Minu võitlus kurnava haigusega

JUTUSTANUD TANYA SALAY

Veel mõni aasta tagasi olin energiline ema ja osalesin täisajaliselt kuulutustöös väikeses Luverne’i linnas Alabama osariigis. Elu kulgeb siin rahulikult ja aeglaselt. Näis, et minul, mu abikaasal Duke’il ja pojal Danielil läheb kõik hästi. Siis aga tõi üks lihtne operatsioon meie ellu suure muudatuse.

 KÕIK algas sellest, kui mul 1992. aastal eemaldati emakas. Peatselt pärast seda tekkis mul pidev piinav valu ja vajadus sageli urineerida (50–60 korda päevas). Minu günekoloog saatis mu viimaks uroloogi juurde, et probleemi põhjus välja selgitada.

Läksin haiglasse analüüse tegema. Juba esimesel visiidil pani uroloog mulle diagnoosi – interstitsiaalne tsüstiit, mis on eriti kurnav põiepõletiku vorm. Seda polnud kerge diagnoosida, kuna interstitsiaalse tsüstiidi puhul esineb samu sümptomeid kui teiste kuseteedehaiguste puhul. Pealegi ei ole selle haiguse diagnoosimiseks ühtki spetsiifilist testi. Seepärast peavad arstid kõigepealt välistama muud haigused, enne kui määravad diagnoosiks interstitsiaalse tsüstiidi.

Meie arst ütles otse, et selle haiguse ravimisest on vähe kasu ja lõpptulemus on see, et mul tuleb põis eemaldada. Ta ütles, et on ka teisi ravivõimalusi, kuid ükski neist pole tõhus. Mõistagi oli see meile suur hoop. Kuni selle ajani olin suhteliselt terve olnud. Jehoova tunnistajatena olime Duke’iga hulk aastaid täisajalises teenistuses osalenud. Ja nüüd ühtäkki sain teada, et pean laskma põie eemaldada! Õnn, et mul oli abikaasa, kellele toetuda.

Otsustasime konsulteerida ka mõne teise uroloogiga. Õigupoolest käisime mitmete arstide juures. Kahjuks teadsid paljud arstid sel ajal interstitsiaalsest tsüstiidist üsna vähe. Samuti on paljudel uroloogidel oma teooriad selle tõve kohta, mistõttu on ka pakutavad ravivõimalused erinevad. Ühes meditsiiniajakirjas öeldakse: „See haigus on enamasti krooniline.” Teine allikas ütleb: „Teadlased ei ole veel leidnud interstitsiaalse tsüstiidi lõplikku ravi, samuti ei osata ennustada, milline ravi on individuaalselt parim. [–––] Kuna arstid ei tea, mis põhjustab interstitsiaalset tsüstiiti, on ravi suunatud sümptomite vähendamisele.”

Mul olid väga suured valud ja spasmid ning ülisage urineerimisvajadus, mistõttu olin valmis proovima peaaegu kõike, mida arstid soovitasid. Olen nüüdseks tarvitanud rohkem kui 40 ravimit, ka ravimtaimi; mulle on tehtud nõelravi, närviimpulsside blokaadi, süste selgroo epiduraalruumi ja mujale selgrookanalisse ning nahkaläbivat elektrilist närvistimulatsiooni (nõrgad elektriimpulsid saadetakse organismi teatud hulga minutite või tundide järel). Hankisin oma haiguse kohta nii palju teadmisi kui võimalik, mis aitas mul vähemalt aimu saada sellest, mis toimub.

Praegu võtan valuvaigistit metadooni ja veel kuut ravimit. Lisaks käin regulaarselt valukliinikus, kus mulle tehakse süste selgroo epiduraalruumi ja manustatakse samaaegselt ka steroide. See aitab valu taluda. Urineerimissageduse tõttu käin iga kolme-nelja kuu tagant haiglas, kus mulle tehakse põievenitust, mille käigus põis pumbatakse laiendamiseks vedelikku täis nagu balloon. Seda on mulle tehtud juba palju kordi. Tavaliselt annab see mulle kergenduse mõneks kuuks. Olen mõne viimase aasta jooksul üle 30 korra haiglas käinud.

Kuidas on äärmusliku ravi, põie eemaldamisega? Üks autoriteet ütleb: „Enamik arste ei soovi seda lõikust teha, sest tulemus on individuaalselt ettearvamatu: mõnel püsivad sümptomid ka pärast lõikust.” Seega hetkel ma selle võimalusega ei arvesta.

Mõnikord on valu nii terav ja lakkamatu, et kerge oleks alla anda. Mul on koguni käinud peast läbi mõte kõigele lõpp teha. Kuid mulle ei andnud rahu mõte, millist teotust selline tegu tooks Jehoova nimele. Mõistan, kui tähtis on palve ja isiklik uurimine ning lähedase suhte hoidmine Jehoovaga, sest me ei tea kunagi, mis võib juhtuda ja meie elu muuta. Minu suhe Jumalaga on haiguse ajal sõna otseses mõttes hoidnud mind elus; ilma selleta oleksin kindlasti endale käe külge pannud.

 Kui vaatan tagasi möödunud üheksale aastale, näen, kui kiiresti elu võib muutuda. Mõistan, kui tähtsad sõnad on kirjas Koguja 12:1: „Mõtle oma Loojale oma nooruspäevil, enne kui tulevad kurjad päevad ja jõuavad kätte need aastad, mille kohta sa ütled: need ei meeldi mulle!” Mul on nii hea meel, et alustasin täisajalist teenistust 15-aastasena ja et sain selles osaleda peaaegu 20 aastat. Nende aastatega arendasin lähedase suhte Jehoovaga.

Olen Jehoovale väga tänulik, et mul on abikaasa ja poeg Daniel, kes mind nii palju toetavad. Samuti julgustab mind see, kui koguduse liikmed helistavad või minu juurest läbi astuvad. Talvel on mul raske välja minna, sest külmaga muutuvad spasmid tugevamaks. Annan siis telefoni teel tunnistust ja hoian sellega paradiisilootuse pidevalt reaalsena meeles. Ootan igatsusega aega, millal haigused ja kannatused on minevikku jäänud ega tulegi enam meelde (Jesaja 33:24).