Nüüdisaegse sõja pale

PÕGENIKELAAGER seati kiiruga üles, et hoolitseda 1548 pagulase eest, kes olid saabunud ootamatult ühest naaberriigist Aafrikas. Mudasele lagendikule keset palmimetsa püstitati sinised ja khakivärvi telgid. Polnud ei elektrit ega magamisvarustust, jooksvat vett ega tualette. Vihma muudkui kallas. Põgenikud uuristasid puupulkadega väikesi kanaleid, et vesi telkidesse ei voolaks. Kaks rahvusvahelist hädaabiagentuuri tegid meeletult tööd, et parandada sealseid elamistingimusi.

Põgenikud olid kasutanud võimalust ja põgenenud ühel räämas kaubalaeval kodusõja eest, mis oli laastanud nende maad juba aastaid. Seda sõda ei peetud ei tankide ega raskepommitajatega. Sõda hakkas sellega, kui umbes 150 automaatpüssidega relvastatud sõdurit nende maale sisse marssis. Järgnevatel aastatel vallutasid sõdurid küla küla järel, nõudsid makse tsiviilelanikelt, värbasid rohkem sõdureid ja tapsid kõik, kes neile vastu hakkasid. Lõpuks vallutasid nad terve riigi.

Üks põgenikelaagris viibijaist oli noor naine nimega Esther. „Minu elu raskeim kogemus oli see, kui kaotasin selles sõjas oma abikaasa,” sõnab ta. „Nad lasid ta maha. Hirm valitses kõikjal. Kui kuskilt kuuldus kisa, mõtlesin kohe, et nüüd tullakse mind tapma. Mil iganes nägin püssiga meest, oli esimene mõte, et ta tuleb ja tapab mu. Ma ei leidnud kusagil asu. Vaid siin saan öösiti magada. Kodus ei maganud ma üldse. Siin aga magan nagu laps.”

„Isegi sellistes niisketes telkides?” päris ajakirja „Ärgake!” korrespondent.

Esther naeris. „Kui peaksin magama ka  päris pori sees, magaksin ikkagi paremini kui seal, kust ma tulin.”

Kümneaastane Ambrose oli suurema osa elust pidanud oma perekonnaga sõjapiirkondadest põgenema. „Ma sooviksin näha rahuaega ja minna tagasi kooli,” ütles ta. „Sest ma kasvan ju suureks.”

Kpana on üheksa-aastane ilusate pruunide silmadega tüdruk. Kui talt küsiti, mis on tema kõige varasemad mälestused, vastas ta kõhklematult: „Sõda! Võitlemine!”

Säärane sõda, mille eest need inimesed põgenesid, on viimastel aastatel üsna tavaline nähtus. Ühe allika põhjal on alates 1990. aastast toimunud 49 suuremast kokkupõrkest 46-s sõditud vaid kergerelvadega. Kui mõõk ja oda nõudsid omal ajal oskusi ja jõudu, et nendega edukalt võidelda, siis käsirelvad on teinud sõdimise võimalikuks nii isehakanutele kui elukutselistele. * Tihtilugu värvatakse teismelisi ja lapsi ning sunnitakse neid rüüstama, sandistama ja tapma.

Paljud sellised konfliktid toimuvad riigisiseselt, mitte kahe riigi vahel. Võitlejateks pole mitte väljaõppinud sõdurid lahinguväljadel, vaid tavaliselt tsiviilkodanikud linnades ja külades. Kuna suur osa võitlejaid pole saanud mingit sõjalist väljaõpet, siis rikutakse üsna kergekäeliselt traditsioonilisi sõjapidamisreegleid. Seega on täiesti tavaline, et rünnatakse julmalt relvastamata mehi, naisi ja lapsi. Arvatakse, et tänapäeva sõdades on rohkem kui 90 protsenti tapetutest tsiviilkodanikud. Sellistes sõdades on käsi- ja kergerelvadel suur roll.

Loomulikult ei põhjusta relvad ise kokkupõrkeid – inimesed pidasid lahinguid juba ammu enne püssirohu avastamist. Ent relvavarud võivad õhutada pigem võitlusele kui läbirääkimistele. Relvad võivad mõjutada sõdade kestvust ja õhutada tapatalgutele.

Kuigi tänapäeva sõdades kasutatakse kergerelvi, on tagajärjed rasked. 1990ndatel aastatel tapeti selliste relvadega rohkem kui neli miljonit inimest. Üle 40 miljoni inimese on pidanud oma maalt põgenema. Käsirelvad on halvanud sõtta haaratud ühiskondi poliitiliselt, sotsiaalselt, majanduslikult ja ökoloogiliselt. Rahvusvahelise üldsuse kulud hädaabile, pagulaste eest hoolitsemisele, rahu hoidmisele ja sõjalisele sekkumisele ulatuvad kümnete miljardite dollariteni.

Miks on käsirelvadel nii tähtis roll tänapäeva konfliktides? Kust neid saadakse? Mida võiks teha, et piirata nende tapvat mõju või seda lausa kõrvaldada? Neid küsimusi vaatleme järgmistes artiklites.

[Allmärkus]

[Pildi allikaviide lk 3]

UN PHOTO 186 797/J. Isaac