Identiteedivargad

ÜHE noore naise telefoni automaatvastajale olid mehed hakanud rõvedaid sõnumeid jätma. Kord sai üks mees ta telefoni teel kätte ja teatas, et vastab tema intiimteenuse kuulutusele, mis on üleval Internetis. Naisel polnud aga arvutitki. Läks aega, enne kui ta avastas, et keegi oli esinenud küberruumis tema nime all ning pannud Internetti kuulutusi. See polnud veel kõik. Tundmatu petis oli Internetis avaldanud ka tema aadressi, juhised, kuidas tema koju sõita, ning andnud isegi nõu, kuidas maja signalisatsiooni vältida.

Enamik meist võtab oma identiteeti iseenesestmõistetavana. Me oleme, kes me oleme, ja kui keegi selle kahtluse alla seab, on meil võimalik seda tõestada. Kuid vahendeid, mida sageli kasutatakse enda isiku tõendamiseks, nagu sünnitunnistust, isikukoodi *, juhiluba, passi, ID-kaarte jms. on järjest lihtsam võltsida ja varastada, nii et kasutusele on võetud koguni uus kuritegevustermin – „identiteedivargus”.

Pettuse epideemia

See kuritegevusliik on keeruline, kaval ja laastav. Kuritegevuse ohvrid märkavad ühel päeval, et keegi on nende nimel teinud suuri arveid, petnud võlausaldajaid ja tekitanud muud kahju. Mõningates maades kaitseb selliseid ohvreid seadus, nii et nad ei pea maksma neid summasid, kuid sellegipoolest on nende maine rikutud ning neil on halb krediidireiting.

Õiguskaitseorganid, krediidiasutused ja tarbijagrupid tunnistavad, et identiteedivargused tekitavad igal aastal miljardeid dollareid kahju. Ei ole võimalik täpselt teada saada, kui palju inimesi identiteedivarguse teel petetakse. Üks suurimaid probleeme seisneb selles, et inimene võib avastada selle alles kuid hiljem. Mõned õiguskaitseorganid peavad identiteedivargust Ameerika Ühendriikide kõige kiiremini kasvavaks kuritegevusliigiks. Sarnastest probleemidest on antud teada ka teistest riikidest.

Olukorra teeb veelgi keerulisemaks see, et vargad teavad, kui raske on identiteedipettusi uurida ning kui harva kedagi selle eest kohtulikult vastutusele võetakse. „Kurjategijate arvates pole see ühegi isiku vastu suunatud kuritegu,” märgib eriuurija Cheryl Smith. „Ohvriks peetakse panka või kaubamaja, mitte aga üksikisikut.”

Sihiku all inimese nimi

Identiteedivargad varastavad tavaliselt midagi kellegi isiklikest andmetest, nagu  isikukoodi, juhiloa või midagi muud. Seejärel esinevad nad selle inimesena ning avavad tema nimel krediidikonto. Samal ajal suunavad nad kõik sellega seonduvad paberid enda postiaadressile. Nad kulutavad nii palju kui võimalik ja nii kiiresti kui võimalik. Pettuse ohver ei tea aga asjast midagi, enne kui inkassofirmad hakkavad tema käest võlga sisse nõudma.

Kuidas õnnestub sellistel jultunud inimestel kellegi isikuandmeid varastada? See on väga lihtne. Tihti alustatakse sellega, et kogutakse andmeid, mida paljud inimesed annavad välja krediiditaotlustel või ostes midagi internetikauplustest. Mõned petturid tuhnivad prügikonteinerites, otsides sealt maksedokumente. Teised varastavad postkastidest finantsasjadega seotud posti. On ka selliseid vargaid, kes kasutavad kaamerat või binoklit, et näha, millise koodi nende ohver panga- või telefoniautomaati sisestab. Mõningates maades saab isikuandmeid kergesti kohtutest, avalikest dokumentidest või Internetist.

Varastatakse inimese hea maine

Kui petisel on juba kellegi isikukood, võib tal vaja minna muidki andmeid, näiteks aadressi ja telefoninumbrit. Kui vargal on olemas sellised andmed ja võib-olla ka võltsitud juhiluba, millel on tema enda foto, võib ta alustada oma kuritööd. Varas taotleb oma ohvri nimel krediiti kas isiklikult kohale minnes või kirja teel. Tihti annab ta koduseks aadressiks enda oma, väites, et on ära kolinud. Kiire töö tõttu ei kontrolli krediidihaldurid alati klientide andmeid ega aadresse.

Niisiis, kui petis avab oma esimese konto, võib ta kasutada seda kontot koos varastatud isikuandmetega, et end usutavamaks muuta. See teeb tal pettuseteel edasimineku kergemaks. Nüüd hakkab petis rikastuma, rikkudes samal ajal oma ohvri usaldusväärsust ja head mainet.

Kahju parandamine võib olla raske, aeganõudev ja närvesööv. California advokaat Mari Frank nägi, kui raske see on, kui petis oli tema nimele teinud umbes 100 000 USA dollari väärtuses arveid. „Ma pidin kirjutama 90 kirja ja kulutama 500 tundi selleks, et oma nime puhtaks teha,” ütleb ta. „See on võitlus oma nime ja terve mõistuse säilitamise eest. ... Enamasti sa ei tea, kes seda teeb, ning kuritöö toimepanijaid ei saada kunagi kätte.”

Mida teha

Kui sa langed identiteedivarguse ohvriks, on mitu sammu, mida sa võid astuda. Esiteks tuleb sellest otsekohe teavitada panka või muud krediidifirmat, kelle klient sa oled. Isegi kui varas kasutab varastatud infot uute krediitkaartide hankimiseks, on kõige ohutum kõik oma krediitkaardid välja vahetada. Ja juhul kui rünnatud on ka sinu arveldus- ja hoiukontot, tuleb sul nende asemel ehk uued avada. Samuti võib sul tarvis minna uut pangakaarti ja tunnuskoodi.

 Seejärel tee avaldus politseile. Lase endale sellest avaldusest koopia teha, sest seda võib vaja minna võlausaldajate jaoks.

Samuti tasub ühendust võtta kohalike krediidiinfofirmadega. Vajaduse korral esita neile kirjalik avaldus ning palu, et võlausaldajad võtaksid sinuga ühendust, kui tulevikus sinu nimel krediiti soovitakse saada.

Mis oleks lahenduseks?

Valitsused, õiguskaitseorganid ja krediidiasutused püüavad leida viise, et identiteedivargust ära hoida. Mõningates paikades on kehtestatud seadused, mis kuulutavad selle tõsiseks kuriteoks, ning seadusi, mis kaitsevad paremini isikuandmeid. On tehtud ettepanekuid võtta kasutusele teisigi kõrgtehnoloogilisi meetmeid. Nende hulka kuuluvad kaartidele kodeeritud digitaalsõrmejäljed, pangakaardid, mis tuvastavad peopesajälge või häält; kiipkaart, mis võib talletada selliseid isikut identifitseerivaid andmeid nagu veregrupp ja sõrmejäljed; ning kustutamatu allkirjapaneeliga kaart.

Peale nende keeruliste ettevaatusabinõude on praktilisi asju, mida võib enda kaitsmiseks ette võtta. (Vaata kasti „Kuidas kaitsta end identiteedivarguse eest”.) Ettenägelikkuse ja hoolika planeerimisega võib vähendada identiteedivarguse ohvriks langemise riski.

[Allmärkus]

[Kast lk 21]

Kuidas kaitsta end identiteedivarguse eest

● Anna oma isikukood välja ainult juhul, kui seda on tõesti vaja teha.

● Ära kanna üleliigseid krediitkaarte, sünnitunnistust ega passi oma raha- või käekotis, kui selleks pole vajadust.

● Rebi katki mittevajalikud, sinu isikuandmeid sisaldavad krediiditaotlused enne, kui viskad need ära. Sedasama tee ka kontoteatiste, telefoniarvete, krediit- ja pangakaardi kviitungitega jne.

● Varja käega klahve, kui sisestad pangaautomaati oma tunnuskoodi või kasutad kaugekõne võtmisel telefonikaarti. Keegi võib binokli või kaameraga sind selja tagant jälgida.

● Muretse lukustatav kirjakast, et vältida postivargust.

● Mine uutele sularahatšekkidele panka järgi, selle asemel et lasta neid posti teel endale koju saata.

● Tee nimekiri või fotokoopia kõigist krediidikontode numbritest ning hoia neid turvalises kohas.

● Ära anna oma krediitkaardi numbrit või teisi isiklikke andmeid kellelegi telefoni teel, kui sul pole selle firmaga usaldusväärseid ärisuhteid ning kui sina pole seda kõnet algatanud.

● Jäta meelde oma tunnuskood. Ära kanna nimekirja tunnuskoodidest raha- või käekotis.

● Kui võimalik, hangi regulaarselt koopia oma konto väljavõttest.

[Pilt lk 20]

Mõned jälgivad oma ohvreid telefoni- või pangaautomaadi juures, et teada saada nende kaardi tunnuskoodi

[Pilt lk 21]

On neid, kes otsivad inimeste isikuandmeid prügikastidest