Oskus haigusega elada

VÕID kindel olla, et sinu tunded seoses haigusega on õigustatud. Kuigi su keha on haige, ei pruugi sinu mõistus leppida muutustega, mida haigus endaga kaasa on toonud. Sinu ja haiguse vahel toimuks justkui köievedu, võitlus sinu endise mina ja selle vahel, mis sinust saada võib. Ning praegu võib näida, et võitmas on haigus. Kuid sa ei pea alla andma. Mida siis teha?

„Kui haiguse tõttu jäädakse millestki ilma, on olukord paljuski võrreldav surmaga,” märgib dr. Kitty Stein. Seega, kui sa oled kaotanud midagi nii hinnalist, nagu seda on tervis, on täiesti normaalne mõnda aega leinata ja nutta, mida sa teeksid siis, kui sureks sulle lähedane inimene. Kaotus võib hõlmata ka rohkemat, kui seda on tervis. Üks naine jutustab: „Pidin loobuma oma tööst. [–––] Jäin ilma sõltumatusest, mida olin alati armastanud.” Siiski tasub kaotusi vaadata õiges valguses. „Kuigi on normaalne leinata seda, mis on kadunud, tuleb osata näha ka seda, mis on alles,” lisab dr. Stein, kellel endal on multiskleroos. Jah, kui sa oled esimesest ehmatusest üle saanud, näed sa, et sul on ikka veel olulisi ressursse. Esiteks oled sa kohanemisvõimeline.

Näiteks ei saa meremees peatada tormi, kuid ta võib tormi üle elada, kui muudab purjede asendit. Nii pole ka ehk sul võimalik haigusele lõppu teha, kuid sa võid sellega toime tulla, kui võtad midagi ette oma „purjedega” ehk oma füüsiliste, vaimsete ja emotsionaalsete ressurssidega. Mis on aidanud teistel kroonilistel haigetel seda teha?

Kogu oma haiguse kohta teavet

Pärast esialgset reageeringut diagnoosile hakkavad paljud mõistma, et valusa tõe teadmine on parem kui hirm teadmatuse ees. Samal ajal kui hirm võib sind tegevusetuks muuta, võib teadmine aidata mõelda, mida sul on võimalik teha, ning juba iseenesest sellel on sageli positiivne mõju. „Pane tähele, kui palju paremini sa end tunned, kui sul on tekkinud mingi idee, mida oma murega peale hakata,” märgib dr. David Spiegel Stanfordi ülikoolist. „Juba kaua enne seda, kui sa tegelikult midagi ette oled võtnud, vähendad sa plaanide tegemisega rahutust.”

Sul võib olla tahtmine oma haiguse kohta rohkem teada saada. Piibli õpetussõna ütleb: „Teadja mees tugevdab oma jõudu” (Õpetussõnad 24:5, EP 97). „Võta raamatukogust raamatuid. Loe oma haiguse kohta nii palju kui võimalik,” soovitab üks voodihaige mees. Kui saad teada ravivõimalustest ja toimetulekuviisidest, võid avastada, et su olukord polegi nii hull, kui arvanud olid. Võid leida isegi mõningaid põhjusi optimismiks.

See, et suudad oma haigust mõistusega võtta, pole aga viimane eesmärk. Dr Spiegel selgitab: „Info kogumine on osa haigusega toimetuleku, sellest arusaamise ning õiges valguses nägemise tähtsast protsessist.” Selle mõistmine, et su elu on muutunud, kuid mitte lõppenud, on hell ning tihti aeglane protsess. Kuid haigusest mõistusega arusaamisest sellega emotsionaalselt leppimiseni on samm, mida sa saad astuda. Kuidas?

Leia tasakaal

Sul on ehk vaja muuta oma arvamust selle kohta, mida tähendab haigust tunnistada. Haiguse tunnistamine ei tähenda sugugi allaandmist, just nii nagu allaandmise märk pole ka see, kui meremees tõdeb, et merel on torm. Kui meremees on tormi suhtes realistlik, ergutab see teda tegutsema. Nii ei  tähenda ka haiguse tunnistamine allaandmist, vaid „uues suunas liikumist”, nagu ütles üks kroonilist haigust põdev naine.

Isegi kui su füüsilised võimed pole enam endised, tuleb sul ehk endale meelde tuletada, et su vaimsed, emotsionaalsed ja usulised omadused ei pruugi olla muutunud. Näiteks sinu intelligentsus pole kadunud ning sul on alles organiseerimis- ja arutlemisvõime. Sa oskad ehk südamlikult naeratada, sa hoolid teistest inimestest, oled hea kuulaja ja tõeline sõber just nagu ennegi. Ning mis kõige tähtsam, sul on alles usk Jumalasse.

Lisaks sellele tuleks meeles hoida, et kuigi sa ei saa muuta kõiki olusid, võid sa ikkagi otsustada seda, kuidas nendele reageerida. Irene Pollin USA Riiklikust Vähiinstituudist teatab: „See, kuidas keegi haigusele reageerib, on tema enda teha. See võime on igaühel vaatamata sellele, mida tema haigus dikteerib.” Helen, 70-aastane naine, kellel on edasiarenenud multiskleroos, kinnitab: „See, kas inimene saab tasakaalu tagasi, ei sõltu niivõrd haigusest, vaid tema reaktsioonist haigusele.” Üks mees, kes on aastaid oma puudega toime tulnud, ütleb: „Positiivne suhtumine on nagu kiil, mis laeva püsti hoiab.” Nii ütleb ka tekst Õpetussõnad 18:14: „Mehine meel talub haigust, aga kes võiks kannatada rusukspekstud vaimu?”

Saa jälle iseenda peremeheks

Kui oled oma emotsionaalse tasakaalu tagasi saanud, võib selline küsimus nagu „Miks see just minuga juhtus?” asenduda küsimusega „Kuna see juhtus minuga, mida ma kavatsen ette võtta?”. Jõudnud sellisesse staadiumisse, tahad sa ehk astuda veel mõningaid samme, et edasi liikuda. Vaadakem, millised võiksid olla mõned neist sammudest.

Hinda oma olukorda, mõtle selle peale, mida sa peaksid muutma, ning muuda siis seda, mida on võimalik muuta. „Haigus on võimalus oma elu ümber hinnata, see on nagu äratuskell, mitte matusekell,” lausub dr. Spiegel. Küsi endalt: mis oli mulle tähtis enne haigestumist? Mil määral on see muutunud? Ära küsi endalt neid küsimusi selleks, et teada saada, mida sul enam pole võimalik teha, vaid nägemaks, mida sa veelgi teha saad, kuigi teisiti kui enne. Toome näiteks Heleni, keda mainiti varem.

Viimase 25 aasta jooksul on tema lihased multiskleroosi tõttu  nõrgemaks muutnud. Kõigepealt kasutas ta kõndimistuge. Hiljem ei suutnud ta oma paremat kätt kasutada ning hakkas vasaku käega tegema seda, mida oli enne paremaga teinud. Siis jäi ka vasak käsi nõrgaks. Seejärel, umbes kaheksa aastat tagasi, ei jaksanud ta enam kõndida. Nüüd peavad teised teda pesema, toitma ja riietama. Kuigi see kurvastab teda, ütleb ta: „Minu motoks jääb – mõtle sellele, mida sa saad teha, mitte selle peale, mida sa varem tegid.” Tänu abikaasa ja hooldajate abile ning loomingulisele mõtlemisele suudab ta jätkata mõningaid tegevusi, millest ta on alati rõõmu tundnud. Näiteks see, et ta räägib uuest rahulikust maailmast, mida tõotab Piibel, on olnud hinnaline osa tema elust alates 11. eluaastast ning ta teeb seda praegugi igal nädalal (Matteuse 28:19, 20). Helen jutustab, kuidas see on võimalik:

„Ma palun hooldajal, kes mu juures käib, et ta hoiaks ajalehte minu ees. Loeme koos surmakuulutusi ja valime neist mõned välja. Siis ütlen hooldajale, mida tahan surnu sugulastele kirjutada, ning tema kirjutab kirja valmis. Koos kirjaga saadan nendele inimestele brošüüri „Kui sureb armastatud inimene” *, mis räägib Piiblil põhinevast lohutavast ülestõusmislootusest. Teen seda igal pühapäeva pärastlõunal. Olen õnnelik, et saan isegi sellises olukorras teistele Jumala Kuningriigi head sõnumit jagada.”

Sea mõistlikke ja saavutatavaid eesmärke. Üks põhjus, miks Helen püüab muuta seda mis võimalik, on see, et nii saab ta seada ning saavutada eesmärke. See on oluline ka sinu puhul. Miks? Sest eesmärkide püstitamine paneb sind mõtlema tulevikule ja eesmärgile jõudmine annab sulle tunde, et oled midagi saavutanud. See võib ka mingil määral taastada eneseusaldust. Ent püüa seada konkreetseid eesmärke. Näiteks võid sa otsustada lugeda iga päev ühe peatüki Piiblist. Taotle realistlikke eesmärke. Kuna sinu keha ja loomus erinevad teiste omast, kellel on pikaajaline haigus, ei suuda sa ehk saavutada neid eesmärke, mida nemad (Galaatlastele 6:4).

„Ükskõik kui tühine see eesmärk ka ei  tundu, motiveerib selle saavutamine ikka rohkem ja rohkem tegutsema,” ütleb Lex, kes elab Hollandis. Rohkem kui kakskümmend aastat tagasi sattus ta avariisse, mille tagajärjel ta jäi 23-aastaselt halvatuks. Mitme füsioteraapia seansi käigus innustati teda püstitama eesmärke, nagu näiteks oma nägu näorätiga pesema. See oli tema jaoks väsitav, kuid ta sai sellega hakkama. Kui ta nägi, et suutis selle eesmärgi saavutada, püstitas ta järgmise eesmärgi – võtta ise hambapastatuubilt kork pealt ära ja see tagasi panna. Ka see õnnestus. „Kuigi see polnud kerge,” ütleb Lex. „Avastasin, et suudan teha rohkem, kui olin arvanud.”

Oma naise Tineke’i toetusel suutis Lex saavutada ka suuremaid eesmärke. Lex käib nüüd Tineke’i abiga ratastoolis majast majja kuulutamas, et jagada teistega piiblilisi teadmisi. Samuti käib ta iga nädal ühe väga haige mehega Piiblit uurimas ja teda julgustamas. Lex ütleb, et teiste aitamine pakub talle suurt rahuldust. Piibelgi kinnitab, et „õndsam on anda kui võtta” (Apostlite teod 20:35).

Kas ka sina võiksid seada eesmärgi teisi aidata? Need, kes on ise haiged või mingi puudega, võivad osata teisi paremini lohutada, kuna oma hädad teevad neid tundlikumaks teiste valu suhtes.

Hoia teistega kontakti. Meditsiinilised uuringud näitavad, et sotsiaalsed kontaktid mõjuvad tervisele hästi. Kuid tõene on ka vastupidine. „Sotsiaalne eraldatus ja suremus on ... omavahel sama tugevasti seotud kui suitsetamine ... ja suremus,” teatab üks uurija. Ta lisab: „Inimsuhete parandamine võib olla tervisele sama kasulik kui suitsemise lõpetamine.” Pole siis ime, kui ta järeldab, et oskus inimestega kontakti hoida on eluliselt tähtis. (Õpetussõnad 18:1.)

Paraku võib aga probleem seisneda selles, et mõned sinu sõbrad on lakanud sind külastamast, nagu mainiti eelmises artiklis. Kuid omaenda heaolu nimel pead sa midagi tegema, et mitte rohkem teistest eralduda. Mida siis teha? Võiksid alustada sellega, et kutsud sõpru külla.

Tee kokkusaamisest meeldiv elamus. * Ära räägi kogu aeg ainult oma haigusest, et külalised sellest ei väsiks. Üks krooniliselt haige  naine lahendas selle probleemi nii, et seadis piirangu ajale, mis nad mehega tema haigusest rääkimisele kasutasid. „Me lihtsalt pidime sellele piirid seadma,” ütles ta. Haigus ei pea lämmatama kõike muud, millest võiks rääkida. Üks inimene, kes rääkis oma voodihaige sõbraga kunstist, ajaloost ja sellest, miks ta usub Jehoova Jumalasse, ütles: „Ma näen temas rohkemat kui vaid haiget inimest. Temaga oli väga tore vestelda.”

Ka see, kui suudad säilitada hea huumorimeele, teeb sõpradele sinu külastamise meeldivaks. Pealegi mõjub naermine hästi ka sulle endale. „Huumor aitab sul toime tulla nii väliste kui ka sisemiste probleemidega,” ütleb Parkinsoni tõbe põdev mees. Jah, naermine võib olla mõjus ravim. Õpetussõnad 17:22 ütleb: „Rõõmus süda valmistab ihule mõnu.” Kasu on isegi mõnest minutist naermisest. Peale selle on „naermine võrreldes teiste ravimitega täiesti ohutu, mittemürgine ja nauditav”, märgib kirjanik Susan Milstrey Wells, kellel endal on krooniline haigus. „Halb tuju on ainus, mis meil kaotada on.”

Otsi võimalusi stressi vähendamiseks. Uuringud kinnitavad, et stress võib haiguse füüsilisi sümptoome ägedamaks muuta, selle vähendamine neid aga talutavamaks teha. Seega ära mõtle kogu aeg haiguse peale (Koguja 3:1, 4). Ära tee haigust oma elu keskpunktiks. Kui oled sunnitud koduseinte vahel olema, püüa pinget vähendada näiteks sellega, et kuulad rahulikku muusikat, loed raamatut, käid vannis, kirjutad kirju või luuletusi, maalid, mängid mõnda muusikariista, räägid usaldusväärse sõbraga või tegeled millegi muu lõõgastavaga. See ei too sinu probleemidele küll jäädavat lahendust, kuid võib anda sulle ajutist kergendust.

Kui sa saad liikuda, mine jalutama, poodi, tee aiatööd, sõida kuskile, kui võimalik, mine puhkusele. Tuleb muidugi möönda, et reisimine võib haiguse tõttu olla komplitseeritud, kuid ettevalmistus ning mõningane leidlikkus aitab takistustest üle saada. Näiteks õnnestus Lexil ja Tineke’il, keda varem mainiti, välismaale reisida. „Olime alguses veidi pinges,” ütleb Lex, „kuid meil oli siiski suurepärane puhkus.” On tõsi, et haigus on osa sinu elust, kuid see ei pea sinu elus domineerima.

Ammuta jõudu usust. Tõelised kristlased, kes on tulnud edukalt toime tõsise puudega, ütlevad, et usk Jehoova Jumalasse ning kristliku kogudusega läbikäimine pakuvad neile kestvat lohutust ja annavad jõudu. * Toome ära mõned nende mõtted palvetamise, piibliuurimise, tuleviku üle mõtisklemise ja kuningriigisaalis kristlikel koosolekutel käimise tähtsuse kohta.

● „Aeg-ajalt vajun ma praegugi masendusse. Kui nii juhtub, palvetan Jehoova poole ning ta annab mulle uut jõudu jätkata selle tegemist, mida ma saan teha.” (Laul 55:23; Luuka 11:13.)

● „Piibli lugemine ja loetu üle mõtisklemine on väga suureks abiks meelerahu säilitamisel.” (Laul 63:7; 77:12, 13.)

● „Piibli uurimine tuletab mulle meelde, et tõeline elu on alles ees ja et ma ei jää igavesti invaliidiks.” (Jesaja 35:5, 6; Ilmutuse 21:3, 4.)

● „Usk Piiblis tõotatud tulevikku annab mulle jõudu elada üks päev korraga.” (Matteuse 6:33, 34; Roomlastele 12:12.)

● „Kuningriigisaalis koosolekutel käimine aitab mul hoida mõtteid positiivsetel asjadel, mitte haigusel.” (Laul 26:12; 27:4.)

● „Läbikäimine koguduseliikmetega on julgustav ning soojendab südant.” (Apostlite teod 28:15.)

Piibel kinnitab meile: „Jehoova on hea, varjupaik hädaajal, ja ta tunneb neid, kes  tema juures pelgupaika otsivad!” (Nahum 1:7). Lähedased suhted Jehoova Jumalaga ning lävimine kristliku kogudusega on lohutuse ja jõu allikaks (Roomlastele 1:11, 12; 2. Korintlastele 1:3; 4:7).

Anna endale aega

Et raske haiguse või puudega edukalt hakkama saada, „läheb aega, see ei juhtu üleöö”, ütleb üks sotsiaaltöötaja, kes aitab inimestel pikaajalise haigusega toime tulla. Anna endale aega, soovitab teine ekspert, „sest sul tuleb omandada täiesti uus oskus: toimetulek tõsise haigusega”. Ka positiivse suhtumise juures tuleb ette halbu päevi või nädalaid, mil haigus sind ära kurnab. Aja möödudes võid aga näha progressi. Seda märkas üks naine, kes ütles: „Olin nii rõõmus, kui tajusin, et ma polnud terve päev vähile mõelnud ... Mõni aeg tagasi poleks ma küll uskunud, et see võimalik on.”

Kui sa oled esialgsest hirmust üle saanud ning seadnud uusi eesmärke, võid olla üllatunud, kui hästi suudad toime tulla, nagu näitab järgmine artikkel.

[Allmärkused]

[Pilt lk 7]

Haiguse kohta teabe kogumine võib aidata sellega toime tulla

[Pilt lk 8]

Helen saadab teiste abiga julgustavaid kirju

[Pilt lk 8]

„Olen õnnelik, et saan teistele Jumala Kuningriigi head sõnumit jagada.”

[Pildid lk 9]

„Avastasin, et suudan teha rohkem, kui olin arvanud, kuigi olen halvatud.” (Lex)