Vangistatud Botany Baysse

„ÄRGAKE!” AUSTRAALIA-KORRESPONDENDILT

„LEIDSIN selle raamatu tee pealt,” kaitseb end noor Job. See tedretähnilise näoga 19-aastane noormees arreteeriti süüdistatuna raamatu varguses, kui ta ületas parasjagu üht Londoni tänavat. Mis oli selle raamatu väärtus? Vaid kaheksakümmend senti! Kohtunikule ei läinud noormehe kaitsekõne korda, vaid ta mõistis nooruki seitsmeks aastaks sunnitööle.

Maakera teisel poolel, piirkonnas, mida nüüd tuntakse Kanada Québeci provintsina, vangistati François-Maurice Lepailleur nimeline härra. Ta oli osalenud Briti valitsuse vastases nurjunud relvastatud ülestõusus ja mõisteti selle eest surma. Kohus otsustas siiski määrata talle teise karistuse.

Need kaks noort meest sattusid mõlemad Briti seadusega pahuksisse ning peatselt tehti neile välja laevareis Austraaliasse, uude karistuskolooniasse, mida kutsuti Botany Bayks.

Mida tähendas olla sunnitööline Austraalias? Kui palju vange sinna saadeti? Miks üldse saadeti need kaks meest kodust nii kaugele?

Miks just Austraalia?

1718. aastal otsustas Briti valitsus vähendada kinnipeetavate hulka täistuubitud vanglates ning kurjategijaid hakati Suurbritanniast välja saatma. Aastaks 1770 oli maalt välja saadetud umbes tuhat vangi aastas, peamiselt Marylandis ja Virginias asuvatesse kolooniatesse. 1783. aastaks kaotasid britid Põhja-Ameerikas toimunud iseseisvussõja tõttu need kolooniad ega saanud sinna enam oma kurjategijaid saata. Tolleks ajaks oli aga sinna veetud juba üle 50 000 sunnitöölise.

Uueks sihtkohaks oli põuane maa teisel pool maakera. 13 aastat varem oli mereväeohvitser James Cook selle idaranniku kaardistanud ja kuulutanud Briti valduseks. Tema kaaslane maadeuurija Joseph Banks väitis, et see maa on ideaalne paik, kuhu saata Briti impeeriumi ebasoovitavad isikud. Nõnda alustas 1787. aasta maikuus esimene 11 väikesest laevast koosnev eskaader 26 000 kilomeetri pikkust mereteekonda Botany Baysse. Järgmise 80 aasta jooksul, aastani 1868, saadeti Austraaliasse kokku 158 829 sunnitöölist.

Pikk ookeanireis

Aastal 1833 jõudsid noor Job ja tema 300 kaaslast Sydney abajasse Port Jacksonisse. Kuigi  kolooniat tunti rahvasuus Botany Bay nime all, asus sellenimeline laht mitu miili lõuna pool tollest paigast, kuhu lõpuks asundus rajati.

Mõnele oli juba reis ise karm karistus. Väljavõte François Lepailleuri päevikust annab väikese pildi elust laeval: „Aastal 1840 möödusime Hea Lootuse neemest [Lõuna-Aafrika Vabariik] „Buffalo” trümmis, kus valitsesid kohutavad tingimused, kuna seal oli kogu aeg pime, pidime kuuletuma karmidele reeglitele, trümm kubises putukatest, valitses tohutu kuumus ning meie viletsuse tipuks kannatasime nälga.”

Paradoksaalne, ent sunnitöölisi vedavad laevad olid ühed tolle aja parimas seisukorras ja turvalisimad meresõidukid. Kuna Briti valitsus maksis päralejõudnud hingede eest, oli suremus nendel laevadel aastatel 1788 kuni 1868 alla 1,8 protsendi. Kontrastina sellele suri aastatel 1712 kuni 1777 orjalaevadel 3–36 protsenti reisijatest. Isegi nendel laevadel, mis vedasid vabu emigrante Euroopast Ameerikasse, oli kõrgem suremus kui sunnitööliste laevadel!

Kirev rahvas

Kõrge ellujäämuse peapõhjusi oli kinnipeetavate noorus. François oli umbes 35-aastane, nii et ta oli teiste sunnitöölistega võrreldes suhteliselt vana. Karistusaluste keskmine vanus oli 16 kuni 25 aastat ja oli ka vaid 11-aastaseid. Meesvange oli naisvangidest tunduvalt rohkem, suhe oli rohkem kui 6 meest 1 naise kohta.

Kõige rohkem küüditatuid oli Ühendkuningriigist. Üle poole olid inglased, kolmandik olid iirlased ja mõnituhat kurjategijat olid šotlased. Mõned, nagu näiteks François, saadeti välja Briti impeeriumi sellistest kaugetest paikadest, mis nüüd on tuntud kui Kanada, India, Malaisia, Sri Lanka ja väike saar Malta.

Need sunniviisilised immigrandid tõid endaga kaasa muljetavaldava galerii talente ja oskusi. Nende hulgas oli lihunikke, katlavalmistajaid, vasevalajaid, puusseppi, kokki, kübarategijaid, rätsepaid ja kangakudujaid. Dokumentides on kirjas tuhande elukutse ringis, mis peegeldab läbilõikes briti tööjõudu.

Sunnitöölised paistsid olevat tihtilugu parema haridusega kui koju jäänud töölisklass. Kolm neljandikku Uus-Lõuna-Walesi jõudnutest oskas lugeda ja kirjutada. Võrdlusena võib öelda, et Briti elanikkonnast oskasid abieluregistrisse oma allkirja kirjutada veidi rohkem kui pooled.

Röövimise, mõrva ja mässamise eest anti prii pääse Botany Baysse, kuid küüditatute hulka võis ka palju lihtsamalt sattuda. Lõbustuskoha avamine pühapäeval, taskurätiku vargus või lihtsalt Pühakirja üle väitlemine olid piisavad põhjused, et leida end lõunapoolkerale purjetaval laeval.

Elu uuel maal

Armutu peksmine, pidev julmutsemine ja ebainimlikud tingimused iseloomustasid esimeste Austraaliasse küüditatute elu. Mõnede jaoks oli see karm reaalsus, kuid paljude teiste jaoks osutusid olud paremaks kui kodus.

Kujunes välja süsteem, mille käigus süüdimõistetuid võidi määrata tööle vabade asunike ja ametnike juurde või said nad töötada lausa enda heaks. Seega polnud vangid sugugi terveks karistusajaks teedeehitusele aheldatud, vaid nad said töötada hoopis oma ametis või õppida ka midagi uut. Näiteks Job määrati tööle ühe rikka ja heasoovliku maaomaniku juurde ning ta õppis ühes oma isanda valduses Sydney lähistel loomi talitama.

Sunnitöölised pidid töötama iga nädal viis ja pool päeva, kokku 56 tundi. On tähelepanuväärne, et see oli vähem, kui pidid töötama enamik tolle aja Suurbritannia vabrikutöölisi, kes rügasid iga päev päikesetõusust kuni -loojanguni. Karistusalustele maksti iga töö eest, mida nad tegid väljaspool ettenähtud aega. Tihti oli neil veel lisaks oma väike tööots, näiteks müüsid nad loomasöödaks niidetud rohtu.

Kuigi piitsa tarvitati ohtralt, näitab üks uurimus, et 66 protsenti Uus-Lõuna-Walesi sunnitöölistest ei saanud oma karistusajal üldse  peksa või juhtus seda vaid korra. See tähendab, et neid ei piitsutatud sugugi sagedamini kui Briti mereväes teenivaid mehi.

Tänu nendele asjaoludele ja väljavaatele saada karistusaja lõppedes endale oma maatükk paistis küüditamine mõnedele üsna ihaldusväärne. Aastal 1835 teatas Londoni kurikuulsa Newgate’i vangla ülem W. Cope, kuidas kinnipeetavad suhtusid küüditamisega ähvardamisse: „Üheksateist vangi kahekümnest on rõõmuga valmis minema.” Ühe teise vangla ülevaataja ütles oma vangide kohta: „Üheksakümmend üheksa vangi sajast ootab palavalt minemasaatmist.”

Varjuküljed

Nende jaoks, kes jätkuvalt seadusega pahuksis olid, võis elu olla tõeline hädaorg. Üks raport ütles: „Küüditamine polnud sugugi tavaline karistus, vaid pigem karistusteseeria, mis tõi endaga kaasa kõikvõimalikke kannatusi.” Üheks karistuseks oli töö sõtkeveskis. François kirjeldab seda: „See on viljajahvatusveski, mis töötab sunnitööliste jõul. 18 meest on pidevalt veskirattal, mille nad panevad liikuma oma keharaskusega. Tihti on neil meestel vaid üks paar ahelaid jala ümber, pahatihti aga kolm või neli paari, ning töötama sunnitakse neid nagu kõiki teisi või vastasel korral piitsutatakse neid halastamatult.”

Sunnitöölistest naistele, kes end korralikult ülal ei pidanud, pandi kaela raudvõru, millest ulatus välja kaks umbes 30-sentimeetrist pikendust. Neid raskeid monstrumeid peeti ainsateks vahenditeks, millega saab naisi vaos hoida.

Tasmaanias, Hobartist ida pool paiknevad karmi režiimiga sunnitööasundused nagu Port Arthur olid mõeldud retsidivistide tarvis. Nendes kohtades valitsevat jõhkrust kinnitab üks ametlik raport, kus on kirjas: „Mõned sunnitöölised ... eelistasid pidevale vangistusele surma ja sooritasid kuritegusid, et neid hukataks.”

Mõnede küüditatud vangide jaoks oli kõige hullem lahusolek perekonnast. François kirjutas: „Minu kallis perekond, keda ma nii väga armastan. Kas peangi pagenduse tõttu jääma teist nii kaugele, kaugele kõigist, keda armastan, kauaks veel? Oh, lahusolek on nii kurb ja valus. Olla eemal armsast naisest ja väikestest lastest, kes pole tunda saanud oma armastava isa õrna hoolt! Minu kallid! Tihti tõusen oma vaimus ja südames Taeva poole, et Jumal murraks need ahelad, mis mind siin hoiavad, ja teeks lõpu mu pagendusele ning laseks mul naasta oma armsa perekonna rüppe, kõige selle juurde, kuhu igatseb mu süda.”

Vangide kaasabi

Aastal 1837 ütles kuberner Bourke: „Uus-Lõuna-Walesi töökad ja osavad asunikud on sunnitööliste kaasabil muutnud kõnnumaa viie aastaga kauniks ja õitsvaks kolooniaks.” Selleks ajaks olid rohkem kui kaks kolmandikku meestööjõust sunnitöölised või endised sunnitöölised, kes aitasid vabadest immigrantidest elanikkonda selles raskes töös. Omal valikul või asjaoludest tingituna sai Austraalia koduks rohkem kui 90 protsendile sunnitöölistest.

Austraalia alaliseks elanikuks sai ka noor Job, kes pärast vabanemist abiellus, seadis oma elu korda ning kellest sai lõpuks sadade Austraalia ja Uus-Meremaa elanike esiisa. François aga oli üks neid väheseid, kes pärast vabanemist sai minna tagasi oma kodumaale armastatud perekonna juurde.

Nendest päevadest saadik on palju muutunud ja vaid kolme põlvkonnaga kasvas see „kaunis ja õitsev koloonia” paljudest kultuuridest koosnevaks rahvaks. Tänapäeval külastavad igal aastal Austraaliat tuhanded Aasia, Kanada ja Euroopa (sealhulgas Suurbritannia) turistid ning mõned soovivad sinna ka elama asuda. Austraalias ootavad neid ees tornjad betoonehitised, mis paiknevad kunagiste sunnitööliste raadatud maal, ning suured sillutatud maanteed, mis katavad sunnitööliste rajatud radu. Tõesti, isegi Austraalia saginat täis moodsatel tänavatel annavad vanad kivihooned tunnistust sellest raskest tööst, mida tegid need tahtmatud teerajajad, kes olid vangistatud Botany Baysse.

[Kaart/pildid lk 20]

(Kujundatud teksti vaata trükitud väljaandest.)

BOTANY BAY

[Pildid]

JAMES COOK

JOSEPH BANKS

[Allikaviited]

Cook: John Weberi maal/Dictionary of American Portraits/Dover; Banks: W. Dickinsoni portree Joseph Banksist. Rex Nan Kivelli kollektsioon; NK10667. National Library of Australia loal; lahemaastik: Fittler, James. Sydney, New South Wales, sissepääs Port Jacksonisse. National Library of Australia loal

 [Pilt lk 23]

Üleval: Sydney keskne ärirajoon, mis paikneb kunagise Botany Bayks kutsutud sunnitöökoloonia asukohas

[Pilt lk 23]

Sydney vana haigla, praegu Riiklik Rahapaja Muuseum, mille ehitasid sunnitöölised

[Allikaviide]

Image Library, State Library of New South Wales

[Pilt lk 23]

Hyde Park Barracks, sunnitööliste kavandatud ja ehitatud vangla

[Allikaviide]

Hyde Park Barracks Museum (1817). Historic Houses Trust of New South Wales, Sydney, Australia

[Pilt lk 23]

Suur Põhjatee. Selle 264-kilomeetrise maantee ehitasid karistusalused käsitsi läbi liivakivist mägede. Maantee ühendas Sydneyt Newcastle’i läheduses paikneva Hunter Valleyga ning see oli üks koloonia tähtsamaid insenerisaavutusi

[Allikaviide]

Valdaja: the National Parks and Wildlife Service, N.S.W.