Kes räägib?

EESRIIE avaneb ning välja ilmuvad näitleja ja tema nukk. Kui nad omavahel naljatlevad, paistab nukk justkui elus olevat, tal on oma hääl ja iseloom. Muidugi teeb nuku eest häält tegelikult näitleja – ventrilokvist ehk rahvapäraselt kõhurääkija, kes püüab oma huuli võimalikult vähe liigutada.

Kas sooviksid rohkem teada sellest ebatavalisest kunstiliigist? Ajakiri „Ärgake!” intervjueeris Nacho Estradat, kes on juba ligikaudu 18 aastat töötanud elukutselise ventrilokvistina.

Missuguseid ventrilokvismi liike on olemas?

Lähi-ventrilokvismi korral kostub näitleja hääl otsekui lähedusest, nagu näiteks tema põlvedel oleva nuku suust. Kaug-ventrilokvismi korral kuuldub näitleja hääl justkui kusagilt kaugusest. Lisaks oskab kõhurääkija summutada oma häält nii, nagu tuleks see kuskilt kinnisest kohast, näiteks karbist. Mõned kõhurääkijad oskavad imiteerida hääli, näiteks loomade häälitsusi või beebi nuttu. Seda kõike teevad nad huuli liigutamata.

Hea ventrilokvist on üsna veenev. Üks kõhurääkija olevat kuuldavale toonud summutatud appikarje, kui heinavanker temast mööda läks. Inimesed peatasid seepeale vankri ja laadisid heina maha, et vabastada sealt alt vaest ohvrit. Loomulikult polnud seal kedagi.

Kuidas on ventrilokvism aegade jooksul täiustunud?

Arvatakse, et palju aastaid tagasi kasutati ventrilokvismi ebausklike inimeste petmiseks, et panna neid uskuma, nagu suhtleksid nad surnutega. Hiljem sai avalikuks, et ventrilokvism pole midagi muud kui inimese oskus. Pärast seda leidis see austusväärse koha meelelahutustööstuses ning tänapäeval rakendatakse seda vahel ka hariduslikel eesmärkidel.

Läbi sajandite on kõhurääkija tavatuid võimeid kasutatud publiku lõbustamiseks mitmesugustel viisidel. 20. sajandiks said populaarseks puunukuga vestlevad kõhurääkijad.

Mis äratas Teie huvi ventrilokvismi vastu?

Mind hakkas see huvitama, kuna see valmistab inimestele rõõmu ja paneb nad naerma. Kui olin veel poisike, äratas üks kohalik poodnik minus huvi selle kunsti vastu, seletades, et sõna „ventrilokvist” tuleneb ladinakeelsetest sõnadest venter ja loqui, mis tähendavad ’kõhurääkimist’. Asi on selles, et varem arvati, nagu tekiks ventrilokvismi korral hääl kõhus. Seejärel näitas ta mulle mõningaid põhilisi ventrilokvismi võtteid.

Järgmisel päeval proovisin seda koolis. Kaughääle tehnikat kasutades muutsin oma  hääle tämbrit, otsekui tuleks see valjuhääldist, ning kutsusin end klassist välja. Saingi sellega hakkama! Hiljem õppisin ventrilokvismi kaugõppe teel ja seejärel sai sellest mu elukutse.

Mida hõlmab Teie töö ventrilokvistina?

Kuigi aeg-ajalt esinen ma vastuvõttudel ja ventrilokvistide kokkutulekutel ning ka televisioonis, tegutsen põhilise aja koolides, kus esinen lastele õpetlike kavadega. Huumor on minu etteaste juures väga oluline. Näiteks programmis, kus käsitlen isiklikku hügieeni, ütlen oma puunukule Macloviole, et kuna ta pole oma hambaid pesnud, on näha, et ta sõi täna hommikuks muna. Maclovio vastab seepeale: „Sa eksid, see oli eile.”

Milline on ventrilokvismi tehnika?

Et tekitada teismoodi heli tähtede puhul, milleks muidu tuleb huuli liigutada, on vajalik keele spetsiaalne asend, ning diafragmahingamine loob illusiooni, nagu tuleks hääl kusagilt kaugelt.

Ventrilokvism toimib tänu sellele, et enamikul inimestel pole nii treenitud kõrvu, et saada aru, kust ja kui kaugelt hääl tuleb. Nad vajavad selleks oma silmade abi. Näiteks, kui kuuleme sireeni, ütleb kõrv meile, et kiirabiauto on kusagilt kaugelt meie poole sõitmas. Ent kui kaugel on see auto? Kust poolt see läheneb? Et neile küsimustele vastata, peaksime ilmselt nägema masina vilkuvaid tulukesi.

Ventrilokvist kasutab selle ära ja teeb vajaliku valjusega häält, suunates publiku tähelepanu objektile, kust ta tahab, et nad arvaksid hääle tulevat.

Mida soovitaksite inimesele, kes on huvitatud ventrilokvismi kunsti õppimisest?

Kõigepealt tuleb endale selgeks teha ventrilokvismi õppimise eesmärk ning vältida kõike, mis sellega vastuollu läheb. Mainin seda, kuna sarnaselt paljude teiste meelelahutusliikidega kasutatakse ka ventrilokvismi vahel halval eesmärgil. Mina huvitun ventrilokvismist eelkõige sellepärast, et see võib tekitada inimestes positiivseid elamusi ja neid lõbustada. Ma piirdun oma töös selliste dialoogide ja sündmustega, mis teenivad seda eesmärki.

Et saada vilunud ventrilokvistiks, peab olema täidetud kolm tingimust: tuleb omandada hea tehnika, peab omama kujutlusvõimet ja tuleb praktiseerida. Tehnikat võib õppida käsiraamatutest ja videotelt. Edasi tuleb kasutada oma kujutlusvõimet, et luua oma nukust usutav isiksus ja muuta ta otsekui elusaks. Lõpuks läheb vaja praktikat. Mida rohkem sellega tegeleda, seda vilunumaks saad.