi

Jätkuvalt otsitakse lahendusi

Jätkuvalt otsitakse lahendusi

JUBA asutamisest saati on Ühinenud Rahvaste Organisatsioon olnud huvitatud lastest ja nende probleemidest. 1946. aasta lõpus asutati ÜRO Rahvusvaheline Laste Hädaabifond (UNICEF), mis oli ajutine korraldus sõjast laastatud piirkondades laste eest hoolitsemiseks.

1953. aastal muudeti see hädaabifond püsivaks organisatsiooniks. Ehkki praegu tuntakse seda ametlikult ÜRO Lastefondi nime all, on selle lühendiks jäänud ikkagi UNICEF. Seega on UNICEF juba rohkem kui poole sajandi vältel muretsenud kogu maailma lastele toitu, riideid ja arstiabi ning püüdnud ka muul viisil laste vajaduste eest hoolitseda.

Laste vajadused tõsteti selgemalt esile 1959. aastal, kui ÜRO võttis vastu lapse õiguste deklaratsiooni. (Vaata kasti lk. 5.) Loodeti, et see dokument äratab huvi laste probleemide vastu ning aitab neid lahendada, julgustades avalikkust nii rahalist kui ka muud toetust pakkuma.

Ent vastavalt väljaandele „Collier’s 1980 Year Book” olid „kakskümmend aastat hiljem need „õigused” – eriti mis puudutasid toitumist, tervist ja materiaalset heaolu – ikka veel kättesaamatud paljudele maailma 1,5 miljardist lapsest”. Vastavalt oma deklareeritud eesmärkidele nimetas ÜRO 1979. aasta rahvusvaheliseks lasteaastaks, tunnustades sellega, et laste probleemide lahendamine on jätkuvalt vajalik. Valitsus-, tsiviil-, usu- ja heategevusringkonnad üle kogu maailma osutasid lahenduste otsimisel kiiresti soodsat vastukaja.

Kas see oli vaid „õel nali”?

Kurb küll, kuid UNICEFi aruande järgi ei elanud arengumaade lapsed rahvusvahelise lasteaasta jooksul sugugi hästi. Aasta lõpul oli umbes 200 miljonit last ikka veel alatoidetud ning pooled neist 15 miljonist lapsest, kes surid enne viieaastaseks saamist, surid just alatoitluse tõttu. Nendes maades sel aastal igas minutis sündinud sajast lapsest surid viisteist enne üheaastaseks saamist. Algkooli lõpetas neist vähem kui 40 protsenti. Ajalehe „The Indian Express” juhtkirjas kurdeti UNICEFi aruannet kommenteerides, et see lasteaasta osutus „õelaks naljaks”.

Mõned nägid seda ebaõnnestumist ette. Näiteks kohe aasta alguses kirjutas Fabrizio Dentice ajakirjas „L’Espresso”: „Olukorra parandamiseks on vaja midagi enamat kui lasteaastat.” Selles ajakirjas märgiti veel: „Tänapäeva elustiil teeb meid niisugusteks, nagu me oleme, ja just seda on vaja muuta.”

1990. aasta septembris peeti ÜRO peakorteris ülemaailmne konverents, et jätkuvalt laste probleemidele lahendusi otsida. See oli üks ajaloo suuremaid maailma juhtide kokkutulekuid. Kohal oli üle 70 juhtiva poliitiku. See konverents oli järelkaja lapse õiguste konventsioonile, mis võeti vastu 20. novembril 1989. aastal ning hakkas kehtima 2. septembril 1990. aastal. Septembri lõpuks olid kokkuleppe ratifitseerinud juba 39 riiki.

UNICEF märkis hiljuti, et „see konventsioon on muutunud kiiresti kõige laialdasemalt aktsepteeritud inimõiguste lepinguks, kutsudes ülemaailmselt esile suureneva huvi laste kaitsmise vastu”. Tõepoolest, 1999. aasta novembriks oli selle konventsiooni ratifitseerinud 191 riiki. UNICEF kiitles: „Lapse õiguste konventsiooni vastuvõtmisele järgnenud aastakümnel saavutati laste õiguste tunnustamisel ja kaitsmisel rohkem edu kui ühelgi teisel samaväärsel perioodil inimkonna ajaloos.”

Hoolimata sellisest edust märkis Saksamaa president Johannes Rau: „On kurb, et veel praegugi tuleb meile tuletada meelde, et lastel on õigused.” Või siis tuletada meelde, et neil on ikka veel suured probleemid! Tunnustades, et „palju on veel teha”, andis UNICEF 1999. aasta novembris teada: „Üle maailma sureb igal aastal ligikaudu 12 miljonit alla viieaastast last ning seda enamasti kergesti ärahoitavatel põhjustel. Umbes 130 miljonit arengumaade last ei käi algkoolis ... Ligikaudu 160 miljonit last on täiesti või teatud määral alatoidetud. [––] Paljud soovimatud lapsed kiratsevad lastekodudes ja teistes taolistes asutustes, olles ilma jäetud haridusest ja korralikust arstiabist. Sageli on neid lapsi füüsiliselt halvasti koheldud. Hinnangute kohaselt peab 250 miljonit last tegema mingit tööd.” Mainiti veel, et 600 miljonit last elab täielikus vaesuses ning 2000. aasta lõpuks on 13 miljonit last kaotanud AIDSi tõttu vähemalt ühe vanema.

Paistab, et poliitikud ei leia neile probleemidele rahuldavaid lahendusi. Ent mitte ainult arengumaade lastel ei esine probleeme. Läänemaailmas kannatavad paljud lapsed teistsuguste hädade tõttu.

[Väljavõte lk 4]

„On kurb, et veel praegugi tuleb meile tuletada meelde, et lastel on õigused”

[Kast/pilt lk 5]

ÜRO lapse õiguste deklaratsioon:

● Õigus nimele ja kodakondsusele.

● Õigus kiindumusele, armastusele, mõistmisele ning materiaalsele kindlustatusele.

● Õigus küllaldasele toidule, eluasemele ja meditsiinilisele teenindamisele.

● Õigus erihoolitsusele, kui ta on füüsilise, vaimse või sotsiaalse puudega.

● Õigus olla esimeste seas, keda ükskõik mis olukorras kaitstakse ja päästetakse.

● Õigus olla kaitstud igasuguse hoolimatuse, julmuse ja ekspluateerimise eest.

● Õigus täielikule võimalusele mängida ja puhata ning võrdne võimalus vabale ja kohustuslikule haridusele, võimaldades tal arendada oma oskusi ning saada ühiskonna kasulikuks liikmeks.

● Õigus arendada oma võimeid vabas ja väärikas keskkonnas.

● Õigus kasvada üles üksteisemõistmise, sallivuse, rahvaste sõpruse, rahu ja üldise vendluse vaimus.

● Õigus omada neid õigusi hoolimata rassist, nahavärvist, soost, usust, poliitilistest või muudest seisukohtadest, etnilisest või sotsiaalsest päritolust, varanduslikust seisundist, sünnistaatusest või mingist muust kriteeriumist.

[Allikaviide]

Kokkuvõte on tehtud väljaande „Everyman’s United Nations” põhjal

[Piltide allikaviited lk 3]

UN PHOTO 148 038/Jean Pierre Laffont

UN photo

[Piltide allikaviide lk 4]

Fotod lehekülgedel 4 ja 5 Giacomo Pirozzi/Panos Pictures