Aeglasest surmast õnnelikku ellu

JUTUSTANUD DIAMÁNTI DATSERIS

„Ma elan surm silme ees.” See mõte tagus kogu aeg mu peas, kui lamasin haiglavoodis, kus mu veenidesse aeglaselt verd tilgutati. Rohkem kui 20 aastat räägiti mulle, et see on ainus viis, kuidas ma saan elada – kui seda üldse elamiseks nimetada.

PEATSELT pärast minu sündi 1969. aastal Kreeka saarel Kreetal Ierápetras said mu vanemad pahaendelise teate. Arstid ütlesid mu vanematele, et nende pisitütrel on β-talasseemia ehk Cooley aneemia. β-talasseemia on raske pärilik verehaigus, mida esineb kõige enam Kreeka, Itaalia, Lähis-Ida, Lõuna-Aasia ja Aafrika päritolu inimeste hulgas.

Arstid selgitasid mu vanematele, et selle haiguse korral ei tooda vere punalibled enam piisavas koguses hemoglobiini, rakkudesse hapnikku transportivat valku. Seetõttu on mu rakkudes hapnikuvaegus. Punalibled jäävad mu verre vaid lühikeseks ajaks, kuna maks ja põrn hävitavad ja eemaldavad need. Maksa ja põrna ülesanne ongi lagundada defektsed ja vananenud punalibled.

Mu vanematele öeldi, et ainus teadaolev ravi, mida talasseemia korral rakendatakse, on korrapärased vereülekanded ning liigse raua kõrvaldamine. Arstid selgitasid, et vereülekandega kaasneb raua pidev kuhjumine südames ja maksas, mis võib inimesele hukatuslikuks saada. Vereülekanne – protseduur, mis hoiab ära patsiendi surma esimesel kümnel eluaastal – põhjustab tavaliselt rauamürgistuse, mis osutub hiljem surmavaks. Minusugused talasseemiahaiged, kellele pidevalt vereülekandeid tehakse, surevad tavaliselt enne 30. eluaastat südametegevuse häirete tõttu.

Surm silme ees

Juba varajasest lapseeast kangastus mulle surm. Sõnadest ei piisa, et kirjeldada, kui ränk on elu sellise kohutava väljavaatega. Mul polnud mingeid tulevikuplaane ega unistusi normaalseks täiskasvanueluks. Talasseemia oli mulle nagu viitsütikuga pomm, mis ootas oma aega.

Minu tervise pärast muretsevad vanemad muutusid äärmiselt ettevaatlikuks, kasvatades mind loendamatute keeldude ja käskudega, nagu „Ära jookse!”, „Ära ärritu!”, „Vaata ette!”.

Minu olukorra tõttu muutus mu kreeka õigeusku ema ülireligioosseks. Ta lootis siiralt pühapiltide abistavasse jõusse. Et mu tervist parandada, viis ta mind kaugelasuvatesse kloostritesse, kus pidavat sooritatama imetervendamisi ning kust ma sain igasugu talismane ja amulette. See kõik nõudis palju raha, kuid kasu polnud midagi.

Ma uskusin ja armastasin Jumalat, ent ei teadnud, kuidas teda teenida. Kui olin meeleheitel, palusin pisarsilmil: „Jumal, kui sa tõesti olemas oled ja mind armastad, siis palun aita mind.”

 Otsin meeleheitlikult lohutust

Kasvades muutus mu tervis järjest kehvemaks, põhiliselt seetõttu, et mu veres oli üleliia rauda. Kasutasin spetsiaalset seadeldist vere rauasisalduse vähendamiseks. Igal õhtul pidin torkama nõela kõhunaha alla, et rauda siduv aine öösel mu kehasse imbuks. Igal ööl pidin taluma seda piinarikast protseduuri. Tihtilugu soovisin nendel unetutel öödel surra. Tundsin, et Jumal pole minu abipalveid kuulda võtnud.

16-aastaselt hakkasin läbi käima noortegrupiga, kes oli haaratud heavy metal muusikast. Vajasin meeleheitlikult lohutust ja leidsin, et jõhkrust, vägivalda ja satanismi ülistav muusika pakub mulle mingil määral võimalust põgeneda oma murede eest. Sel viisil täiesti kurjusest ümbritsetuna hakkasin uskuma, et mingi kõrgem kuri jõud valitseb kogu universumit. Varsti sain aga aru, mis toob endaga kaasa uimastite tarbimine ja satanism: mu kaaslased pidid pidevalt politsei eest põgenema.

Lõputud vereülekanded olid jätnud mu organismi oma jälje. Raua liiasusest tekkisid mu silmade ümber mustad ringid ja mu nahk muutus tumekollaseks. Ka mu riietumisstiil ei muutnud mind kenamaks: mustad rõivad ja nahktagi, millel ilutsesid needid ja pealuud, olid iseloomulikud seltskonnale, kellega läbi käisin. Õnneks ei tarvitanud ma ise kunagi narkootikume.

Kuulasin pidevalt heavy metal muusikat, mille sõnumiks olid surm, uimastid, deemonid, spiritism ja veri, ning tundsin, et olen täiesti Saatana meelevallas. Öösiti langesin masendusse ja nutsin sageli. Sel mu elu madalhetkel hakkas paistma üksik lootusekiir.

Elu teeb pöörde

Kui olin 20-aastane, andis mu sõbranna mulle raamatu, mille ta oli saanud Jehoova tunnistajatelt. Selle pealkiri oli „Kas Piibel on Jumala või inimese sõna?” („The Bible–God’s Word or Man’s?”). * Sõber ise polnud raamatust eriti huvitatud, kuid mind haaras see kohe, kui selle lehekülgi lappasin. Raamat näitas selgelt, et Piibli põhimõtted võivad parandada inimese elu. Mulle avaldas muljet ka see, mida sain teada algkristlaste tagakiusamisest ja valmisolekust ohverdada elu oma uskumuste eest. Kui raamatu läbi sain, soovisin saadud teadmisi teistega jagada. Sel ajal kohtasin ka Manolist, meest, kes teadis üht-teist Jehoovast ja Piibli sõnumist, kuna mõned ta sugulased olid Jehoova tunnistajad. Ta viis mind Jehoova tunnistajate kohalikku koosolekusaali ja 1990. aasta suvel hakkasin nendega Piiblit uurima.

Piiblit uurides sain teada, et Looja tõesti hoolib meist ning et tema pole vastutav kõigi nende haiguste ja hädade eest, mida paljud kogevad (1. Peetruse 5:7). Õppisin ka seda, et patt ja surm tulid siia maailma Saatana kaudu ja et Jehoova heastab peatselt Saatana teod, kõrvaldades praeguse vana maailma ja asendades selle täiesti uuega (Heebrealastele 2:14). Paradiislikes tingimustes saavutavad jumalakartlikud inimesed inimliku täiuse. Siis ei ütle enam keegi: „Ma olen nõder” (Jesaja 33:24).

Samal ajal sain teada, et Piibel käsib hoiduda verest (Apostlite teod 15:20, 29;  1. Moosese 9:4). Kui Piibli kõrged mõõdupuud ja põhimõtted mu südametunnistust kujundama ja kasvatama hakkasid, ajendas see mind tegema otsust, mis puudutas vereülekandeid. Otsustasin, et ei lase endale enam ühtegi vereülekannet teha.

Rohkem kui 20 aastat olin ma uskunud, et korrapärased vereülekanded on ainus viis, kuidas endal elu sees hoida. Kas kirjutan nüüd Piibli käsule kuuletudes alla omaenda surmaotsusele? Kuidas suhtuvad mu vanemad sellesse, kui keeldun vereülekannetest? Kas püüavad mu arstid ja teised haiglatöötajad avaldada mulle survet?

Langetan tähtsad otsused

Tulises palves heitsin kogu oma mure Jehoova peale (Laul 55:23). Otsustasin hakata kasutama teisi ravivõtteid. Pärast pikaajalist uurimist leidsin, et vereülekanded on võimalik asendada hoolikalt valitud raua- ja vitamiinirikka dieediga. Eelkõige tegin otsuse järgida Jumala seadust, nagu see on kirjas Piiblis.

Arusaadavalt läksid mu vanemad üsna endast välja. Juba siis, kui olin veel väike, olid nad teinud parima, et mind elus hoida, ja nüüd ma lihtsalt keeldun vereülekannetest. Viimaks nad küll ütlesid, et tunnustavad mu otsust selles küsimuses.

Seejärel selgitasin oma religioosset seisukohta meedikutele ja ütlesin neile, et püüan vereülekannete asemel kasutada alternatiivseid meetodeid. Vastu tahtmist soostusid arstid mu soovidega arvestama.

Varem, kui mulle vereülekandeid tehti, olin sõbrunenud teiste talasseemiat põdevate noortega. Nüüd hämmastas neid minu seisukoht vere suhtes. Üks neist ütles sarkastiliselt, et varsti mind „kantakse nelja vahel minema” – see on kreeka väljend, millega mõeldakse suremist. Kurb küll, kuid tema ise oli nende viie patsiendi hulgas, kes surid hiljem, kuna neile kanti üle nakatunud verd!

Alates augustist 1991 pole mulle tehtud ühtegi vereülekannet. Vastupidiselt kõigile prognoosidele olen ma elus ja tunnen end üsna hästi. Vitamiini- ja rauarikast dieeti järgides on mu tervis üsna heas seisukorras, seda talasseemiast tulenevatest komplikatsioonidest ja piirangutest hoolimata.

Kõige tähtsam on siiski see, et mu elul on eesmärk ning mul on lähedased suhted Looja Jehoova Jumalaga. 1992. aasta juulis sümboliseerisin Jehoovale pühendumist veeristimisega. Samal ajal ristiti ka minu kallis sõber Manolis, kes tõi mind Jehoova tunnistajate kristlikku kogudusse, mis pakub mulle elutähtsat tuge. Umbes 18 kuu pärast abiellusime Manolisega. Hiljem on mulle valmistanud rõõmu ka see, et mu ema ja õde said Jehoova ristitud teenijateks. Mu isa arvamus Jehoova tunnistajatest on samuti muutunud ja ta käib aeg-ajalt koguduse koosolekutel.

Ma olen õppinud, et kuigi surm on vaenlane, pole teda vaja karta (Laul 23:4). Kas me siis elame või sureme, kuulume Jehoovale. Meie elu on tema kätes (Roomlastele 14:8). Olen talle igavesti tänulik, et ta päästis mind elust, mis oli vaid aeglane suremine. Tõesti, ta andis mulle igavese elu lootuse! (Ilmutuse 21:1–4.)

[Allmärkus]

[Pilt lk 21]

Otsisin meeleheitlikult lohutust

[Pilt lk 22]

Koos abikaasa Manolisega