Saladuslik Nan Madol

Kes ehitasid selle „Lõunamere Veneetsia”? Kuidas see ehitati? Miks see paik hüljati?

KAS sulle meeldivad saladused, mida vürtsitavad seiklused? Kui meeldivad, siis uurigem koos sajanditevanuse Nan Madoli mõistatust, mis on paljudele turistidele peamurdmist valmistanud.

Nan Madol on huviäratav saarekeste ja kanalite labürint, mis rajati tuhat aastat tagasi Mikroneesia saare Pohnpei rannikuäärsele madalale rifile. * Kui me mööda vett varemetele läheneme, varjavad meie vaadet mangroovipuud ning tihe troopiline taimestik. Ent kui paat ümber käänaku keerab, seisavad äkitselt meie ees võimsad meistriteosed.

Kõigepealt hakkavad silma massiivsed müürid, millest mõned on sama pikad kui linnakvartalid. Need suured müürid, mis nurkadest kaarjalt ülespoole tõusevad, ehitati risti-rästi laotud hiiglaslikest basaltrahnudest.

Nimi Nan Madol tähendab ’vahepealsed  kohad’ ning see nimi kirjeldab hästi saari ümbritsevat kanalite süsteemi. 19. sajandi Euroopa meresõitjad olid tõenäoliselt esimesed võõramaalased, kes Nan Madoli sattusid. See vaatepilt kütkestas neid sedavõrd, et nad panid tollele endisele poliitilisele ja religioossele keskusele nimeks Lõunamere Veneetsia. Kuid need meremehed ei näinud Nan Madoli täielikku hiilgust, sest see paik oli juba umbes sajand enne nende tulekut teadmata põhjustel hüljatud.

Meie kaks giidi ütlesid, et Nan Madoli pindala on umbes 80 hektarit. Peale selle saime teada, et kõigil Nan Madoli 92 saarekesel oli mingi kindel otstarve. Mõnel saarel elati, teistel valmistati süüa või kanuusid ning mõnel käidi rituaaltantse tantsimas. Kuigi saared on ehitatud eri kuju ja suurusega, on suurem osa neist ristkülikukujulised ning umbes jalgpalliväljaku suurused. Enamik saari on metsistunud, kuid seal võib teha põnevaid uurimisretki.

Kuningate kindlus

Parim koht, kus mõtiskleda Nan Madoli saladuse üle, on aukartustäratav Nan Douwasi kindlus. Kuigi nende varemete juurde saab minna läbi vee kahlates, on sinna parem paadiga sõita. Nan Madol kavandati veeliikluseks ning selle kanalid on neljarealise maantee laiused. Vesi kanalites on üsna madal. Tõusu ajal pole vesi rohkem kui meetri sügavune, mis kindlasti kaitses möödunud sajanditel Nan Madoli sissetungivate laevade eest. Meie giidid tüürisid paati ettevaatlikult, et korallidega kaetud kanali põhi paadi sõukruvi ei vigastaks.

Sildunud Nan Douwasi juures, astusime trepile, mis viis otse muistsesse pühamusse. See suursugune sissekäik läks läbi 3–4 meetri paksustest ning 8–9 meetri kõrgustest tugevatest müüridest, mis on troopilistele tormidele ja isegi taifuunidele vastu pidanud.

Hiigelsuurte müüride sees oli suur õu, mille keskel asus kivikamber. See pühalik paik oli kuninglik surnukamber, kus kunagi valitsejaid leinati. Edasi sattusime maa-aluse käigu juurde. Giidid soovitasid meil end müüris olevast kitsast avausest läbi pressida. Käik viis väiksesse pimedasse maa-alusesse kambrisse. „Nüüd te olete vanglas,” ütles üks giididest. „Siin hoiti Nan Madoli vange.” Kui kujutasime ette, mida vang tunda võis, kui sissekäik kaks tonni kaaluva kiviga suleti, olime rõõmsad, kui sealt välja saime.

Ebatavalised ehitusblokid

Nan Madoli varemetes ringi luusides hakkasime mõistma, millist vaeva nõudis selle ehitamine. Sealsete saarte aluseks on korallid. Saared rajati nii, et need suudaks kanda raskeid ja pikki basaltrahne, mis on nii muljetavaldavad, et esimesed saarekülastajad pidasid neid inimeste tehtuks. Hiljem aga avastati, et need viie kuni kaheksa küljega  kivid on looduslikud hulktahukad.

Tuhanded suured kivirahnud, millest mõned on viie meetri pikkused ning kaaluvad üle viie tonni, tuli mujalt sinna kohale toimetada. Üks nurgakivi on arvestuste kohaselt 50 tonni raskune. Kuna madalas vees vajuks parv sellise raskuse all põhja, hakkasime mõtlema, kuidas need määratu suured kivid Nan Madoli toodi ja üksteise otsa asetati. Lähim basaldikaevandus asub aga kilomeetrite kaugusel, peaaegu Pohnpei teises otsas.

Aastate jooksul on Nan Madoli saladusest saanud alguse mõningad legendid. Ühe legendi järgi olevat jumalad sajandeid tagasi andnud kahele vennale maagilise võime raskeid kive ehitusplatsile lennutada. Teine legend jälle ütleb, et kord oli Pohnpeis kõrgelt arenenud ühiskond, kus tunti helilainete saladust, tänu millele hiigelsuured kivid üles kergitati.

Giidid rääkisid meile aga palju usutavamast versioonist. Nimelt rajati Nan Madol rohke tööjõu abil ning ehitamine kestis sajandeid. Kõige tõenäolisemalt upitati basaltrahnud üksteise otsa vaid lihaste jõul ning tugedena kasutati kaldu asetatud palmipuude tüvesid. Ent ikkagi jääb küsimus, kuidas nii rasked kivid Nan Madoli toodi?

Kas Nan Madoli saladus lahendatakse kunagi?

Keegi ei tea täpselt, kuidas Nan Madol ehitati, ja mis veelgi huvitavam, miks see hüljati. Paljud väidavad, et Nan Madoli rünnati ning see vallutati. Samuti arvatakse, et võõramaalased tõid Pohnpeisse mingi haiguse, mille tõttu suurem osa sealsetest elanikest suri. Ühe teise teooria kohaselt hävitas tugev taifuun saare toiduvarud, mis sundis elanikke evakueeruma. Oli siis põhjus milline tahes, on Nan Madol olnud hüljatud vähemalt 200 aastat.

Seega on selle vanaaja imeteoga seotud palju küsimusi, kuid vähe vastuseid. Kui asusime paadiga tagasiteele, mõlkus meil ikka meeles küsimus, kas keegi lahendab kunagi Nan Madoli saladuse.

[Allmärkus]

[Kaart lk 16]

(Kujundatud teksti vaata trükitud väljaandest.)

Pohnpei

[Pilt lk 16]

Sadamasild ning kindluse peasissekäik

[Pilt lk 17]

Massiivne välismüür

[Pilt lk 18]

Kivist matmiskamber

[Pilt lk 18]

Osa inimkätega loodud kanalitest, mis võtavad enda alla 80-hektarise ala

[Allikaviide]

© 2000 Nik Wheeler