Kas munkhülged jäävad ellu?

„ÄRGAKE!” KREEKA-KORRESPONDENDILT

HOMEROS kirjeldas oma eeposes „Odüsseia” neid lebasklemas Kreeka päikesepaistelistel randadel. Kunagi müntis üks muistne Väike-Aasia linn metallraha, mille peal oli nende kujutis. Kord olid Vahemeri ja Must meri neid täis. Praegu on aga harv juhus, kui keegi näeb neid kartlikke olevusi – munkhülgeid.

Nii nagu enamikule karvastele mereimetajatele, peeti ka munkhüljestele 18. ja 19. sajandil suurt jahti. Tuhandeid loomi tapeti nende naha, rasva ja liha pärast.

Nüüd on liigagi hästi näha, millised on tagajärjed. Arvestuste kohaselt on veel alles kõigest 379 kuni 530 munkhüljest. Nad võivad olla väljasuremispiirist vaid sammukese kaugusel. Siiski tuleb möönda, et populatsiooni arvukuse määramine on „erakordselt ebatäpne teadus”, kirjutas ajaleht „Monachus Guardian”.

Kas midagi ette võtta on juba liiga hilja? Mida tehakse munkhüljeste kaitsmiseks?

Raske võitlus

Munkhülged võisid saada sellise nime oma kasuka värvuse järgi, mis meenutab mõningate vaimulike rõivaid. Nad elavad peamiselt Egeuse mere saarte Põhja-Sporaadide raskesti ligipääsetavatel kaljudel ja koobastes. Väiksemaid salku võib leida Loode-Aafrika rannikult ja Portugalile kuuluvatelt Desertase saartelt. Munkhülged on ühed suuremad hülged, nad on ligi kolme meetri pikkused ja kaaluvad umbes 300 kilogrammi.

Munkhülgeid iseloomustab sibulakujuline pea, mis on kaetud hõbedase karvaga, süsimustad silmad, suurte sõõrmetega koon, kitsad kõrvaavad, tihedad longus vurrud ja lõua all mitu rasvavolti. Lühikese karvastiku värvus on must või šokolaadipruun, keha alapool on heledam. Vastsündinud hülgepoegadel on aga pikk tume karv, kõhu peal on valged laigud.

Munkhüljeste ellujäämisvõitluse teeb raskeks nende madal sündimus. Emased sünnitavad vaid ühe poja aastas. Veelgi kriitilisemaks teeb olukorra see, et mitte kõik suguküpsed emased ei poegi igal aastal.

Madal sündimus pole aga ainus probleem. New Yorgi Eluslooduse Kaitsmise Akvaariumi hooldaja dr. Dennis Thoney ütleb: „Kuigi munkhüljestel on madal sündimus, on see nii ka randalhülgel, kuid  randalhülgeid pole vähemaks jäänud. Seega põhjustavad nende arvukuse vähenemist kindlasti ka muud tegurid.”

Hülged ohus

Kujuta ette, millist kahju tekitaks sinu kodule tulekahju. Tuleroaks langeks kogu sinu vara: mööbel, riided, isiklikud asjad ja mälestusesemed. Sinu elu oleks drastiliselt muutunud. Just nii on juhtunud ka munkhülge koduga. Saastatuse, turismi, tööstuse ja muu inimtegevuse tõttu on hävinud suur osa hülge looduslikke elupaiku.

Peale selle on ülekalastamise tõttu suuresti vähenenud munkhüljeste toiduvarud. Zooloog dr. Suzanne Kennedy-Stoskopf ütleb: „Kui hülged ei saa oma saaki kergesti kätte, tähendab see seda, et nad peavad toidu hankimiseks rohkem energiat kulutama.” Munkhülged pole kaotanud ainult oma elupaiku, vaid nad on pidanud ka võitlema lihtsalt sellepärast, et süüa saada.

Veel üks ülekalastamise kurb tagajärg on see, et hülgeid on kalapüünistesse takerdunult hukkunud. Ent sagedamini tuleb ette seda, et kalurid ise neile lõpu peale teevad. Miks? Kuna hülged on õppinud võrkudest kala varastama ning neid lõhkunud. Niisiis võitlevad inimene ja loom vähenevate kalavarude pärast. Sellise ebavõrdse konkurentsi tõttu on aga munkhülged sattunud hävimisohtu.

Kuna munkhülged on toitumisahela tipus, peavad mõned teadlased seda mereimetajat indikaatorliigiks. See tähendab, et kui neil ei lähe hästi, on ohus ka kogu ülejäänud toitumisahel. Kui see on nii, ei tähenda see head Vahemere ökosüsteemi kaitsele, sest munkhüljes on Euroopa kõige ohustatum liik.

Kas nad jäävad ellu?

On paradoksaalne, et inimesed on munkhülge kõige suuremad vaenlased ning samal ajal ka nende suurimad kaitsjad. Hüljeste kaitsmiseks on rajatud nii valitsusväliseid kui ka valitsuse organisatsioone. Nende jaoks on eraldatud kaitsealasid. On tehtud palju välitööd, et teada saada, kuidas neid suurepäraseid loomi aidata.

Aastal 1988 moodustati Kreekas munkhüljeste uurimise ja kaitsmisega tegelev ühing. Selle ühingu uurijad külastavad pidevalt munkhüljeste elupaiku, et jälgida nende arvukust ja koguda teavet, mida kasutada nende kaitseks.

Valvurite meeskond patrullib mootorpaatidega kaitsealasid. See meeskond annab infot ja juhendeid külastajatele ning kaluritele, kes sõidavad Kreeka Riiklikusse  Mereparki, mis asub Alónnisoses Põhja-Sporaadidel. Kui leitakse haigeid või vigastada saanud hülgeid, annab meeskond neile arstiabi või viib nad loomade turvakodusse.

Loomade turvakodus hoitakse orvuks jäänud, haigeid või vigastada saanud hülgepoegi. Neid ravitakse ja nende eest hoolitsetakse nii kaua, kui nad suudavad ise toime tulla. Seniajani on tulemused olnud paljulubavad. Pärast aastaid kestnud munkhüljeste arvukuse kiiret langust on Põhja-Sporaadide munkhüljeste populatsioonis näha esimesi taastumismärke.

Kas need pingutused toovad kasu ka edaspidi? Ainult aeg näitab. Ent on ilmselge, et selle ohustatud liigi päästmiseks on vaja teha palju tööd. Dr. David Wildt Smithsoni Instituudist ütles ajakirjale „Ärgake!”: „Merede olukord pole üldiselt kiita. Probleem seisneb selles, et meil pole tegelikult piisavalt teadmisi, mis seal toimub, ning seega ei tea me ka seda, kuidas neid praegu kaitsta.”

[Kast lk 17]

Ohus ka teised munkhülged

Munkhülgeid võib leida teistestki ookeanidest, kuid ka nemad on ohustatud. Ajakiri „National Geographic” ütleb, et kariibi munkhüljes oli „esimene munkhüljes, keda Kolumbus Uues Maailmas nägi. Neid randade lähedal lebavaid ja usaldavaid munkhülgeid tapeti suurel hulgal. ... Viimane teade kariibi munkhülge nägemise kohta pärineb 1952. aastast”.

Prantsuse Frigate Shoalsi atoll Hawaii Saarestiku Eluslooduse Riiklikul Kaitsealal võib olla viimaseks havai munkhüljeste varjupaigaks. Hoolimata suurtest pingutustest neid hülgeid kaitsta, ei ole sealse umbes 1300 hülge olukord eriti kiita.

Alates 1997. aasta kevadest on ligikaudu kolmveerand 270 munkhülgest, kes elavad Lääne-Aafrika Mauritaania rannikul, hukkunud epideemia tõttu. Ajakirja „Science News” sõnul on enamikul uuritud hüljestel „morbillivirus, mis sarnaneb koerte katku põhjustava viirusega”.

[Pildid lk 16]

Munkhüljestel on palju iseärasusi, näiteks sibulakujuline pea ja suured sõõrmed

Hüljeste kaitsmiseks on loodud organisatsioone

[Allikaviide]

Panos Dendrinos/HSSPMS

[Pildid lk 17]

Pärast aastaid kestnud munkhüljeste arvukuse kiiret langust on Põhja-Sporaadide munkhüljeste populatsioonis näha esimesi taastumismärke

[Allikaviited]

P. Dendrinos/MOm

D. Kanellos/MOm

[Pilt lk 17]

Havai munkhüljes

[Pildi allikaviide lk 15]

Panos Dendrinos/HSSPMS