Vallutajad ja kolonisaatorid viikingid

OLI 793. aasta juunikuu. Inglismaa Northumberlandi ranniku lähedal väiksel Lindisfarne’i saarel, mida ka Holy saareks kutsutakse, tegelesid mungad oma igapäevatoimetustega ega teadnud midagi sellest, et saarele on kiiresti lähenemas sihvakad ja madalad laevad. Kui laevad olid randunud, hüppasid sealt välja karmi ilmega habetunud mehed, käes mõõgad ja kirved, ning tormasid kloostri poole. Mehed tungisid kallale hirmunud munkadele ning sellele järgnes suur veresaun. Sissetungijad röövisid kloostri tühjaks kullast, hõbedast, väärisehetest ja muust varast ning suundusid seejärel tagasi Põhjamerele ja kadusid.

Need rüüstajad olid viikingid ning nende julmad äkkrünnakud tõmbasid eurooplaste tähelepanu ning märgistasid viikingiaja algust. Peagi tekitasid viikingid inimestes sellist hirmu, et kõikjal Inglismaal kõlas palve: „Päästa meid, Issand, normannide märatsemisest.” *

Kes olid viikingid? Kuidas nad nii äkitselt, otsekui ei kuskilt, ajaloolehekülgedele ilmusid, seal kolm sajandit tähtsat rolli mängisid ja siis justkui kadusid?

Talupidajad ja röövlid

Viikingid põlvnesid germaani hõimudest, kes hakkasid umbes 2000 aastat enne viikingiaja algust Loode-Euroopast Taani, Norra ja Rootsi ehk Skandinaavia poole rändama. Sarnaselt oma esiisadega olid viikingid talupidajad, ja seda isegi need viikingid, kes röövretkedel käisid. Skandinaavia külmemates piirkondades sõltus nende elatis aga rohkem küttimisest, kalastusest ja vaalapüügist. Viikingitest kaupmehed elasid suurtes kogukondades ning sealt asusid nad oma tugevate purjelaevadega Euroopa kaubateedele. Kuidas aga juhtus, et need näiliselt ohutud ja tundmatud inimesed vaid ühe põlvkonna jooksul nii kurikuulsaks said?

 Üks põhjus võis olla ülerahvastatus. Ent paljud ajaloolased arvavad, et see võis pidada paika ainult Lääne-Norra puhul, kus oli vähe harimiskõlblikku maad. Raamat „The Oxford Illustrated History of the Vikings” ütleb: „Enamik viikingite esimesi põlvkondi otsis rikkust, mitte maad.” See käis eriti kuningate ja pealike kohta, kes vajasid võimu säilitamiseks suuri sissetulekuid. Teised viikingid võisid lahkuda Skandinaaviast suguvõsadevaheliste vaenutsemiste ja sõdade pärast.

Teine põhjus võis olla see, et rikastel viikingitel oli kombeks pidada mitut naist, mistõttu neil oli palju lapsi. Kuid tavaliselt sai perekonna pärandi endale vaid esmasündinud poeg, mis tähendas seda, et nooremad pidid ise vaatama, kuidas hakkama saada. Raamatu „The Birth of Europe” sõnul moodustasid pärandita jäänud pojad „suure ja ohtliku sõdalaste eliidi, kes oli sunnitud ükskõik millisel viisil ise toime tulema, olgu selleks siis vallutused oma kodumaal või piraatlus võõrsil”.

Viikingitel olid just sellised laevad, millega sai ootamatuid röövretki teha. Ajaloolased ülistavad neid pikklaevu ehk viikingilaevu kui varase keskaja suurimaid tehnoloogilisi saavutusi. Tänu nendele sihvakatele laevadele, millel oli madal süvis ning purjed ja aerud, olid viikingid oma võimupiirkonna merede, järvede ja jõgede valitsejad.

Viikingite ekspansioon

Mõned ajaloolased ütlevad, et viikingiaeg sai alguse kaheksanda sajandi keskpaiku, just enne seda, kui nad Lindisfarne’i rüüstasid. Oli see siis nii või teisiti, tõmbas see röövretk neile igal juhul üldsuse tähelepanu. Inglismaalt edasi suundusid nad Iirimaale, kus nende märklauaks olid jällegi kloostrite aarded. Laevad täis sõjasaaki ning orje, pöördusid viikingid talveks koju tagasi. Ent aastal 840 muutsid nad oma traditsioone ning veetsid talve rüüstatud aladel. Iirimaa linn Dublin saigi alguse viikingite enklaavina. Alates 850. aastast hakkasid nad talvituma ka Inglismaal, nende esimene baas oli Thamesi jõe suudmes asuv Thaneti saar.

Peagi saabusid Briti saartele nii Taani kui ka Norra viikingid, kuid mitte enam röövsalkade, vaid suurte armeedena, kellel oli pikklaevadest sõjalaevastik. Mõned neist laevadest võisid olla 30 meetri pikkused ning mahutada kuni 100 sõdalast. Järgmistel aastatel alistasid viikingid Kirde-Inglismaa, piirkonna, mis sai tuntuks kui Danelaw (’Taani õiguse ala’), kuna seal domineerisid Taani kultuur ja seadused. Inglismaa lõunaosas, Wessexis, suutsid aga anglosaksi kuningas Alfred ja tema järglased viikingeid tagasi tõrjuda. Kuid pärast suurt lahingut Ashingtoni lähistel aastal 1016 ning Wessewi kuninga Edmundi surma samal aastal sai Inglismaa ainuvalitsejaks end kristlaseks pidav viikingite juht Knud.

Euroopa südamesse ja kaugemale

Aastal 799 hakkasid Taani viikingid korraldama röövretki piirkonda, mida tollal kutsuti Friisimaaks – Euroopa rannikualale, mis ulatub üldjoontes Taanist Hollandini. Sealt sõudsid nad üles mööda Loire’i ja Seine’i jõge ning rüüstasid Euroopa sisemaa linnasid ja külasid. 845. aastal riisusid viikingid koguni Pariisi. Frangi kuningas Charles Paljaspea maksis viikingitele 7000 naela hõbedat, et nad linnast lahkuksid, kuid viikingid tulid tagasi ning läksid isegi Pariisist edasi ning laastasid Troyes’d, Verduni ja Touli.

Viikingid purjetasid ka Hispaaniasse ja Portugali, kus nende esimene teadaolev röövretk  toimus aastal 844. Seal rüüstasid nad väikseid linnu ning okupeerisid ajutiselt kogunisti Sevilla. „Kuid araablased panid neile nii kõvasti vastu, et viikingid tõmbusid kiiresti tagasi ning nende väed olid peaaegu hävitatud,” ütleb teos „Cultural Atlas of the Viking World”. Kuid vaatamata sellele naasid nad 859. aastal – ja seekord 62 laevast koosneva sõjalaevastikuga. Pärast seda, kui viikingid olid riisunud Hispaania alasid, suundusid nad edasi Põhja-Aafrikasse. Hoolimata sellest et nende laevad olid pilgeni sõjasaaki täis, sõitsid nad Itaaliasse ning röövisid Pisat ja Linat (endine Luna).

Rootsi viikingid purjetasid ida poole üle Läänemere ning sealt edasi mööda suuri Ida-Euroopa veeteesid: Volhovit, Lovatti, Dneprit ja Volgat. Sealtkaudu jõudsid nad lõpuks Mustale merele ning Bütsantsi impeeriumi rikastesse maadesse. Mõned viikingite kaupmehed jõudsid Volga jõe ja Kaspia mere kaudu isegi Bagdadi. Lõpuks said Rootsi pealikud Dnepri- ja Volga-äärsete määratult suurte Slaavimaade valitsejateks. Sissetungijaid hakati kutsuma russideks, mis arvatakse olevat sõna „Russia” ehk „russide maa” algupära.

Islandisse, Gröönimaale ja Newfoundlandi

Norra viikingid suunasid oma tähelepanu paljudele kaugematele saartele. Näiteks okupeerisid nad kaheksandal sajandil Orkney ja Shetlandi saared ning üheksandal sajandil Fääri saared, Hebriidid ja Iirimaa idaosa. Viikingid koloniseerisid isegi Islandi. Seal asutasid nad parlamendi Althing’i. Seniajani Islandi kõrgema võimuorganina tegutsev Althing on Lääne vanim parlamentaarne kogu.

Aastal 985 rajas Erik Punane koloonia Gröönimaale. Hiljem samal aastal lahkus normann Bjarni Herjolfsson Islandilt, et minna oma vanemate juurde Gröönimaale. Kuid ta kaldus kursilt kõrvale ning sõitis Gröönimaast mööda. „Bjarni oli tõenäoliselt esimene normann, kes nägi Põhja-Ameerikat,” ütleb „Cultural Atlas of the Viking World”.

Bjarni teadaannete põhjal ning arvatavasti pärast aastat 1000 purjetas Erik Punase poeg Leif Eiriksson Gröönimaast lääne poole Baffini saarele, siis Labradori rannikule ning selle maa neeme juurde, millele ta seal kasvavate metsviinamarjade järgi Vinland nimeks pani. * Enne Gröönimaale naasmist talvitus Leif seal. Järgmisel aastal juhtis ekspeditsiooni Vinlandisse Leifi vend Thorvald, kes tapeti kokkupõrkes  pärismaalastega. Siiski rajasid paar aastat hiljem 60 kuni 160 viikingit Vinlandisse asunduse, kuid kohalike elanike jätkuva vaenulikkuse tõttu jäid nad sinna vaid umbes kolmeks aastaks ega pöördunud kunagi tagasi. Umbes 500 aasta pärast nõudles Inglismaa teenistuses olev Itaalia päritolu maadeuurija Giovanni Caboto Põhja-Ameerikat Inglismaale.

Viikingiaja lõpp

Oma aja lõpuks olid viikingid rajanud palju uusi riike, mille üle valitsesid Skandinaavia dünastiad. Kuid viikingid ei jäänud kauaks võõramaalasteks, sest paljud neist võtsid omaks teiste kultuuride tavasid ja teisi religioone. Näiteks viikingist pealik Rollo, kes vallutas osa Prantsusmaa ranniku territooriumist, mida kutsutakse Normandiaks (’normannide maa’), pöördus katoliku usku. Üks tema järeltulijaid oli Normandia hertsog William. Pärast 1066. aastal toimunud Hastingsi lahingut, mis seadis normannide ja Inglismaa viikingite järglased üksteise vastu, krooniti võidukas hertsog William Inglismaa kuningaks.

William tegi Inglismaal Skandinaavia mõjule järsu lõpu ning pani alguse uuele feodaalajastule, millel oli sarnasusi keskaegse Prantsusmaa valitsussüsteemi, maaomandiõiguse ja majandusega. Seega, „kui tuleks valida mingi daatum, mis tähistaks viikingiaja lõppu, oleks see aasta 1066”, kirjutab Else Roesdahl oma raamatus „The Vikings”. 11. sajandil muutusid ka algselt viikingite kuningriigid Skandinaavias sõltumatuteks rahvusriikideks.

Kolm sajandit viikingite ajaloost on täis tegevust. Kuid pilt viikingitest kui rüüstavatest barbaritest, kes vaid mõõga ja kirvega vehkisid, pole terviklik. Nad olid väga kohanemisvõimelised, kuna koloniseerisid lõpuks kauged maad ning võtsid omaks kohaliku kultuuri. Talupidajatena seadsid nad end uutes elupaikades püsivalt sisse ning valitsejatena istusid nad võõramaa troonidel. Viikingid polnud üksnes meisterpurjetajad ja mõõgavehkijad, vaid ka head põllumehed ning poliitikud.

[Allmärkused]

[Kast lk 27]

VIIKINGITE USKUMUSED

Viikingid teenisid paljusid mütoloogilisi jumalaid, kaasa arvatud Odinit, Thori, Freyri, Freyjat ja Heli. Panteoni peajumal oli tarkuse ja sõja jumal Odin, kelle naine oli Frigg. Thor oli hiiglaste tapja ning tuulte ja vihma valitseja. Freyr oli kõlblusetu rahu- ja viljakusjumal, tema õde Freyja aga armastuse ja viljakuse jumalanna. Hel oli allilma jumalanna.

Vananorra mütoloogiast pärinevad mõningate keelte nädalapäevade nimed. Näiteks on mõned päevad saanud nime Tyri, Wodeni (Odin), Thori ja Friggi järgi.

Nagu viikingid, nii olevat ka nende jumalad saanud oma rikkused tänu vargustele, julgusele ja kavalusele. Odin tõotas, et need, kes vapralt lahingus langevad, saavad elupaiga taevas Asgardis (jumalate asupaigas), Valhalla suures palees. Seal võivad nad pidutseda ja võidelda nii palju, kui süda kutsub. Tihtipeale maeti viikingite ülikud koos paadiga või paadikujuliselt asetatud kividega. Hauda pandi kaasa toitu, relvi, ehteid, tapetud loomi ning vahel ka ohverdatud ori. Kuningannaga võidi koos maha matta tema teenijatüdruk.

Sarvedega kiiver, mida tihti viikingitega seostatakse, on pärit üle 1000 aasta viikingiajale eelnenud perioodist ning seda kanti arvatavasti ainult pidulikel juhtudel. Kui viikingite sõdalased kandsid kiivrit, siis kandsid nad lihtsat koonusjat metallist või nahast kiivrit.

[Kaart lk 26]

(Kujundatud teksti vaata trükitud väljaandest.)

VIIKINGITE EKSPANSIOON

NORRA

↓

ISLAND

GRÖÖNIMAA

Baffini saar

Labrador

Newfoundland

TAANI

↓

INGLISMAA

IIRIMAA

HOLLAND

PRANTSUSMAA

PORTUGAL

HISPAANIA

AAFRIKA

ITAALIA

ROOTSI

↓

VENEMAA

Kaspia meri

Bagdad

UKRAINA

Must meri

Istanbul

[Allikaviide]

Mountain High Maps® Copyright © 1997 Digital Wisdom, Inc.

[Pilt lk 24]

Jäljend viikingilaevast

[Allikaviide]

Lk 2 ja 24: Antonion Otto Rabasca, loa andnud: Gunnar Eggertson

[Pildid lk 25]

Viikingite sõjariistad

Viikingi kiiver

[Allikaviide]

Sõjariistad ja kiiver: Rootsi Stockholmi Rahvusmuuseumis

[Pilt lk 27]

Leif Eiriksson