Mida võime õppida minevikust?

„Ajaloolastele pole midagi tähtsamat kui luua pilt sündmuste põhjustest ja tagajärgedest.” AJALOOTEADUSTE ABIPROFESSOR GERALD SCHLABACH

AJALOOLASED küsivad tihti, kuidas ja miks mingid sündmused toimusid. Näiteks teame ajaloost, et Rooma impeerium langes. Miks see aga langes? Kas oli põhjuseks korruptsioon või lõbujanu? Kas oli impeerium muutunud raskesti juhitavaks ning kas oli selle armee riigile liiga kulukaks läinud? Kas oli Roomale tekkinud lihtsalt ülearu palju vägevaid vaenlasi?

Alles hiljuti varises riik riigi järel näiliselt ühe ööga kokku Läänele ohuks peetud Ida-Euroopa kommunism. Miks see aga nii juhtus? Mida saab sellest õppida? Sedalaadi küsimustele püüavad ajaloolased vastuseid leida. Ent mil määral mõjutavad vastamisel eelarvamused nende järeldusi?

Kas ajalugu võib usaldada?

Ajaloolased sarnanevad rohkem detektiivide kui teadlastega. Nad uurivad vanu ürikuid, juurdlevad nende üle ja püüavad leida vastuolusid. Nad püüavad leida tõde, kuid nende siht on tihtilugu üsna ebamäärane. Üks põhjus on see, et suures osas põhineb ajaloolaste töö inimeste uurimisel ning nad ei suuda lugeda mõtteid, iseäranis surnute mõtteid. Samuti võivad ajaloolastel olla omad eelarvamused ja varem väljakujunenud ideed. Seepärast on vahel ka parim ajalooline teos tegelikult kirjutaja subjektiivne tõlgendus.

Muidugi ei tee ajaloolase oma vaatenurk tema tööd veel ilmtingimata ebatäpseks. Piiblis Saamueli ja Kuningate raamatutes ning Ajaraamatutes on kirjas paralleelsed jutustused, mille panid kirja viis inimest. Nendes jutustustes pole aga olulisi vastuolusid ega ebatäpsusi. Sama võib öelda ka nelja evangeeliumi kohta. Paljud Piibli kirjutajad panid kirja lausa omaenda puudusi ja rumalaid vigu, mida tuleb haruharva ette ilmalikes kirjutistes (4. Moosese 20:9–12; 5. Moosese 32:48–52).

 Lisaks võimalikele eelarvamustele tuleks ajaloo uurimisel arvestada ka üht teist tähtsat tegurit, milleks on kirjutaja motiiv. „Igasse ajalooürikusse, mille on kirja pannud võimulolijad või võimutaotlejad või nende sõbrad, tuleks suhtuda äärmiselt kahtlustavalt,” sõnab Michael Stanford raamatus „A Companion to the Study of History”. Küsitavaks teeb motiivi ka see, kui ajalooraamatud paistavad kas pisut või lausa karjuvalt õhutavat natsionalismi ja patriotismi. Kurb küll, kuid seda on tunda vahel kooli ajalooõpikutes. Ühe riigi valitsuse määrus teatas üsna avalikult, et ajaloo õpetamise eesmärk on „tugevdada rahva südames natsionalistlikke ja patriootilisi tundeid ... kuna teadmised rahva minevikust on patriootilise käitumise üks tähtsamaid tõukejõude”.

Moonutatud ajalugu

Mõnikord pole ajalugu lihtsalt eelarvamustest mõjutatud, vaid lausa moonutatud. Näiteks endises Nõukogude Liidus „jäeti ajalookirjutistest täiesti välja Trotski nimi, otsekui poleks teda eksisteerinudki”, ütleb raamat „Truth in History”. Kes oli Trotski? Ta oli Venemaa bolševistliku revolutsiooni juht ja tähtsuselt teine isik Lenini järel. Pärast Lenini surma läks Trotski Staliniga vastuollu ja ta heideti kommunistlikust parteist välja ning hiljem mõrvati. Tema nimi jäeti koguni välja Nõukogude entsüklopeediatest. Selline ajaloo moonutamine, mis on ulatunud kuni teisitimõtlejate ideid sisaldavate raamatute põletamiseni, on olnud tavaks paljudes diktaatorlikes režiimides.

Ajaloo moonutamine on aga muistne tava, seda esines juba vähemalt Egiptuses ja Assüürias. Uhked ning edevad vaaraod, kuningad ja keisrid tagasid selle, et ajalugu räägiks neist vaid kiitvalt. Nõnda sai tavaks nende saavutustega liialdada. Samas aga kõik piinlikkust tekitav ja nende auhiilgust kahandav, nagu kaotused sõjas, pisendati võimalikult väikeseks või vaikiti vahel täiesti maha. Terava kontrastina sellele sisaldab Piiblisse ülestähendatud Iisraeli rahva ajalugu nii kuningate kui nende alluvate eksimusi ja saavutusi.

Kuidas kontrollivad ajaloolased vanade kirjutiste õigsust? Nad võrdlevad neid muistsete maksuregistrite, seadusekoodeksite, orjamüügi kuulutuste, äri- ja erakirjade ning dokumentidega, raidkirjadega  keraamikatükkidel, laevade logiraamatutega ning hauakambritest ja küngastest leitud muististega. Selline teatmekildude kogumik heidab ametlikele ürikutele tihti uut või täiendavat valgust. Kui jääb ikka valgeid laike või ebaselgeid asjaolusid, siis aus ajaloolane tunnistab seda tavaliselt, isegi kui tal on tühimiku täiteks oma teooria välja pakkuda. Igatahes uurib tark lugeja rohkem kui ühte teabeallikat, kui soovib saada tasakaalukat ajalootõlgendust.

Hoolimata kõigist nendest raskustest, millega ajaloolane kokku põrkab, võib tema tööst palju kasu olla. Üks ajalooraamat selgitab: „Kuigi maailma ajalugu on raske kirja panna, ... on see meile väga olulise tähtsusega.” Lisaks sellele, et ajalugu on otsekui aken minevikku, võib see laiendada meie arusaamist inimkonna tänapäevasest olukorrast. Me avastame näiteks peagi, et muistsetel inimestel olid samasugused iseloomujooned kui inimestel tänapäeval. Neil üha korduvatel joontel on ajaloosündmustele suur mõju, mis on ehk viinudki ütluseni, et ajalugu kordub. Kas on aga sellisel üldistusel alust?

Kas ajalugu kordub?

Kas saame mineviku põhjal täpselt ennustada tulevikku? Mõnda laadi sündmused muidugi korduvad. Näiteks USA endine riigisekretär Henry Kissinger ütles: „Kõik kunagi eksisteerinud tsivilisatsioonid varisesid lõpuks kokku.” Ta jätkas: „Ajalugu on jutustus nurjunud jõupingutustest, täitumata taotlustest ... Seega peab ajaloolane aktsepteerima tragöödia paratamatust.”

Impeeriumid ei lange kunagi ühtemoodi. Babülon langes meedlaste ja pärslaste kätte ühe ööga aastal 539 e.m.a. Kreeka jagunes pärast Aleksander Suure surma mitmeks kuningriigiks, alistudes lõpuks Rooma impeeriumile. Viimase langemine põhjustab aga siiani vaidlusi. Ajaloolane Gerald Schlabach küsib: „Millal langes Rooma? Kas ta üldse langes? Midagi muutus Lääne-Euroopas ajavahemikul 400–600 m.a.j. Palju jäi aga samaks.” * On selge, et mõned ajaloo aspektid korduvad, teised jälle mitte.

Üks järjekindlalt korduv ajaloo õppetund on inimvalitsuste nurjumine. Kõigil ajastutel on heale valitsusele hukatuslikuks saanud isekad huvid, lühinägelikkus, ahnus, korruptsioon, onupojapoliitika ning eriti just kirglik võimujanu. Seepärast ongi minevik täis võidurelvastumist, täitmata lepinguid, sõdu, sotsiaalseid rahutusi ja vägivalda, rikkuste ebaõiglast jaotamist ja majanduse kokkuvarisemist.

Näiteks pangem tähele, mida ütleb „The Columbia History of the World” Lääne tsivilisatsiooni mõjust ülejäänud maailmale: „Pärast seda kui Kolumbus ja Cortés olid Lääne-Euroopa inimestele teadvustanud avanenud võimalusi, tekkis neis tohutu janu rikkuse ja kuulsuse järele ning soov teisi oma usku pöörata. Nõnda hakati Lääne tsivilisatsiooni viima (peamiselt jõupoliitikat kasutades) peaaegu kõigisse maailma paikadesse. Inimesi kihutas tagant lakkamatu vallutushimu ning tänu parematele relvadele muutsid vallutajad ülejäänud maailma vägeva Euroopa tahtmatuks ripatsiks ... Allutatud kontinentide [Aafrika, Aasia ja Ameerika] inimesed olid lühidalt kokkuvõttes halastamatu ja karmi ekspluateerimise ohvrid.” Kui õiged on Piibli sõnad kirjakohas Koguja 8:9: „Inimene valitseb inimese üle, et temale kurja teha”!

Võib-olla just säärast kahetsusväärset ajalookulgu arvestades märkiski üks saksa filosoof ajaloo ainsaks õppetunniks selle, et inimene ei võta sellest mingit õppust. Jeremija 10:23 ütleb: „Inimese tee ei olene temast enesest, ei ole ränduri käes juhtida oma sammu!” See suutmatus juhtida oma sammu peaks tegema meid tänapäeval iseäranis murelikuks. Mispärast? Kuna meid mõjutavad probleemid on oma arvukuse ja ulatuse poolest enneolematud. Kuidas siis nendega toime tulla?

 Enneolematud probleemid

Mitte kunagi varem inimajaloos pole tervet maakera ohustanud üksteisega niivõrd läbipõimunud probleemid nagu metsade hävitamine, pinnase erosioon, kõrbestumine, taime- ja loomaliikide massiline väljasuremine, atmosfääri osoonikihi hõrenemine, saastamine, globaalne soojenemine, elu hävimine ookeanides ja inimarvukuse plahvatuslik kasv.

„Üks teine nüüdisaegsete ühiskondade ette kerkinud raskus on äärmiselt kiiresti toimuvad muutused,” ütleb raamat „A Green History of the World”. Ajakirja „World Watch” toimetaja Ed Ayres kirjutab: „Me seisame silmitsi miskiga, mis on täiesti väljaspool meie kollektiivset kogemust, nii et rabavatest tõenditest hoolimata me tegelikult õieti ei näegi seda. Meie jaoks on see „miski” tohutud bioloogilised ja füüsilised muutused maailmas, millest meie elu sõltub.”

Nende ja sarnaste probleemide kohta teatab ajaloolane Pardon E. Tillinghast: „Ühiskonna arengusuunad on muutunud äärmiselt keerukateks ja paljudele meist tekitavad eesseisvad dilemmad hirmu. Missugust juhatust saab ajaloolane pakkuda tänapäeva segadusseaetud inimestele? Paistab, et mitte midagi olulist.”

Ajaloolased võivad murda pead selle üle, mida teha või mida soovitada, ent kindlasti pole see raske meie Loojale. Tegelikult ennustas ta Piiblis, et viimseil päevil kogeb maailm „raskeid aegu” (2. Timoteosele 3:1–5). Jumal on läinud aga veelgi kaugemale ja teinud midagi, mida ajaloolased ei suuda – ta on osutanud lahendusele, nagu näeme järgmises artiklis.

[Allmärkus]

[Väljavõte lk 5]

„Igasse ajalooürikusse, mille on kirja pannud võimulolijad, ... tuleks suhtuda äärmiselt kahtlustavalt.” AJALOOLANE MICHAEL STANFORD

[Pilt lk 4]

Keiser Nero

[Allikaviide]

Roma, Musei Capitolini

[Pildid lk 7]

Kõikidel ajastutel on ’inimene valitsenud inimese üle, et temale kurja teha’

[Allikaviited]

Pierre Friteli „Vallutajad”. Pildil on kujutatud (vasakult paremale): Ramses II, Attila, Hannibal, Timur, Julius Caesar (keskel), Napoleon I, Aleksander Suur, Nebukadnetsar ja Karl Suur. Raamatust „The Library of Historic Characters and Famous Events”, III köide, 1895; lennukid: USAF-i foto