Kas Piibel sisaldab usaldusväärset ajalugu?

NAD mõistsid hukka valitsejaid, hurjutasid preestreid ja noomisid tavalisi inimesi nende kurjuse pärast. Ka omaenda eksimused ja vead panid nad avalikult kirja. Neid aeti taga ja kiusati ning mõned neist lausa mõrvati sellepärast, et nad rääkisid ja kirjutasid tõtt. Kes need olid? Piibli prohvetid, kellest paljud osalesid Pühakirja kirjutamisel (Matteuse 23:35–37).

Page Smith kirjutab oma raamatus „The Historian and History”: „[Heebrealased] olid ühtemoodi armutud nii oma kangelaste kui kelmide suhtes, nii iseenda kui oma vaenlaste suhtes, kuna nad kirjutasid Jumala silme all ning pettusega poleks nad midagi saavutanud, vaid hoopis palju kaotanud.” Smith kirjutas ka sellest, et „võrrelduna Süüria ja Egiptuse sõdalaskuningate igavate kronoloogiatega, on jutustused Jumala valitud rahva õnnetustest ja võitudest ... kütkestavad. Heebrea kroonikud avastasid ajaloojutustuse ühe tähtsaima joone – see räägib tõelistest inimestest kõigi nende vigade ja pahedega”.

Piibli kirjutajad olid piinlikult täpsed. Werner Keller analüüsis oma raamatu „The Bible as History” sissejuhatuses Piiblit ajaloo ja arheoloogia valgusel ning kirjutas seejärel: „Olemasolevate tohutu hulga autentsete ja hästi kinnitatud tõendite taustal ... taob mu peas üks lause: „Piibel on kõigele vaatamata õige!””

Jõulised ajaloolised jutustused annavad võimsaid õppetunde

Suurem osa Piibli kirjutajatest olid tavalised inimesed – talupojad, lambakarjased, kalurid. Ent see, mida nad on umbes 1600 aasta jooksul kirja pannud, on mõjutanud rohkemal hulgal inimesi kui ükski teine kirjutis, olgu see siis muistsest ajast või tänapäevane. Kõigele lisaks on nende kirjutisi igast võimalikust suunast rünnatud, kuid tulutult (Jesaja 40:8; 1. Peetruse 1:25). Tänapäeval saab Piiblit lugeda kas tervelt või osaliselt umbes 2200 keeles – tunduvalt rohkem, kui ühtegi teist raamatut! Miks tõuseb Piibel teiste kirjutiste seast nii võimsalt esile? Järgmised kirjakohad aitavad sellele küsimusele vastata.

„Kõik Kiri on Jumala Vaimu poolt sisendatud ja on kasulik õpetuseks, noomimiseks, parandamiseks, juhatamiseks õiguses, et Jumala inimene oleks täielik ja kõigele heale tööle valmistunud” (2. Timoteosele 3:16, 17).

„Mis iganes enne on kirjutatud, on kirjutatud meile õpetuseks, et meil kannatlikkuse ja Kirja troosti kaudu oleks lootust” (Roomlastele 15:4).

„See sündis neile [iisraellastele] eeltähendavalt ja on kirjutatud meile [kristlastele] manitsuseks, kellele maailma lõpu ajad on vastu jõudnud” (1. Korintlastele 10:11).

Tõesti, kuna Jumal inspireeris ja kaitses Piibli jutustusi, mis räägivad reaalsetest inimestest – kellest mõned olid talle meelepärased ja mõned mitte –, tõuseb see raamat kõrgemale kõigist teistest raamatutest. See pole sugugi vaid külm käskude ja keeldude loetelu või lastele mõeldud põnevusjuttude kogu. Tõsi küll, Jumal lasi Piibli kirja panna  inimestel, kuid see tuli Pühakirjale vaid kasuks, lisades sellele südamlikkust, mis on puudutanud lugejate südameid läbi põlvkondade. Arheoloog William Albright teatas: „Piiblis leiduvad sügavad moraalsed ja vaimsed tarkusesõnad – ainulaadne ilmutus, mille inimene on Jumalalt oma läbielamuste teel saanud – peavad tänapäeval samavõrra paika kui kaks-kolm tuhat aastat tagasi.”

Illustreerimaks Piibli ajatust, mingem tagasi päris inimajaloo algusesse, kuhu vaid Piibel meid saab viia, ning vaadelgem mõningaid 1. Moosese raamatu võtmeõpetusi.

Muistse jutustuse ajakohased õpetused

Muude asjade kõrval räägib 1. Moosese raamat inimpere algusest, tuues ära inimeste nimed ja palju muud. Selles valdkonnas pole ükski teine ajalooürik niivõrd üksikasjalik. „Miks on aga tänapäeval vaja teada oma algseid esivanemaid?” võid sa küsida. Sellel on määratu tähtsus, kuna 1. Moosese raamat näitab, et kõik inimesed – sõltumata nahavärvist, suguharust või rahvusest – põlvnevad samadest esivanematest, ning kõrvaldab sellega igasuguse aluse rassismiks (Apostlite teod 17:26).

1. Moosese raamat pakub juhatust ka moraali vallas. Selles on lugu Soodomast ja Gomorrast ning nende ümberkaudsetest linnadest, mille Jumal hävitas sealsete elanike äärmuslike seksuaalperverssuste tõttu (1. Moosese 18:20–19:29). Juuda raamatu 7. salm ütleb: „Soodoma ja Gomorra ja nende ümberkaudsed linnad, kes ... elasid porduelu ja ajasid taga teist liha, on hoiatavaks näiteks” (meie kursiiv). Soodoma ja Gomorra elanikud polnud küll Jumalalt saanud mingeid moraaliseadusi, kuid sarnaselt kõigi teiste inimestega oli neil Jumala antud südametunnistus. Seepärast võis Jumal õigustatult pidada neid inimesi oma tegude eest vastutavateks (Roomlastele  1:26, 27; 2:14, 15). Tänapäeval peab Jumal samuti kõiki inimesi oma tegude eest vastutavateks, kas nad siis tunnustavad tema Sõna Püha Piiblit või mitte (2. Tessalooniklastele 1:8, 9).

Ajaloo õppetund ellujäämise kohta

Tituse võidukaare reljeef Roomas kujutab rooma sõdureid, kes kannavad Jeruusalemma templist välja pühi riistu pärast selle linna hävitamist aastal 70 m.a.j. Tapeti rohkem kui miljon juuti. Ent Jumalale sõnakuulelikud kristlased jäid ellu tänu Jeesuse varemalt antud hoiatusele: „Kui te näete Jeruusalemma olevat sõjaväe poolt ümber piiratud, siis tundke, et ta hävitus on ligidal! Siis põgenegu need, kes on Juudamaal, mägedele ja need, kes on linnas, mingu välja, ja kes on maal, ärgu mingu linna. Sest need on kättemaksu päevad” (Luuka 21:20–22).

Jeruusalemma tabanud viletsus pole vaid pelgalt muistne ajaloosündmus, vaid see kujutas ettetähenduslikult peatselt kogu maailma tabava suure viletsuse mõningaid külgi. Ent ka siis on neid, kes jäävad ellu. Neid kirjeldatakse kui „suurt hulka rahvast ... kõigist rahvahõimudest ja suguharudest ja rahvaist ja keeltest”. Nad „tulevad suurest viletsusest”, kuna usuvad Jeesuse äravalatud veresse ning nende usk põhineb kindlalt Piibli ajaloolistel jutustustel ja prohvetikuulutustel (Ilmutuse 7:9, 14).

Ajaloosündmused, mis ei kordu enam kunagi

Tänapäeval on ülemvõim Inglise-Ameerika maailmavõimu käes, mis on Piibli prohvetikuulutuste järgi viimane maailmavõim. Ajalookulg on näidanud, et nii nagu on lõppenud teised maailmavõimud, nii tuleb lõpp ka sellele. Ent kuidas? Piibli järgi on selle maailmavõimu lõpp tõeliselt ainulaadne. Viidates ette meie ajaarvamise 1914. aastale, räägib kirjakoht Taanieli 2:44 tulevastest poliitilistest jõududest ehk „kuningriikidest”: „Aga nende kuningate päevil püstitab taeva Jumal kuningriigi, mis jääb igavesti hävitamatuks ja mille valitsust ei anta teisele rahvale. See lõhub ja hävitab kõik need kuningriigid, aga ta ise püsib igavesti.”

Jah, Jumala Kuningriik – tema taevane valitsus, mida juhib Kristus Jeesus – teeb kõigile rõhuvatele inimvalitsustele lõpu Harmagedooni sõjas, mis on eelmainitud „suure viletsuse” haripunktiks. Seda Kuningriiki „ei anta teisele rahvale”, mis tähendab, et seda valitsust ei kukutata ega hääletata kunagi maha. Selle valdused ulatuvad „ilmamaa otsani” (Laul 72:8).

 Lõpuks ometi kaovad senimaani halastamatu järgnevusega valitsevad valereligioon, rõhuv poliitika ja ahne kaubandus. Laul 72:7 tõotab: „Tema päevil õitseb õige ja valitseb suur rahu, kuni enam ei ole kuud!” Enam ei valitse maad mitte isekus ja uhkus, vaid terve meie planeet on täis Jumala silmapaistvaimat omadust armastust (1. Johannese 4:8). Jeesus ütles oma järelkäijatele, et nad peavad üksteist armastama. Selle kohta lausus ajaloolane Will Durant: „Tähtsaim õppetund, mille ajalugu on mulle andnud, on see, mida õpetas Jeesus. [––] Kõige praktilisem asi maailmas on armastus.”

Jumala armastus inimeste vastu ajendas teda inspireerima Piibli kirjutamist. See on ainus ürik, mis tõeselt peegeldab minevikku, olevikku ja tulevikku. Piibli eluandev sõnum väärib tõesti tähelepanu, seepärast tasuks kas või natuke Piiblit uurida. Selle eesmärgi saavutamise nimel ning Jeesuse käsku täites kuulutavad Jehoova tunnistajad „kuningriigi evangeeliumi” oma ligimestele. See hea sõnum pole vaid prohvetikuulutus. See saab ise tõeseks ajalooks (Matteuse 24:14).

[Väljavõte lk 9]

„Piibel on kõigele vaatamata õige!” WERNER KELLER

[Väljavõte lk 11]

„Piiblis leiduvad sügavad moraalsed ja vaimsed tarkusesõnad . . peavad tänapäeval samavõrra paika kui kaks-kolm tuhat aastat tagasi.” ARHEOLOOG WILLIAM ALBRIGHT

[Pildid lk 9]

Moabi kivi: sisaldab kuningas Meesa versiooni konfliktist Moabi ja Iisraeli vahel (2. Kuningate 3:4–27), mitmeid piiblilisi kohanimesid ja Jumala nime muistsetes heebrea tähtedes.

[Allikaviide]

Musée du Louvre, Paris.

Hõbedane denaarmünt: jäljendil on keiser Tiberiuse kujutis ja nimi (Markuse 12:15–17).

Nabunaidi kroonika: kiilkirjatahvel, mis kinnitab Babüloni äkilist vallutamist Kyrose poolt. (Taanieli 5. ptk.)

[Allikaviide]

Foto tehtud British Museumi loal.

Kivitahvel: sellel on Pontius Pilaatuse ladinakeelne nimi.

[Allikaviide]

Photograph © Israel Museum, Jerusalem; loa andnud: Israel Antiquities Authority.

Taustal Surnumere kirjarull: Jesaja teksti uurimine tõestas, et see raamat säilis praktiliselt muutumatuna 1000 aasta jooksul, mil seda korduvalt käsitsi ümber kirjutati.

[Allikaviide]

Loa andnud: Shrine of the Book, Israel Museum, Jerusalem.

[Pildid lk 10]

Tituse võidukaare reljeef kinnitab Jeruusalemma hävitamist aastal 70 m.a.j.

[Allikaviide]

Soprintendenza Archeologica di Roma