Lapsed on väärt, et neid soovitakse ja armastatakse

„ANNA lapsele veidi armastust ja sa saad seda rohkesti tagasi.” Nii kirjutas 19. sajandi inglise kirjanik ja kriitik John Ruskin. Arvatavasti on enamik lapsevanemaid nõus, et last tasub armastada. Seda mitte ainult vastuarmastuse pärast, vaid hoopis olulisem on positiivne mõju, mida see armastus lapsele avaldab.

Raamatus „Love and Its Place in Nature” märgiti näiteks, et ilma armastuseta „võivad lapsed surra”. Nimekas briti päritolu antropoloog Ashley Montagu ütles koguni nii: „Laps, keda ei ole armastatud, on biokeemiliselt, füsioloogiliselt ja psühholoogiliselt väga erinev sellest, keda armastatakse. Esimene isegi kasvab viimasest erinevalt.”

Ajalehes „Toronto Star” kirjutati ühest uurimusest, mille käigus jõuti samalaadsetele järeldustele. Selles öeldakse: „Lastel, keda paitatakse, kallistatakse ja silitatakse harva, ... on ebanormaalselt palju stressihormoone.” Tõepoolest, imikueas hooletusse jäämise tõttu „võivad tekkida tõsised pikaajalised probleemid õppimise ja mäluga”.

Need avastused rõhutavad, kui vajalik on lapsevanemate füüsiline ligiolek. Kuidas muidu saaksid vanema ja lapse vahel areneda tugevad suhted? Ent kahjuks on praegu isegi rikkamates maades olukord selline, et lapse vajadusi püütakse rahuldada vanematest lahus. Lapsed saadetakse kaugele kooli, pühapäevakooli, tööle, suvelaagrisse ning neile antakse raha ja saadetakse meelt lahutama. Pere „tuumast” väljatõugatuna ning nii-öelda kaugel orbiidil tiireldes hakkavad miljonid lapsed tundma, et nad on täiskasvanute vaenulikus maailmas hooletusse jäetud, neid ei soovita ega armastata – ja kui see tunne oleks vaid alateadlik! Niisugune võimust võttev tunne on ehk üheks põhjuseks, miks Berliinis on ligikaudu 3000 tänavalast. Tüüpiliseks näiteks on noor Micha, kes ütles: „Keegi ei tahtnud mind enam.” Üks üheksa-aastane Saksa poiss kurtis samuti: „Ma olnuks parema meelega oma pere koer.”

Laste halb kohtlemine avaldub paljudel viisidel

Lapse hooletussejätmine on üks halva kohtlemise viis, mis osutab vastavalt Piibli sõnadele „loomupärase kiindumuse” puudumisele (Roomlastele 1:31; 2. Timoteosele 3:3; UM). Ning see võib viia palju tõsisemate halva kohtlemise viisideni. Näiteks on alates aastast 1979, mis oli rahvusvaheline lasteaasta, pööratud rohkem tähelepanu laste füüsilise väärkohtlemise ja seksuaalse kuritarvitamise probleemidele. Loomulikult on raske saada tõest infot ning see võib olla paiguti väga erinev. Kuid pole kahtlustki, et hingehaavu, mida seksuaalselt kuritarvitatud lapsed täiskasvanuellu kaasa võtavad, on raske parandada.

Hoolimata väärkohtlemise viisist jõuab selle kaudu lapseni sõnum, et teda ei armastata ja ta ei ole soovitud. See probleem paistab süvenevat. Vastavalt Saksa ajalehele „Die Welt” „kasvab järjest rohkem ja rohkem lapsi sotsiaalseteks invaliidideks”. Seal lisatakse: „Lapsed jäävad ilma kodusoojusest. [Gerd Romeike, Hamburgi lapsevanemate nõustamiskeskuse  direktori] sõnul muutub emotsionaalne side laste ja vanemate vahel järjest nõrgemaks või seda ei ole kunagi rajatudki. Sellised lapsed tunnevad end hooletusse jäetuina ning nende soov turvatunde järele jääb täitmata.”

Lapsed, kes on ilma jäetud õigusest olla soovitud ja armastatud, võivad kibestuda ning valada oma viha välja nende peale, kes on nad hooletusse jätnud, või siis ühiskonna peale tervikuna. Vähemalt kümmekond aastat tagasi andis ühe Kanada töörühma aruanne häiret, et tegutseda on vaja kohe, või muidu läheb kaduma terve põlvkond, „kes arvab, et ühiskond temast ei hooli”.

Noorukid, keda ei armastata ega soovita, võivad probleemide eest põgenemiseks kodust ära joosta. Ent nii kohtavad nad veel suuremaid probleeme linnades, kus vohab kuritegevus, narkomaania ja ebamoraalsus. Rohkem kui 20 aastat tagasi elas vaid ühe USA suurlinna ümbruses politsei arvestuste kohaselt ligikaudu 20 000 alla 16-aastast jooksikut. Neid kirjeldati kui „purunenud kodude ja jõhkruse produkti, mida loovad tihtipeale alkoholi- või uimastisõltuvuses vanemad. Nad tulevad tänavatele, müüvad ellujäämiseks enda keha ning seejärel – kupeldajate poolt tüssatuna ja enesest lugupidamise kaotanuna – elavad nad väljapressimise kartuses, mis võib juhtuda, kui nad püüavad sellest ahelast põgeneda”. Kurb küll, kuid hoolimata siirastest pingutustest seda kahetsusväärset olukorda muuta, on see ikka veel nii.

Eelmainitud tingimustes üles kasvanud lastest saavad tasakaalutud täiskasvanud, kes ei suuda sageli oma lapsi õigesti kasvatada. Olles ise soovimatud ja armastuseta jäetud, on hiljem ka nende järeltulijad nende sarnased – lapsed, kes tunnevad end soovimatute ja armastusest ilmajäetuina. Üks Saksa poliitik ütles selle kohta tabavalt: „Armastuseta lastest saavad vihkamist tulvil täiskasvanud.”

Loomulikult teevad miljonid lapsevanemad oma parima, et lapsed tajuksid, et nad on soovitud ja armastatud. Nad mitte ainult ei ütle seda, vaid hoolitsevad armastavalt oma laste eest ning osutavad neile isiklikku tähelepanu, mida väärib iga laps. Ent probleeme on sellest hoolimata – probleeme, mille lahendamine ei ole ilmselgelt lapsevanemate võimuses. Näiteks on ebatäiuslike inimeste majanduslike ja poliitiliste süsteemide tõttu raske anda mõnes maailma paigas lastele korralikku arstiabi, sobivat haridust ning piisavalt toitu, samuti kaitset laste tööjõu kasutamise eest ja leida väljapääsu haletsusväärsetest elutingimustest. Ning liiga tihti raskendavad neid olusid ahned, korrumpeerunud, isekad ja hoolimatud täiskasvanud.

ÜRO peasekretär Kofi Annan nimetas mõningaid peamisi laste probleeme  tänapäeval, kui ta kirjutas: „Miljonid lapsed kogevad kohutavat vaesusest tulenevat alandust; sajad tuhanded kannatavad konfliktide ja majanduskaose tõttu; kümned tuhanded on sõjas sandistatud; paljud on jäänud orvuks või surnud HIV/AIDSi pärast.”

Ent mitte kõik uudised pole ebameeldivad! ÜRO organisatsioonid nagu ÜRO Lastefond (UNICEF) ja Maailma Tervishoiuorganisatsioon on teinud kõvasti pingutusi, et laste heaolu parandada. Annan märkis: „Rohkem lapsi sünnib tervetena ning vaktsineeritakse; lugeda ja kirjutada oskab rohkem lapsi; õppida, mängida ja lihtsalt lapse elu elada saab rohkem lapsi, kui see oleks olnud võimalik kõigest kümmekond aastat tagasi.” Siiski ta hoiatas: „Praegu pole aeg nende saavutustega rahulduda.”

Need, kes vajavad erihoolitsust

Mõned lapsed vajavad erihoolitsust. Maailm oli 1960-ndate algul šokeeritud, kuuldes rohkem kui tosinalt maalt teadaandeid, et on sündinud tuhandeid „talidomiidi lapsi”. Kui rasedad naised võtsid rahustavat ja uinutavat ravimit talidomiidi, olid sündinud lastel ettenägematute kõrvalmõjude tõttu jäsemed kärbunud või puudu. Nende käed ja jalad olid sageli vaid lestataolised.

Nelikümmend aastat hiljem on peamised laste sandistajad maamiinid. * On arvestatud, et üle maailma on 60 miljonit kuni 110 miljonit töökorras maamiini. Iga aasta tapetakse ja sandistatakse nendega umbes 26 000 inimest, sealhulgas ka palju lapsi. Alates 1997. aastast, kui Jody Williams sai maamiinide keelustamise kampaania eest Nobeli rahuauhinna, on sellele probleemile palju tähelepanu pööratud. Ent miiniväljad on siiani alles. Üks Saksa poliitik sõnas maa puhastamise kohta maamiinidest: „See on nagu vanni tühjendamine teelusikaga, kui kraan on samal ajal lahti.”

Erihoolitsust vajavad ka need lapsed, kellel pole vanemaid. Inimese Looja Jehoova Jumala eesmärk oli, et lapsed kogeksid üles kasvades nii isa kui ka ema armastavat tähelepanu. Laps väärib ja vajab mõlemat vanemat.

Lastekodud ja adopteerimisagentuurid püüavad aidata lapsi, kel pole kumbagi vanemat. On aga kurb, et ühiskondliku ebavõrdsuse all kannatavaid lapsi – neid, kes vajaksid kõige rohkem adopteerimist – ignoreeritakse kõige sagedamini. Need on lapsed, kes on haiged, kel on raskusi õppimisega ja kes on füüsilise puude või võõramaise päritoluga.

On loodud organisatsioone, mis julgustavad inimesi korrapäraselt annetama raha ja sel viisil „adopteerima” last, kes elab vaesemas riigis. Annetatud raha kasutatakse lapsele hariduse andmiseks või talle eluks hädavajalike asjade ostmiseks. Soovi korral saadetakse üksteisele isegi fotosid ja ollakse kirjavahetuses, et seda suhet tugevdada. Ehkki sellest korraldusest on palju abi, pole see siiski ideaalne lahendus.

 Üks teine huvitav näide vanemateta laste aitamiseks on liikumine, mis 1999. aastal tähistas oma poole sajandi vanust tegevust.

SOS Lastekülad

1949. aastal rajas Hermann Gmeiner Austrias Imstis asutuse, mille ta nimetas SOS Lastekülaks. Sellest tagasihoidlikust algusest on kasvanud välja organisatsioon, mis hõlmab ligi 1500 institutsiooni 131 riigis Aafrikas, Aasias, Ameerikas ja Euroopas.

Gmeineri ettevõtmine rajanes neljal peamisel põhimõttel: ema, õed-vennad, kodu ja küla. Viiest-kuuest või rohkemast lapsest koosneva perekonna aluseks on ema. Ta elab koos lastega ning püüab osutada neile armastust ja tähelepanu nagu tõeline ema. Lapsed elavad koos ühes peres ja sama emaga, kuni tuleb aeg kodust lahkuda. Perekonnas elavad koos eri vanusega lapsed. Kui lastel on vanemaid ja nooremaid õdesid-vendi, õpivad nad üksteisega arvestama ning see aitab neil mitte muutuda enesekeskseks. Tehakse pingutusi, et lapsed võiksid sellisesse perekonda sulada võimalikult varajases eas. Lihased õed-vennad pannakse alati kokku ühte perekonda.

Külas on umbes 15 peret ning igaüks neist elab oma majas. Kõiki lapsi õpetatakse emale abiks olema ning kodus vajalikke toimetusi tegema. Kuigi peres pole ehk isa, on tehtud korraldusi, et keegi meessoost isik annaks isalikku nõu ning aitaks hoida distsipliini. Lapsed käivad kohalikus koolis. Kõik pered saavad oma kulude katteks iga kuu kindla summa raha. Toitu ja riideid ostetakse lähikonnast. Eesmärk on tutvustada lastele tavapärast pereelu koos kõigi murede ja rõõmudega ning võimaldada neil elada nii normaalset elu kui võimalik. See valmistab neid ette oma perekonna rajamiseks, kui nad kord täiskasvanuikka jõuavad.

Ikka veel ideaalse lahenduse otsingul

Adopteerimisagentuurid, lastekodud, SOS Lastekülad, UNICEF ja teised sarnased organisatsioonid või rühmad tegutsevad hea eesmärgi nimel, püüdes toetada ühiskondliku ebavõrdsuse all kannatavaid lapsi. Kuid keegi neist ei saa teha olematuks fakti, et mõned inimesed on ühiskondlikult ebavõrdses olukorras. Ükskõik kui palju nad seda ka ei sooviks, ei suuda nad anda füüsilise puudega lapsele terveid jäsemeid, teha terveks vaimse puudega lapse mõistust, ühendada last oma eraldielavate või lahutatud vanematega või panna teda tagasi lapsevanema armastavasse embusse, kui too on surnud.

Inimesed võivad küll proovida, kuid nad ei suuda leida laste probleemidele ideaalset lahendust. Ent need probleemid lahendatakse! Nii tõepoolest sünnib ja ilmselt varem, kui sa lootagi oskad. Aga kuidas?

[Allmärkus]

[Pildid lk 8, 9]

Laps vajab ja väärib mõlema vanema armastust