Hüppa sisu juurde

Hüppa sisukorda

Tulbid aitasid neil ellu jääda

Tulbid aitasid neil ellu jääda

Tulbid aitasid neil ellu jääda

TEISE MAAILMASÕJA viimastel kuudel blokeerisid natsid kõik veeteed, nii et Lääne-Hollandi suurematesse linnadesse ei saanud enam toitu transportida. Selle tagajärjed olid hirmsad, nagu võivad tunnistada paljud, kes selle aja üle elasid.

Tavaliselt vajab inimene umbes 1600 kuni 2800 kalorit päevas. Kuid 1945. aasta aprillini pidid mõned Amsterdami, Delfti, Haagi, Leideni, Rotterdami ja Utrechti elanikud piirduma päevas vaid 500 kuni 600 kaloriga. Seepärast suri 1944/45. aasta talve näljaajal alatoitluse tõttu arvestuste kohaselt vähemalt 10 000 tsiviilelanikku.

Ellujäänu Susan Monkman rääkis sellest, kuidas nende pere sõi näljaajal tulbisibulaid. „Tulbisibulad on uskumatult teravate servadega,” ütles Monkman. „Ükskõik kui kaua me neid ka keetnud poleks, ei läinud need pehmemaks. Närisime neid aeglaselt ja ettevaatlikult ning olime õnnelikud, et meil sedagi oli. Pärast tulbisibulate söömist oli kurk mitu päeva valus.” Et kurku vähem ärritada, segati tulbisibulate hulka porgandeid või suhkrupeeti, kui neid muidugi oli.

100 grammi tulbisibulaid sisaldab umbes 150 kalorit, 3 grammi valku, 0,2 grammi rasva ja 32 grammi süsivesikuid. Seega võis ebameeldiv tulbisibuladieet päästa paljusid hollandlasi näljasurmast.

Inimese kohutav julmus, mis on jätnud paljude mällu kustumatu jälje, näitab seda, kui väga inimkond vajab järgneva Piibli tõotuse täitumist: „Meie ootame tema [Jumala] tõotuse järgi uusi taevaid ja uut maad, kus õigus elab!” (2. Peetruse 3:13).

[Pildi allikaviide lk 16]

Internationaal Bloembollen Centrum, Holland