Namiibia liikuvad skulptuurid

„ÄRGAKE!” LÕUNA-AAFRIKA VABARIIGI KORRESPONDENDILT

KUNSTNIKU stiil muutub pidevalt, tulemus on aga alati ilus. Materjaliks on liiv, kunstnikuks tuul, mis liikuvatele liivaluidetele erisuguseid kujusid annab. Kõige rohkem on ehk tuntud kuusirbikujulised luited. „Skulptuuri” tuulepealne nõlv on astanguline, tuulealune aga järsem ja lühem. Kuigi luite ülaserv näib olevat žiletiteravune, kaob see mulje kõigest ühe kohmaka jalaaste all.

Edela-Aafrikas asuv Namibi kõrb on nende liikuvate skulptuuride vaatamiseks hea paik. Seal võib näha mõningaid maailma kõrgemaid luiteid, mis ulatuvad rohkem kui 400 meetri kõrgusele. Pindala poolest on Namibi kõrb küll väiksem kui  maailma suurimad kõrbed. See ulatub Atlandi ookeanist kõige rohkem umbes 160 kilomeetri kaugusele sisemaale ning on 1900 kilomeetrit pikk.

Teised kunstnikud

Tuul pole siiski ainus, kelle kunstiteosed selles kõrvalises „kunstigaleriis” esindatud on. Kui luiteid lähemalt uurida, on näha ka teiste kunstnike erisuguseid töid. Üks neist sarnaneb liiva peale heidetud pika kena ketiga. Kui kannatlikult oodata, võib näha isegi kunstnikke ametis. Selle „keti” moodustavad öösel üle liiva vudinud putukate jalajäljed. „Keti” lähedalt võib leida tillukeste aukude sümmeetrilise rea. Ka need on jalajäljed, kuid kuuluvad mööda liiva hüpanud torukoonule. Äkitselt tundub, et see kõrvaline ja näiliselt tühi kunstigalerii lausa kihab elust.

Põhja pool, Luukererannikul, on veel muudegi kõrbekunstnike töid. Need kunstnikud töötlevad liivamaterjali rohmakalt ning nende lõpptulemus on üsnagi korratu. Ja siit nad mööda luiteid tulevadki! Üks asi on selge – oma loomingulisest tegevusest tunnevad nad suurt mõnu. Need suured olevused jooksevad üllatavalt kiiresti luidetest alla, heites liiva igas suunas laiali. Kui nad ei taha joosta, lasevad nad liugu, lohistades järele oma tagajalgu ning jättes endast maha vaod. Nad tormavad lähedalasuvasse veeauku ning hullavad seal siis nagu õnnelikud lapsed. Need kunstnikud, aafrika elevandid, kaaluvad aga umbes kuus tonni.

Teine ebatavaline kunstnik, kellel on kummalised, kuigi mitte küll rohmakad kombed, on kääbus-aafrikarästik. Tema tehtud graafilised kujutised liival oleksid nagu kõverad kepid. See madu jätab need jäljed endast maha, kui ta liigub mööda liiva oma veidral viisil, külg ees. Ent korraga jäljed lõpevad, rästikut pole aga kuskil. Kuhu rästik kadus? Kui teraselt vaadata, võib liivas näha kahte piiluvat silma. Seal see rästik siis ongi, keha üleni liiva sees. End niiviisi varjates ootab ta kannatlikult oma lõunasööki, milleks on tavaliselt mõni möödajalutav sisalik.

Liival on ka kujutisi, mis pole ehk nii ilusad kui ülejäänud. Need laiad rehvijäljed kuuluvad kolmerattalisele mootorrattale, mis on valmistatud spetsiaalselt sellisel maastikul liikumiseks. Ka inimene on jätnud siia oma jäljed.

Ettearvamatu kunstnik

Nendele liivaväljadele jätavad oma jäljed paljud teisedki, keda kõiki ei jõua üles lugeda. Mõned neist on ninasarvikud, lõvid, kaelkirjakud ja šaakalid, keda võib kohata nii Luukereranniku reservaadis kui ka mujal.

Kuid tuul on siiski peamine kunstnik. Tuul on see, mis määrab selle galerii üldmulje ning mis paigutab oma tahtmise järgi sealseid kujusid ümber. Tuul teeb seal pidevaid muudatusi. Kui keegi külastaks seda galeriid uuesti näiteks aasta pärast, võib ta märgata, et mõned luited on vahepeal liikunud 30 meetri võrra. Niisuguseid kunstitöid teevad siis Namiibia tuuled.

[Kaart lk 27]

(Kujundatud teksti vaata trükitud väljaandest.)

AAFRIKA

NAMIIBIA

[Pilt lk 26]

Torukoonu

[Pildi allikaviide lk 26]

Des ja Jen Bartlett