Piibli seisukoht

Kas tuleks käia kristlikel koosolekutel?

„MUL oli varem tavaks käia kirikus, kuid enam ma ei käi.” „Ma arvan, et saan Jumalat teenida igal pool, mitte ainult kirikus.” „Ma usun Jumalasse ja Piiblisse, kuid ma ei arva, et peaksin kirikus käima.” Kas oled kuulnud samasuguseid mõtteavaldusi? Üha rohkem inimesi praegusajal arvab niimoodi, iseäranis läänemaades. Inimesed, kes varem tavatsesid kirikus käia, ei pea seda enam vajalikuks. Mida räägib Piibel kirikus käimisest?

Sõna „kirik” esineb ingliskeelses King James Version’is rohkem kui 110 korda. Ka teised piiblitõlked kasutavad seda terminit. Kreekakeelne algsõna, mis on eesti keelde tõlgitud sõnaga „kirik”, oleks otsetõlkes ’välja kutsumine’ ehk teisisõnu inimeste kogunemine. Näiteks räägib kirjakoht Apostlite teod 7:38 King James Version’i tõlkes Moosesest, „kes oli kirikus kõrbes”, see tähendab kokkutulnud Iisraeli rahva hulgas. Ühel teisel juhul teatab Pühakiri The Jerusalem Bible tõlkes, et „algas äge kiriku tagakiusamine”, viidates Jeruusalemma kristlikule kogukonnale (Apostlite teod 8:1). Ühes oma kirjas tervitab Paulus Fileemoni „majasse kogunevat kirikut” (Fileemonile 2, Revised Standard Version).

Seega on selge, et termin „kirik”, nagu seda tarvitatakse mõnes piiblitõlkes, ei tähenda mitte kummardamiskoda, vaid pigem neid inimesi, kes Jumalat teenivad. Seda tunnustades kirjutas teisel sajandil elanud usuõpetaja Clemens Aleksandriast: „Ma ei kutsu kirikuks mitte mingit paika, vaid väljavalitute kogudust.” Ent kas peaksid kristlased siiski käima mingis kindlas paigas või hoones,  et nende teenistus oleks Jumalale meelepärane?

Kuidas Iisraeli rahvas Jumalat kummardas

Moosese Seadus käskis kõigil juudi meestel olla kolm korda aastas kohal ühes kindlas paigas, et pidada iga-aastasi pühi. Selles osalesid ka paljud naised ja lapsed (5. Moosese 16:16; Luuka 2:41–44). Preestrid ja leviidid õpetasid kokkutulnud rahvast kindlatel sündmustel, lugedes neile ette Jumala antud Seadust. Nad lugesid „peatükkide kaupa ja andsid seletust, nõnda et loetust aru saadi” (Nehemja 8:8). Hingamisaastate kohta andis Jumal korralduse: „Kogu kokku rahvas, mehed ja naised ja lapsed, ka võõrad, kes on su väravais, et nad kuuleksid ja õpiksid ning kardaksid Jehoovat, teie Jumalat, ja teeksid hoolsasti kõigi selle käsuõpetuse sõnade järgi” (5. Moosese 31:12).

Vaid Jeruusalemmas asuvas templis võis Jumalale ohvreid tuua ja preestritelt õpetust saada (5. Moosese 12:5–7; 2. Ajaraamat 7:12). Aja jooksul rajati Iisraelis ka teisi kummardamispaiku – sünagooge. Need olid kohad, kus loeti Pühakirja ja palvetati. Ent peamine kummardamispaik oli ikkagi Jeruusalemma tempel. Seda näitlikustab Piibli kirjutaja Luuka jutustus. Ta mainib üht eakat naist nimega Anna, kes „ei läinud ära pühakojast, vaid teenis Jumalat paastumiste ja palvetamistega ööd ja päevad” (Luuka 2:36, 37). Õige kummardamine koos teiste andunud jumalateenijatega oli Anna elus kesksel kohal. Teised jumalakartlikud juudid toimisid samamoodi.

Õige jumalakummardamine pärast Kristuse surma

Pärast Jeesuse surma polnud tema järelkäijad enam Moosese Seaduse all ega pidanud rohkem templis Jumalat teenimas käima (Galaatlastele 3:23–25). Siiski jätkasid nad kooskäimist, et palvetada ja uurida Jumala Sõna. Neil polnud mingeid suurejoonelisi ehitisi, vaid nad käisid koos kodudes ja avalikes kohtades (Apostlite teod 2:1, 2; 12:12; 19:9; Roomlastele 16:4, 5). Need esimese sajandi kristlikud koosolekud olid vabad rituaalsusest ja toretsemisest ning olid värskendavalt lihtsad.

Rooma impeeriumi allakäinud moraali taustal särasid nendel koosolekutel õpetatavad Piibli põhimõtted nagu teemandid. Mõned uskmatud, kes esimest korda sinna tulid, võisid vaid hüüda: „Jumal on tõesti teie sees” (1. Korintlastele 14:24, 25). Jah, Jumal oli tõesti nende seas. „Siis kinnitati kogudusi [„kirikuid”, RS; JB] usus ja liikmete arv kasvas päev-päevalt.” (Apostlite teod 16:5.)

Kas võis tolleaegsel kristlasel olla Jumala heakskiit, kui ta oleks teeninud teda paganlikes templites või omaette? Piibel annab selles asjas selge juhise: Jumala heakskiidetud kummardajad pidid kuuluma ainsasse tõelisse kirikusse ehk kogudusse, nad pidid olema „üks ihu” tõelisi jumalakummardajaid. Nendeks olid Jeesuse jüngrid, keda tunti kristlastena (Efeslastele 4:4, 5; Apostlite teod 11:26).

Kuidas on lood tänapäeval?

Selle asemel et innustada meid kirikus jumalateenistusel käima, õhutab Piibel meid hoopis teenima Jumalat koos kirikuga – „elava Jumala kogudusega”, inimestega, kes „teda kummardavad ... vaimus ja tões” (1. Timoteosele 3:15; Johannese 4:24). Jumala heakskiidetud usukoosolekud peaksid õpetama inimestele „püha elu ja jumalakartust” (2. Peetruse 3:11). Need peaksid aitama kohalviibijail saada küpseteks kristlasteks, kes suudavad ’vahet teha hea ja kurja vahel’ (Heebrealastele 5:14).

Jehoova tunnistajad püüavad järgida esimese sajandi kristlaste eeskuju. Kõikjal maailmas koguneb korrapäraselt rohkem kui 91 400 kogudust nii kuningriigisaalides, kodudes kui teistes paikades, et uurida Piiblit ja julgustada üksteist. See on kooskõlas apostel Pauluse sõnadega: „Pidagem üksteist silmas õhutamiseks armastusele ja headele tegudele. Ning ärgem jätkem maha oma koguduse kooskäimisi” (Heebrealastele 10:24, 25).