Milline tulevik on relvastuskontrollil?

VIIMASTEL aastatel on valitsused kõikjal maailmas arutanud seda, kuidas võidelda illegaalse käsirelvaäri vastu. Seda teemat on käsitletud ka ÜRO Peaassambleel. On valmistatud raporteid, tehtud ettepanekuid ja võetud vastu resolutsioone. Kriitikud aga viitavad, et kui keskendutakse vaid mustal turul äritsemise kontrollile, vabastatakse sellega järeleuurimisest suurimad relvakaupmehed – valitsused ise.

Tegelikult on seadusliku ja ebaseadusliku relvamüügi vaheline piir üsna ähmane. Paljude relvadega, mis on praegu ebaseaduslikud, kaubeldi kunagi seaduslikult. Alguses sõjaväele või politseile müüdud relvad varastatakse tihti ära ja müüakse musta turu vahendusel maha. Lisaks pole sugugi tavatu, et relvi müüakse mõnele kõrvalisele kliendile, ilma et tegelik müüa seda üldse teaks või lubaks. Üks ajakirjas „Arms Control Today” ilmunud artikkel teatab: „Riikide valitsused peaksid tegema  tunduvalt rohkem, kui vaid toetama samme, mis astutakse illegaalse kergerelvaäri vastu; nad peaksid uurima, mis on nende endi roll käesolevas seaduslikus relvaäris.” Kuigi paljud loodavad, et rahvad astuvad lõpuks välja käsirelvaäri vastu, märkis üks ajakirjanik: „Kuna [ÜRO julgeoleku]nõukogu viis püsiliiget üksi on vastutavad rohkem kui 80% maailma relvaäri eest, ei peaks me ootama väga innukat tegutsemist.”

Probleemi, kuidas kontrollida käsi- ja kergerelvade liikumist, keerustab see, et sääraseid relvi on suhteliselt lihtne toota. Kui kõrgtehnoloogilisi relvi, nagu tanke, lennukeid ja sõjalaevu,  toodetakse vaid umbes tosinal maal, siis kergerelvade valmistajaid on praegu umbes 50 riigis üle 300. Tulirelvatootjate suur ja järjest kasvav arv mitte ainult ei laienda rahvuslikku relvaarsenali, vaid ka mitmekordistab võimalusi varustada relvadega politseid, mässulisi rühmitusi ja kuritegelikke organisatsioone.

Ägedad vaidlusteemad

Seni on meie tähelepanu enamjaolt suunatud kergerelvade kasutusele sõdivates riikides. Ent relvakontrolli küsimust on ägedalt arutatud ka suhteliselt stabiilsetes maades, kus pole sõda. Need, kes pooldavad rangeid relvakontrolli seadusi, väidavad, et mida rohkem relvi, seda rohkem pannakse toime tapmisi. Nad väidavad, et Ameerika Ühendriikides, kus kontroll on nõrk ja relvi on külluslikult, on mõrvade suhe inimese kohta kõrge, kuid Inglismaal, kus on range relvakontroll, on mõrvade osakaal väike. Relvakontrolli seadustamise vastased pareerivad kärmelt, et Šveitsis on suuremal osal inimestest relva soetamine lihtne, kuid mõrvade osakaal on seal väike.

Asja veelgi rohkem keerustades väidavad uurimused, et Ameerika Ühendriikides on relvadeta sooritatud mõrvade suhe kõrgem kui kõigi mõrvade suhe paljudes Euroopa riikides. Ent on ka riike, kus relvadeta sooritatud mõrvade suhe on kõrgem kui kõigi mõrvade suhe Ameerika Ühendriikides.

See on üsna tavaline, et statistikat kasutatakse ja väänatakse teatud vaadete toetamiseks. Relvakontrolli vallas paistab iga argumendi jaoks leiduvat näiliselt usutav vastuargument. See on tõesti komplitseeritud küsimus. Eksperdid on tavaliselt ühel meelel aga selles, et mõrvu ja kuritegevust mõjutavad paljud asjaolud, mis pole üldse seotud relva omamisega.

Ameerika Ühendriikide mõjuvõimas National Rifle Association on märkinud sageli: „Püssid ei tapa inimesi; inimesed tapavad.” Selle seisukoha järgi ei tapa püss iseenesest, kuigi see on mõeldud tapmiseks. Inimene on see, kes peab vajutama päästikule, kas siis tahtlikult või eksikombel. Muidugi võivad mõned väita, et relvad lihtsustavad teise inimese tapmist.

Taovad mõõgad sahkadeks

Piibli järgi ei lahenda seda probleemi, et üks inimene tapab teist, mitte üksnes sellega, kui võtta relvad ära nende inimeste käest, kes kavatsevad mõrva sooritada. Kuritegevus on sotsiaalne probleem, mitte lihtsalt varustuse küsimus. Tõeline lahendus on seotud inimese suhtumise ja meelelaadi muutumisega. Prohvet Jesaja kirjutas inspiratsiooni all: „[Jumal] mõistab kohut paganate vahel ning juhatab paljusid rahvaid: siis nad taovad oma mõõgad sahkadeks ja piigid sirpideks; rahvas ei tõsta mõõka rahva vastu ja nad ei õpi enam sõdima!” (Jesaja 2:4).

See pole sugugi ebatõenäoline, nagu mõni võib mõelda. Jesaja prohvetiennustus on tänapäeval täitunud tõeliste kristlaste hulgas kõikjal maailmas. Nad on sümboolselt tagunud relvad rahu tööriistadeks, mis peegeldab nende sügavat sisemist soovi meeldida Jumalale ja elada teistega rahus. Varsti, Jumala Kuningriigi alluvuses, elavad kõik inimesed maa peal täielikus rahus ja tunnevad end turvaliselt (Miika 4:3, 4). Püssid ei tapa inimesi. Inimesed ei tapa inimesi. Surmarelvi lihtsalt pole enam.

[Pildid lk 10]

„Nad taovad oma mõõgad sahkadeks”