Ühinenud Saksamaa raskused

„ÄRGAKE!” SAKSAMAA-KORRESPONDENDILT

„KUI sõitsin koos oma vanematega üle piiri Ida-Saksamaalt Lääne-Berliini, seisid tohutud inimmassid autotee kohal sildadel ning lehvitasid ja hõiskasid rõõmust,” meenutab Ronny. „Jalutasime Ku’dammi äripiirkonnas ringi, ja niipea kui inimesed aru said, et oleme Ida-Saksamaalt, ostsid nad meile juua. Kõigil oli peomeeleolu.” See oli 10. november 1989, päev pärast Berliini müüri langemist.

Peomeeleolu ulatus Berliinist kaugemalegi, see haaras kogu Ida- ja Lääne-Saksamaad, mis olid eksisteerinud kui kaks eri riiki. Wende, mis tähendab pöördepunkti ehk rahulikku revolutsiooni, viis totalitaarse Ida-Saksamaa kokkuvarisemiseni, ning see oli üllatus peaaegu kõigi jaoks. Aastaid hiljem meenutavad paljud seda kui kõige õnnelikumat aega möödunud 50 aasta jooksul. Muidugi on eufooria asendunud reaalsusega, mis paneb küsima, kuidas on elu pärast Wende’t muutunud? Kas me võime juhtunust midagi õppida?

Külma sõja lõpp

Enamikule sakslastele oli Berliini müüri langemine suur kergendus. Mõningate allikate sõnul hukkus sellel hirmsal Ida ja Lääne vahelisel piiril peaaegu tuhat inimest. 1990. aasta oktoobris toimus kahe Saksamaa taasühinemine Saksamaa Liitvabariigiks, mille elanikkond on umbes 80 miljonit. Saksa Demokraatlik Vabariik (SDV) ehk Ida-Saksamaa lakkas eksisteerimast vaid 41 aastat pärast selle sündi. Endise SDV territoorium on nüüd jagatud kuueks liidumaaks.

Kogu maailm vaatas hämmastusega, kuidas Wende kiirendas kommunistliku bloki kokkuvarisemist, Varssavi Lepingu Organisatsiooni lagunemist ja külma sõja lõppu. Vaenujalal olevate suurriikide väed, kes valvasid üksteist mõlema Saksamaa piiri taga umbes 40 aastat, lahkusid Saksamaa pinnalt. Kõik need sündmused toimusid ilma ühegi püssipauguta.

Pärast taasühinemist toimusid kogu Saksamaal dramaatilised muutused, mis puudutasid peamiselt uusi liidumaid. Paljude inimeste jaoks oli see muutus aga oodatust suurem.

Viimaks ometi vabadus!

See, mida SDV kodanikud kõige rohkem igatsesid, oli vabadus. Pole ka ime, kui mõelda, milliseid piiranguid see totalitaarriik oma kodanikele kehtestatud oli. Enne Wende’t oli viisa saamine Saksamaa piiri  ületamiseks keeruline või võimatu. Ent korraga olukord muutus. Üks naine ütles: „Mõelda vaid, me saame minna Ameerikasse!” Paljud olid õnnelikud ja on veelgi, et said taas kokku teisel pool piiri olnud sugulaste ja sõpradega.

Tänu vabadusele on idasakslastel võimalik minna läände ja läänesakslastel itta. Seega saavad turistid jälle liidumaade vaatamisväärsusi külastada. Neil on võimalik külastada Wittenbergi, kus Martin Luther alustas reformatsiooni, millest sai alguse protestantism; Meissenit, mis on kuulus käsitsi valmistatud portselani poolest; Weimarit, kus kunagi elasid kaks saksa kõige kuulsamat kirjanikku – Johann Wolfgang von Goethe ja Friedrich von Schiller. Aastal 1999 nimetati Weimar Euroopa kultuurilinnaks ja see oli endisesse kommunistlikku blokki kuulunud linnadest esimene, millele sai osaks selline au.

Mida öelda sõnavabaduse kohta? Liidumaade elanikud võivad rääkida vabalt, ilma kartmata, et neid kuulab pealt Stasi ehk julgeolekupolitsei. Inimesed tunnevad rõõmu ka selle üle, et võivad vabalt valida televisiooniprogramme ja lugemismaterjali. Matthias meenutab: „Kui ma koolis käisin, konfiskeeriti igasugused väljaanded, mis me olime Läänest saanud.”

Kuidas on aga lugu usuvabadusega? SDV-s oli religioon põlu all, kaks inimest kolmest ei kuulunud ühtegi religiooni. Taasühinenud Saksamaal on nüüd olnud usuvabadus üle kümne aasta, mis on pikim periood pärast seda, kui Hitler hakkas 1933. aastal religioonile piiranguid seadma. Usuvabadus ei tähenda aga seda, nagu oleks religioon populaarne. Suuremad kirikud on juba mõnda aega kurtnud, et nad on oma mõju kaotamas, ning Wende on seda suundumust kiirendanud. Seevastu Jehoova tunnistajad, kelle töö oli totalitaarrežiimi all keelatud ja keda taga kiusati, on oma tegevust laiendanud. Möödunud kümne aasta jooksul on Jehoova tunnistajad uutes liidumaades ehitanud 123 kuningriigisaali ja 2 kokkutulekusaali.

Uutes liidumaades on tehtud laialdaselt igasugust ehitustööd. Berliinist on saanud taas riigi pealinn ning linnas käivad suured moderniseerimistööd. Kõikjal liidumaades on arenemas infrastruktuur, mis tähendab suuri väljaminekuid maanteede ja raudteede peale. Palju on tehtud keskkonna puhastamiseks ning selleks, et tervishoidu ja sotsiaalabi Lääne tasemele tuua. Enamik liidumaa elanikke nõustuks sellega, et nende elatustase on tõusnud.

„Küll siis oli hea!”

Hoolimata sellest vaatavad paljud tagasi Wende-eelsesse aega nostalgiaga. „Küll siis oli hea!” ütleb üks naine. Mis võis diktatuuri all head olla? Mõned ütlevad, et elu kulges rahulikult ja muretult. Paljudel olid  lähedased sõbrad ja head suhted naabritega ning inimesed tundsid, et abi ja toetus on alati käepärast. Allensbachi Arvamusuuringute Instituudi sõnul „andsid diktaatorid oma kodanikele moraalse heaolu ja turvatunde”. Niipea kui SDV diktatuur kadus, kadus ka ühtekuuluvustunne.

Teiseks, 1980. aastatel maksid põhikaubad ja teenused vähe ning igaühel oli töö. „Leib maksis siis viis penni, nüüd maksab see vähemalt kümme korda rohkem,” kaebab Brigitte. Siis kui alguse sai vabakaubandus, lõpetasid töö tuhanded riigiettevõtted, mille tagajärjeks oli tööpuudus. Endisel Ida-Saksamaal on kaks korda suurem tööpuudus kui lääne poolel.

Seniajani on taasühinemine läinud maksma ligikaudu 800 miljardit dollarit. Ja teha on veel palju. Kes maksab selle kõige eest? Seda raha püütakse osaliselt saada spetsiaalsete maksude näol. Niisiis pole Wende puudutanud üksnes sakslaste südant, vaid mõjunud ka nende rahakotile. Kas pingutused on vaeva väärt ja kas raha investeeritakse targalt? Paljude arvates on taasühinemine kasulik ja vaeva väärt, saavutus, mille üle olla uhke.

Mida võib sellest õppida?

Wende näitab seda, et ühe valitsusvormi asendumine teisega ei rahulda igaüht. Paljud inimesed, isegi need, kes arvavad, et Wende tasus end ära, on leidnud, et elu võistlevas kapitalistlikus ühiskonnas võib olla sama raske kui elu totalitaarrežiimi all. Vabadust ja majanduslikku heaolu soovivad muidugi kõik inimesed. Kui aga selle saavutamise tagajärjeks on külmus ja hoolimatus, võib õnn üürike olla.

Ühes hiljutises raportis endisest Ida-Saksamaa linnast Dessaust kirjutati: „Ühendamisest on möödas kümme aastat; selleks, et aidata seda piirkonda segasest minevikust välja, on kulutatud miljardeid dollareid.” Ometi pole paljud seniste saavutustega rahul.

Allensbachi instituudi sõnul loodavad paljud inimesed, et „turumajanduse ja plaanimajanduse kõrval peaks olema veel kolmas võimalus”, mis aitaks inimestel hakkama saada. Sellisest lootusest räägivad Jehoova tunnistajad.

Tunnistajad usuvad, et mitte ükski inimeste loodud poliitiline ega majanduslik süsteem ei rahulda kunagi inimeste vajadusi. Nad usuvad, et need vajadused suudetakse rahuldada ainult Looja Messia valitsuse all. Nagu ütleb Piibel, hakkab see taevane valitsus peagi armastavalt ja õiglaselt kogu maa üle valitsema. See riik ühendab kõik maailma rahvad ning tänu sellele valitsusele võivad peale Saksamaa üksteisega rahus elada ka kõik teised. Milliseks õnnistuseks see riik küll on! (Taaniel 2:44.)

[Kaart lk 23]

(Kujundatud teksti vaata trükitud väljaandest.)

Bonn

Berliin

Wittenberg

Weimar

[Pilt lk 24]

Berliini müüri lammutamine ja piiri kaotamine oli paljudele suureks kergenduseks

[Allikaviide]

Foto: Landesarchiv Berlin

[Pildid lk 24]

Piiriületuskoht Checkpoint Charlie, külma sõja sümbol Berliinis enne ja pärast Berliini müüri langemist

[Allikaviide]

Foto: Landesarchiv Berlin

[Pilt lk 25]

Berliinis, mis on taas saanud pealinnaks, käib moderniseerimine

[Pilt lk 25]

Jehoova tunnistajad on uutes liidumaades nüüdseks ehitanud 123 kuningriigisaali