Mind hoiab mu lootus

JUTUSTANUD TETJANA VILEISKA

Õnn oli meie perekonnast kadunud, kui ema meie korteris surnuks peksti. Isa sooritas enesetapu neli kuud hiljem. Ma ei tahtnud enam elada. Miks ma siiski elan ja seda lugu jutustan? Lubage mul sellest rääkida.

DONETSK Ida-Ukrainas on sulatusahjude ja söekaevanduste linn. Sealne venekeelne, üle miljoni ulatuv elanikkond on töökas ja sõbralik. Mõned sealsed inimesed usuvad astroloogiat või spiritismi ning paljud pöörduvad tuleviku teadasaamiseks horoskoopide poole. Nõu otsitakse ka nõidadelt, keda vene keeles kutsutakse koldunõ. Mõned – kes haigusest võitusaamiseks, kes nalja pärast – otsivad kontakti surnutega.

Mu isa oli kingsepp. Ta väitis, et on ateist, kuid arvas siiski, et keegi on meid siia maa peale pannud. Ta ütles sageli, et „oleme vaid külalised sellel planeedil”. Ema käis igal ülestõusmispühal kirikus ning ütles, et „kui Jumal on tõepoolest olemas, siis peame minema”. Mina sündisin 1963. aasta mais. Meie õnnelikus peres olid veel mu vanem õde Ljubov ja noorem vend Oleksandr.

„Valge maagia on hea”

Meie kauge sugulase Petroga * juhtus söekaevanduses töötades õnnetus ning ta sai peavigastuse, mida tuli ravida erihaiglas. Olles oma tervise pärast mures, konsulteeris ta ühe koldun’iga. See nõid aga sidus Petro vaimumaailmaga. Ehkki ta oma naine ja mu vanemad rääkisid talle, et nõiakunstist abiotsimine on rumalus, arvas ta ise paremini teadvat. „See on valge maagia, millega ma tegelen,” kinnitas ta. „Must maagia on kurjast, kuid valge maagia on hea.”

Petro väitis, et tal on võime tulevikku ennustada ja kaitsta inimesi kurja eest. Sellest hoolimata läks naine Petro juurest ära. Nüüd hakkas Petro üha enam olema meil ja teinekord oli ta meie juures koguni nädalaid. Ta mõju meie perekonnale oli kohutav. Ema ja isa vahel tekkisid tõsised vaidlused  ning lõpuks asusid nad eraldi elama ja lahutasid. Meie, lapsed, kolisime koos emaga teise korterisse ja Petro – kui ema veresugulane – tuli elama meile.

Ljubov abiellus ja asus koos abikaasaga elama Aafrikasse Ugandasse. 1984. aasta oktoobris läks Oleksandr puhkusele ning mina sõitsin nädalaks Gorlivka linna. Kodunt lahkudes jätsin emaga vaid möödaminnes hüvasti. Kui väga ma oleksin tahtnud öelda talle midagi enamat! Kui ma vaid oleksin koju jäänud! Sest ma ei näinud oma ema enam elavana.

„Su armas ema on surnud”

Kui ma Gorlivkast tagasi tulin, oli meie korteri uks lukus ja uksel miilitsa keeld mitte siseneda. Mul käis külmajudin üle selja. Läksin naabrite poole. Olga ei suutnud minuga rääkida. Tema abikaasa Volodõmir lausus lahkelt: „Tanja, juhtunud on midagi hirmsat. Su armas ema on surnud. Petro tappis ta. Pärast seda tuli ta meie poole, helistas miilitsasse ja andis end üles.”

Politsei kinnitas seda kohutavat uudist ja andis mulle korteri võtmed. Kui vihane ma olin Petro peale! Vihahoos haarasin suurema osa ta asju – sealhulgas ta nõiakunsti raamatud –, viskasin need teki sisse ja viisin lähedalasuvale põllule, kus ma need põletasin.

Kui Oleksandr kõigest kuulis, tundis ta samasugust viha Petro vastu kui mina. Siis aga võeti Oleksandr sõjaväkke ja ta läks kodunt ära. Isa kolis elama koos minuga ning Ljubov tuli Ugandast, et olla mõnda aega meiega. Aeg-ajalt oli meil põhjust arvata, et meid käivad kimbutamas kurjad vaimsed jõud. Peale selle nägi isa painajalikke unenägusid. Ta tundis, et tema on ema surmas süüdi. Alatihti ütles ta: „Kui ma vaid oleksin tema juurde jäänud, oleks ta elus.” Peagi langes isa sügavasse depressiooni. Neli kuud pärast ema surma sooritas ta enesetapu.

Pärast isa matuseid läks Oleksandr sõjaväkke tagasi ja Ljubov naasis Ugandasse. Püüdsin alustada uut elu ja asusin õppima Makiivka Ehitusinstituudis, kuhu oli kodunt vaid 30 minuti tee. Ma kujundasin korteri ümber, andsin sellele uue näo, lootes nii heita peast mõned mälestused. Kuid ikkagi oli mul põhjust oletada, et korteris tegutsevad deemonid.

„Oh Jumal, kui sa tõepoolest oled olemas”

Oleksandril sai sõjaväeteenistus läbi ja ta tuli koju. Kuid me hakkasime tülitsema. Ta abiellus ning ma kolisin mõneks kuuks Rostovisse Doni ääres – venekeelsesse linna Aasovi mere kaldal –, mis asus kodunt 170 kilomeetri kaugusel. Lõpuks otsustasin ära visata viimase kui ühe Petrole kuulunud asja.

Olin nii suures masenduses, et tahtsin samuti endalt elu võtta. Kuid ema sõnad kõlasid mu kõrvus: „Kui Jumal on tõepoolest olemas.” Palvetasin elus esimest korda ühel õhtul. „Oh, Jumal,” anusin ma, „kui sa tõepoolest oled olemas, anna mulle palun teada elu mõte.” Paari päeva pärast sain ma kirja Ljubovilt, kes kutsus mind endale Ugandasse külla. Niisiis lükkasin enesetapuplaanid hilisemaks.

Üllatused Ugandas

Ei ole palju paiku maa peal, mis Ukrainast nii palju erineksid kui Uganda. Mu lennuk maabus Entebbes 1989. aasta märtsis. Lennukist välja astudes oleksin justkui ahju sattunud. Sellist kuumust polnud ma veel kunagi kogenud! Pole ka ime, sest see oli mu esimene reis väljapoole Nõukogude Liitu. Peale selle rääkisid inimesed inglise keelt, millest mina aru ei saanud.

Võtsin takso 45-minutiliseks reisiks Kampalasse. Maastik oli nii erinev sellest,  millega mina harjunud olin, et kohati tundus, nagu oleksin teisel planeedil! Kuid mu lõbus taksojuht oli lahkus ise ning leidis lõpuks maja, kus elasid Ljubov ja ta abikaasa Joseph. Küll ma olin rõõmus!

Ljubov uuris Piiblit koos Jehoova tunnistajatega. Ma polnud neist kunagi kuulnud, kuid Ljubov oli innukas mind kõigega kurssi viima. Ta käis mul järel, ükskõik kus ma majas ka ei olnud, ning rääkis kõigest, mis ta teada oli saanud, alates 1. Moosese raamatust kuni Ilmutusraamatuni. Ütlen ausalt, ta oli üsnagi tüütav!

Ühel päeval tulid tunnistajad, kes Ljuboviga Piiblit uurisid, meile külla. Ühe nimi oli Marianne. Ta ei püüdnud mulle kohe kuulutama hakata, sest ma ei mõistnud tollal veel palju inglise keelt. Kuid ta soojad sõbralikud silmad rääkisid sellest, et ta on siiras ja õnnelik inimene. Ta näitas mulle brošüürist „Vaata, ma teen kõik uueks!” paradiisi pilti. „Vaata seda naist,” ütles ta. „See oled sina ja see teine naine siin olen mina. Me oleme mõlemad paradiisis koos kõigi nende inimestega. Kas pole see tore?”

Ka teised tunnistajad käisid kordamööda Ljubovil ja Josephil külas. Nad olid nii sõbralikud, et hakkasin kahtlema, kas nad ei taha mulle mitte muljet avaldada. Mõne nädala pärast läksin oma esimesele koosolekule, Issanda õhtusöömaaja pühitsemisele (Luuka 22:19). Kuigi ma ei saanud aru, millest seal räägiti, hämmastas mind jällegi see, kui sõbralikud olid inimesed.

„Loe Piibel kaanest kaaneni läbi”

Marianne kinkis mulle venekeelse Piibli – esimese mu elus. „Loe Piibel kaanest kaaneni läbi,” palus ta. „Isegi kui sa kõigest aru ei saa, lihtsalt loe seda!”

Marianne kingitus liigutas mind sügavalt ja ma otsustasin ta nõuannet järgida. Pealegi mõtlesin, et milleks see Piibel mul on, kui ma teda ei loe.

Ukrainasse tagasi minnes võtsin Piibli ühes. Mõned järgmised kuud töötasin Moskvas ning vaba aega kasutasin selleks, et Piibel läbi lugeda. Üheksa kuu pärast, kui ma Ugandasse tagasi läksin, olin jõudnud lugemisega poole peale. Kui jõudsin Kampalasse, näitas Marianne mulle Piiblist imelist tulevikulootust. Paradiis! Ülesäratamine! Saan taas näha ema ja isa! Ma tundsin, et see on vastus palvele, mille esitasin Donetskis (Apostlite teod 24:15; Ilmutuse 21:3–5).

Kui uurisime kurjade vaimude teemat, kuulasin hinge kinni pidades. Piibel kinnitas seda, mida olin kaua oletanud. Pole olemas sellist asja kui hea või kahjutu maagia. Igasugune maagia on ohtlik. Mul polnud vaja rohkem tõendeid selle kohta, kogemus oli mul olemas oma pere näol. Olin enese teadmata talitanud õigesti, kui olin ära põletanud Petro asjad. Ka varakristlased põletasid kõik nõiakunstiga seotu, kui hakkasid Jehoovat teenima (5. Moosese 18:9–12; Apostlite teod 19:19).

Mida enam ma Piiblit mõistsin, seda kindlamaks sai mu veendumus, et olen leidnud tõe. Lõpetasin suitsetamise ja 1990. aasta detsembris lasin ma end ristida, sümboliseerimaks oma pühendumist Jehoovale. Ljubov ristiti vaid kolm kuud enne mind ning Joseph 1993. aastal.

Tagasi Donetskisse

Aastal 1991 tulin Donetskisse tagasi. Selsamal aastal said Jehoova tunnistajad Ukrainas ametliku tunnustuse, mis tähendas, et võisime vabalt koguneda ja avalikult kuulutada. Vestlesime tänaval igaühega, kel oli aega. Peagi nägime, et maal, kus paljud inimesed tunnistavad end ateistideks, on rohkesti neid, kes soovivad saada teadmisi Jumala Kuningriigist.

 1990. aastate alguses oli piiblilist kirjandust vähe, seepärast hakkasime Donetski tänavatel kirjandust laenutama. Panime linnaväljakule püsti stendi meie raamatute ja brošüüridega. Peagi pidasid sõbralikud ja uudishimulikud inimesed kinni ning esitasid küsimusi. Kes soovis kirjandust, sai seda laenuks, ning neile pakkusime ka kodust piibliuurimist.

1992. aastal hakkasin pioneeriks, Jehoova tunnistajate täisajaliseks teenijaks, ning 1993. aastal kutsuti mind tööle tõlkijana Vahitorni ühingu harubüroosse Saksamaal Seltersis. Septembris 1998 viidi meie tõlkemeeskond üle Poola, kus oleme kuni uute harubüroohoonete valmimiseni Lvivis.

Jehoova rahva kasv Ukrainas on olnud hämmastav. Kui 1991. aastal oli Donetski ühesainsas koguduses 110 tunnistajat, siis nüüd on seal 24 kogudust ja rohkem kui 3000 tunnistajat! Kuid Donetski külastus 1997. aastal ei toonud endaga üksnes meeldivaid kohtumisi. Üks vahejuhtum seal tegi mulle haiget.

„Petro otsib sind”

Donetskis viibides oli Julial – Jehoova tunnistajal, kes tundis me peret – mulle šokeeriv sõnum: „Petro otsib sind. Ta tahab sinuga rääkida.”

Sel õhtul kodus ma nutsin ja palvetasin Jehoova poole. Mida Petro minust tahtis? Ma teadsin, et ta oli oma kuriteo eest aastaid karistust kandnud. Ma vihkasin teda selle pärast, mis ta oli teinud, ja tundsin, et ta pole väärt Jehoova uuest maailmast teada saama. Palvetasin selle asja pärast mõned päevad ja mõistsin siis, et pole minu otsustada, kes on väärt saama igavest elu. Meenutasin, mida tõotas Jeesus Kristus tema kõrval postil rippuvale kurjategijale – et ta on koos Jeesusega paradiisis (Luuka 23:42, 43).

Need mõtted peas, otsustasin Petroga siiski kohtuda ning rääkida talle Messia Kuningriigist ja Jumala uuest maailmast. Kutsusin endaga kaasa kaks kristlikku venda ja läksin aadressil, mille Julia mulle andis. Seal, esimest korda pärast ema surma, seisin silm silma vastu Petroga.

 Õhus oli pinget. Ma rääkisin Petrole, et minust on saanud Jehoova tunnistaja ning et olen Piibli abiga mõistnud, miks me kõik peame siin maailmas kogema raskusi ja vahel ka isiklikke tragöödiaid. Rääkisin Petrole ka, kui kohutav oli meile kaotada ema ja seejärel isa.

Petro selgitas, et üks hääl käskis tal mu ema tappa, ja kirjeldas siis üksikasjalikult, mis sel päeval toimus. Seda jubedat lugu kuulates segunes mu tülgastus haletsusega, sest ta oli seda rääkides nii närviline, otsekui tagaaetav loom. Kui Petro oli jutu lõpetanud, üritasin talle näidata mõningaid Piibli imelisi tõotusi. Ta väitis end uskuvat Jeesust, seepärast küsisin:

„Kas sul on olemas Piibel?”

„Veel mitte, kuid ma olen selle tellinud,” vastas ta.

„Võib-olla sa juba tead, et Piibli järgi on tõelise Jumala isikunimi Jehoova.” (Laul 83:19.)

Seda nime kuuldes ärritus ta. „Ära nimeta seda nime mu kuuldes,” ütles ta. „Ma ei kannata seda nime.” Petrole lihtsalt polnud võimalik rääkida Jumala imepärastest tõotustest.

Lahkusin sealt ühe selge teadmisega: kui ma poleks Jehoovat tundma õppinud, oleks mind tapetud nagu mu ema, oleksin teinud enesetapu nagu mu isa või oleks mind manipuleeritud tegema samu koledusi kui Petro. Kui ütlemata tänulik ma olen, et olen õppinud tundma tõelist Jumalat Jehoovat!

Vaatan tulevikku, mitte minevikku

Need piinavad kogemused on jätnud mu tundeelule oma pitseri. Veel praegugi põhjustavad need mälestused vahel mulle valu ja ahastust. Kuid tundma õppides Jehoovat ja ta eesmärke, on haavad hakanud tasapisi paranema. Piibli tõde on õpetanud mind mitte keskenduma minevikule, vaid tulevikule. Ja milline tulevik küll ootab ees Jehoova teenijaid!

See tulevik tähendab surnute ülesäratamist maisesse paradiisi. Kui rõõmus ma siis olen, kui saan tervitada oma vanemaid taas elavatena! Isal oli tegelikult õigus, kui ta ütles: „Me oleme vaid külalised maa peal.” Ja ema uskus õigesti, et Jumal on tõepoolest olemas. Kui väga ma ihkan õpetada oma emale ja isale Piibli tõdesid, kui nad äratatakse üles Jumala uude maailma.

[Allmärkus]

[Väljavõte lk 24]

Esimest korda pärast ema surma seisin silm silma vastu ta tapjaga

[Pilt lk 23]

Mind embavad misjonärid Marianne ja Heinz Wertholz, kes uurisid minuga Piiblit Ugandas

[Pilt lk 23]

Minu ristimine Kampalas

[Pilt lk 24]

Töötan Poolas ukraina tõlkemeeskonna liikmena