Sõda ei peatanud meie kuulutustööd

JUTUSTANUD LEODEGARIO BARLAAN

1942. aastal, II maailmasõja ajal, pidasid Jaapan ja Ameerika Ühendriigid ägedat võitlust minu kodumaa Filipiinide pärast. Jaapanlastega sõdivad kohalikud partisanid hoidsid mind mägikülas Tabonanis vahi all. Mind peksti, süüdistati spionaažis ja ähvardati hukata. Las ma selgitan, kuidas sattusin sellisesse olukorda ja kuidas ma ellu jäin.

SÜNDISIN 1914. aasta 24. jaanuaril Filipiinidel Pangasinani provintsis San Carlose linnas. 1930ndatel aastatel saatis isa mind põllumajanduskooli. Pühapäeviti käisin missal, kus preester rääkis Matteuse, Markuse, Luuka ja Johannese evangeeliumidest, ning minus tärkas huvi neid lugeda.

Ühel päeval läksingi kloostrisse endale neid evangeeliume ostma, seda raha eest, mille olin saanud juurviljade müügist. Evangeeliumide asemel anti mulle aga hoopis brošüür „Tee taevasse” („The Way to Heaven”). Olin täiesti pettunud. Hiljem sõitsin evangeeliumide saamise nimel Manilasse. Seal andis mu onu, kes oli Jehoova tunnistaja, mulle terve Piibli.

Manilas kohtasin mitmeid Jehoova tunnistajaid, kes avaldasid mulle muljet sellega, kui hästi nad oskasid Piiblit tsiteerida.  Nendelt sain rahuldustpakkuvad vastused paljudele küsimustele. Lõpuks viis onu Ricardo Uson mind Jehoova tunnistajate harubüroosse koosolekule. Kui hakkasime pärale jõudma, panin suitsu ette. „Viska see minema,” ütles mu onu. „Jehoova tunnistajad ei suitseta.” Viskasin seepeale suitsu minema ega suitsetanud enam kunagi. Harubüroos kohtasin sealset ülevaatajat Joseph Dos Santost ning ka mõningaid teisi Jehoova tunnistajaid. Praegu, aastakümneid hiljem, meenutan ikka veel neid toredaid kristlikke vendi.

Soov teenida Jumalat

1937. aasta oktoobris, kui õppisin Los Bañose põllumajanduskoolis, ei käinud ma enam missal. Selle asemel lugesin Piiblit ja onu käest saadud kirjandust. Õppelinnakut külastas grupp Jehoova tunnistajaid. Tänu vestlustele Elvira Alinsodiga, ühega nendest tunnistajatest, tugevnes mus soov teenida Jehoova Jumalat.

Kui ütlesin oma õpetajatele, et kavatsen kooli pooleli jätta, küsisid nad: „Kes sind siis toetama hakkab?” Selgitasin oma kindlat usku sellesse, et kui teenin Jumalat, siis ta toetab mind. Pärast koolist lahkumist läksin Vahitorni ühingu harubüroosse ja pakkusin ennast tööle, seletades: „Olen lugenud läbi raamatud „Lojaalsus” („Loyalty”), „Rikkus” ja „Kus viibivad surnud?”. Nüüd soovin teenida Jehoovat täisajaliselt.” Mind suunati Cebu provintsi ühinema sealse kolme pioneeriga, nagu kutsutakse Jehoova tunnistajate täisajalisi teenijaid.

Kuulutustöö algus

1938. aasta 15. juulil jõudsin Cebu saare sadamasse, kus mulle oli vastu tulnud Salvador Liwag. Järgmisel päeval alustasin majast majja tööd. Ma ei saanud mingit väljaõpet. Lihtsalt esitasin majavaldajale tunnistuskaardi, mis selgitas meie tööd. Tegelikult teadsin vaid kahte kohalikku sebukeelset sõna. Nõnda algas minu esimene teenistuspäev.

Mõnes uues linnas kuulutades oli meil tavaks minna kõigepealt linnavalitsusse. Vend Liwag kuulutas linnapeale, Pablo Bautista politseiülemale ja Conrado Daclan kohtunikule. Mina rääkisin postiülemaga. Seejärel külastasime bussijaama, politseikasarmuid, poode ja koole. Lisaks külastasime inimesi nende kodus. Pakkusime Piibli uurimise abimaterjalina raamatut „Vaenlased”. Jäljendades oma kaaslasi kuulutustööl, õppisin tasapisi sebu keelt kõnelema ning hakkasin raamatuid pakkuma. Kolme kuu pärast olime läbi käinud terve Cebu provintsi, kõik selle 54 linna. Küsisin siis vend Liwagilt: „Kas võin nüüd lasta end ristida?”

„Mitte veel, mu vend,” vastas ta. Meid määrati seejärel teisele saarele Boholile, kus käisime poolteise kuuga läbi veel 36 linna. Küsisin jälle, kas võin lasta end ristida. „Mitte veel, vend Barlaan,” vastati mulle. Kui olime läbi käinud Boholi ja Camiguini saared, siirdusime suurele Mindanao saarele ja kuulutasime Cagayan de Oro linnas.

Selleks ajaks oli meie grupiga ühinenud Virginio Cruz. Ta oli olnud kooliõpetaja, kuid oli lõpetanud selle töö, et hakata pioneeriks. Me käisime ka teistes linnades ja lõpuks jõudsime Lanao järve äärde. Seal olles küsisin jälle, kas ma võiksin lasta end ristida. 1938. aasta 28. detsembril, kui olin teeninud umbes kuus kuud pioneerina, ristis vend Cruz mind lõpuks Lanao järves Lumbatani linna lähistel.

Tasu Jumalale lootmise eest

Hiljem hakkasin koos töötama kolme pioneeriga Negrose saarel Occidentali provintsis. Need pioneerid olid Fulgencio de Jesus, Esperanza de Jesus ja Natividad Santos, keda hüüdsime Natyks. Kuulutasime koos selle provintsi paljudes linnades. Me pidime tõesti täielikult lootma Jehoovale, kuna  vahel oli meie rahakott üsna tühi. Kord soovisime riisi juurde kala saada. Kohtasin rannas üht meest ja küsisin talt, kas ta müüks mõne kala, kuid kõik ta kalad olid viidud turule. Ent ta pakkus mulle kala, mille ta oli enda jaoks kõrvale pannud. Pärisin talt, palju see maksab. „Pole lugu, võite võtta selle niisama,” vastas ta.

Tänasin teda, ent ära minnes sain aru, et sellest kalast neljale inimesele ei piisa. Ühest väikesest ojast möödudes nägin üllatusega ühe kivi peal veel märga kala. Mõtlesin, et see on ilmselt surnud. Võtsin kala kätte ning minu üllatuseks oli see elus. Hoidsin kala kõvasti kinni ja meenutasin Jeesuse tõotust: „Otsige esiti Jumala riiki ja tema õigust, siis seda kõike antakse teile pealegi!” (Matteuse 6:33).

Kuulutustöö sõjakeerises

Kui meie pioneerigrupp kasvas üheksaliikmeliseks, jaotati see kaheks. Meie grupp määrati Cebu provintsi. Oli 1941. aasta detsember ja II maailmasõda oli just Filipiinidel hoogu võtmas. Tuburani linnas üllatas meid keskööl üks Filipiinide sõjaväeohvitser. „Ärgake üles, pojad!” hüüdis ta. „Sõdurid otsivad teid.” Kahtlustati, et oleme Jaapani spioonid, ning seepärast kuulati meid üle terve öö.

Pärast viidi meid linna vanglasse. Cebu linnas paiknevad USA väeosad käskisid meil anda kõigist meie raamatutest üks eksemplar neile, et nad saaksid otsustada, kas oleme Jaapani spioonid. Vanglas käis meid vaatamas palju kohalikke elanikke, kuna nad tundsid uudishimu selle vastu, missugused need Jaapani spioonid välja näevad. Mõned esitasid meile küsimusi ja me andsime tunnistust Jumala kuningriigist.

Kui olime viis päeva vangis istunud, sai politseiülem USA armee peakorterist telegrammi, mis käskis Jehoova tunnistajad vabastada. Politseiülem soovitas meil aga sõjaajal mitte kuulutada. Me seletasime, et ei saa kuulutamist lõpetada, kuna Jumal on meil käskinud seda tööd teha (Apostlite teod 5:28, 29). Ülemus sai vihaseks ja ütles: „Kui te jätkate kuulutamist, lasen rahval teid tappa.”

Järgmistel päevadel püüdis politseiülem meid uuesti arreteerida. Lõpuks peatas meid USA armee sõdurisalk ning leitnant Soriano küsis õde Santoselt: „Kas lõpetate kuulutamise?”

„Ei,” vastas ta.

„Kas paneme teid seina äärde?” küsis leitnant.

„See ei muudaks meie otsust,” ütles õde Santos.

Selle peale pandi meid kõiki veoautokasti ja veeti Cebu linna, kus meid viidi kolonel Edmundi ette. Leitnant Soriano tutvustas meid talle: „Need on Jehoova tunnistajad. Nad on Jaapani spioonid!”

„Jehoova tunnistajad?” imestas kolonel.  „Ma tean hästi Jehoova tunnistajaid Ameerikas. Nad pole mingid spioonid! Nad on erapooletud.” Seejärel pöördus ta meie poole ja ütles: „Teie erapooletuse tõttu teid ei vabastata.” Kui meid oli mõnda aega ühes laoruumis hoitud, rääkis kolonel Edmund meiega veel ja küsis: „Kas olete ikka veel erapooletud?”

„Jah, oleme küll,” vastasime.

„Siis teid ei vabastata,” ütles ta, „kuna te jätkaksite kuulutamist ning need, keda te enda usku pööraksite, jääksid samuti erapooletuteks. Ja kui kõik oleksid erapooletud, siis ei sõdiks enam keegi.”

Jälle vabad kuulutama

Hiljem viidi meid üle Cebu linna vanglasse. 1942. aasta 10. aprillil tungisid sellesse linna jaapanlased. Kõikjal langesid pommid ja süttisid suured tulekahjud! Vanglaülem nägi õde Santost, kelle kong oli vangla eesosas. „Uskumatu! Jehoova tunnistajad on ikka veel vanglas!” karjus ta. „Avage uksed ja laske nad välja!” Tänasime Jehoovat tema kaitse eest.

Kiirustasime kohe mägedesse, et leida teisi Jehoova tunnistajaid. Leidsimegi ühe Compostela linnas. Varem oli ta kuulutustöös väga aktiivne olnud, kuid nüüd arvas ta heaks kuulutustöö lõpetada ning hakata Cebu linnas äriga tegelema. Meie otsustasime aga jätkata Jumala Kuningriigi kuulutamist, mis ka ei juhtuks.

Meil oli palju brošüüre „Lohutus kõigile leinajaile” („Comfort All That Mourn”) ning tegime kõvasti tööd, et neid inimestele jagada. Paljud aga püüdsid meid hirmutada, öeldes, et kui jaapanlased meid näevad, võtavad nad meil pea maha. Peatselt organiseeriti Jaapani-vastane partisaniliikumine ning see vend, kes oli kuulutustöö lõpetanud ja läinud Cebu linna äri tegema, arreteeriti. Kuulsime kurvastusega, et teda süüdistati spionaažis ja ta hukati.

Spionaažisüüdistus

Meie jätkasime samal ajal kuulutamist mägedes. Ühel päeval kuulsime Piiblist huvitatud naisest, kelleni jõudmiseks tuli meil mööduda mitmest partisanide eelpostist. Jõudsime Mangaboni külla, kus see naine elas, ent sealne sõdurisalk nägi meid ja karjus: „Miks te siia tulite?”

„Me oleme Jehoova tunnistajad,” vastasin. „Kas te soovite kuulda seda sõnumit, mis on meil fonograafi peal?” Nad olid nõus ja ma lasin neile plaati „Teadmiste väärtus” („The Value of Knowledge”). Pärast seda otsiti meid läbi ja kuulati üle ning viidi partisaniliikumise peakorterisse Tabonani külas.  Palusime Jehoova kaitset, kuna üldiselt oli teada, et peaaegu kõik sinnaviidud hukati.

Meid hoiti valve all ja koheldi julmalt. Nõnda sattusimegi olukorda, mida kirjeldasin loo alguses. Mind peksti ning leitnant osutas minule ja ütles: „Sa oled spioon!” Mõnda aega jätkus meie väärkohtlemine, ent hukkamise asemel saadeti meid sunnitöölaagrisse.

Üks Tabonanis vangistatud pioneer oli mu vend Bernabe. Igal hommikul kästi vangidel laulda „Jumal õnnista Ameerikat” („God Bless America”) ja „Jumal õnnista Filipiine” („God Bless the Philippines”). Meie, Jehoova tunnistajad, laulsime selle asemel hoopis „Kes on Issanda poolel” („Who Is on the Lord’s Side”). Kord karjus valves olev ohvitser: „Kõik need, kes ei laula „Jumal õnnista Ameerikat”, puuakse selle akaatsiapuu külge.” Sellistest ähvardustest hoolimata ei tapetud meist ühtegi. Lõpuks viidi meid üle teise laagrisse. Viimaks, 1943. aasta juulis, jõudsid kohale paberid minu vabastamise kohta. Selleks ajaks olin olnud vangis kaheksa kuud ja kümme päeva.

Eluaegne kuulutustöö

Soov leida üles piiblihuvilisi, kellele olime varem kuulutanud, viis meid 60 kilomeetri kaugusele Toledo linna. Seal seati sisse korrapärased koosolekud ja lõpuks lasi palju inimesi end ristida. 1945. aastal lõppes viimaks sõda. Kaks aastat hiljem, peaaegu üheksa aastat pärast ristimist, sain minna oma elu esimesele konvendile, mis peeti Manilas Santa Ana hipodroomil. Avalikku kõnet „Rõõm kõigile inimestele” kogunes kuulama umbes 4200 inimest.

Enne sõda oli Filipiinidel umbes 380 kuulutajat, kuid aastaks 1947 oli meid kokku ligikaudu 2700! Sellest ajast saadik on mulle Jehoova teenistuses osaks saanud mitmeid eesõigusi. Aastatel 1948–1950 teenisin reisiva ülevaatajana Surigao piirkonnas. 1951. aastal abiellusin Natividad Santosega, kes oli sõja ajal meie grupiga koos julgelt kuulutanud. Pärast abiellumist teenisime aastatel 1954–1972 reisival tööl Mindanao piirkonnas.

Et olla lähemal oma eakatele vanematele ja et saaksime neid aidata, hakkasime 1972. aastal eripioneerideks. Praegu oleme mõlemad juba üle 80 aasta vanad, kuid jätkame ikka pioneerteenistust ning kahepeale kokku oleme olnud täisajalises teenistuses rohkem kui 120 aastat. Missugune rõõm on küll olnud näha, kuidas Filipiinidel on lisandunud hea sõnumi kuulutajaid, keda on juba üle 130 000! Meie soov on aidata veel paljudel mõista, et Jumala Kuningriik on ainus tee saavutada maa peal tõeline rahu ja õnn.

[Väljavõte lk 22]

Kahtlustati, et oleme Jaapani spioonid, ning seepärast kuulati meid üle terve öö

[Pilt lk 23]

Aastal 1963 koos sõpradega Boholi saarel. Oleme koos abikaasaga paremalt poolt neljas ja viies

[Pilt lk 24]

Koos naisega praegu

[Pildi allikaviide lk 20]

Taustafoto: U.S. Signal Corps photo