Pilk paradiisi

„ÄRGAKE!” HISPAANIA-KORRESPONDENDILT

TAVALISELT ei uita elevandid, tiigrid ja gasellid ringi vanades kaevandustes. On ju pärast pealmaakaevandamist maastik üles songitud ja tühi ega sobi loomadele elupaigaks.

Kuid Hispaania autonoomse piirkonna Kantaabria Cabárceno looduspargis tehtud ainulaadne eksperiment näitab, et isegi kõige lootusetumat paika on võimalik kauniks teha ja lausa paradiisiks muuta.

Umbes 3000 aastat oli Cabárceno kuulus kvaliteetse rauamaagi poolest. Keldi kaevandajad avastasid, et selles piirkonnas looduslikult leiduvast raudoksiidist saab kergesti rauda, mis oli keltidele asendamatuks metalliks tööriistade ja relvade valmistamisel. Sajandeid kaevandasid seal mineraale ka roomlased.

Kuna rauamaaki leiti pinna lähedalt, eemaldasid vanaaja kaevandajad suure vaevaga kirkade ja kühvellabidate abil metallirikkaid granulaarseid lasundeid, jättes endast maha sadu kivitorne, mis ei sisaldanud rauamaaki. Seega tekitasid nad tahtmatult silmatorkavaid karstitaolisi alasid, kus tavaliselt on lubjakivipaljandid, mida uuristab vesi, mitte aga inimese käsi.

Tööstusrevolutsiooni saabudes hakati aga kasutama moodsaid masinaid, et purustada seda, mis mäest järgi oli jäänud, leidmaks veel kaevandamata väärtuslikku rauamaaki. Lõpuks, kui buldooserite abil oli saadud kätte kogu mineraalide varu, mis mägedes leidus, suleti kaevandus aastal 1989. Üksnes mõned roostetanud masinad Cabárceno sissepääsu juures annavad tunnistust selle tööstuslikust pärandist.

Kuumaastikust saab kaunis maastik

Kahtlemata on maastikku kergem rikkuda kui seda taastada. Kõigest hoolimata võtsid Kantaabria võimud vastu raske ülesande luua loomaaed maastikule, mis nägi välja nagu kuumaastik.

Nende edu oli peamiselt tingitud maakera võimest end ise taastada, kui talle selleks piisavalt puhkust antakse. Lisaks sellele tegid maastikukujundajad kõva tööd, et parandada kahju, mida oli tehtud sajandite jooksul maa hooletusse jätmise ja kurnamisega. Paari aastaga istutati tuhandeid puid, asendati pindmine mullakiht, inetud augud muudeti kauniteks järvedeks ning vanadest raudteerööbastest tehti jalgrada. Lõpuks ehitati sinna suured tarandikud, kuhu viidi valikuliselt loomi.

Need 600 000 inimest, kes aasta jooksul Cabárceno loodusparki külastavad, arvavad tõenäoliselt, et pingutused on olnud vaeva väärt. Paljud on vaimustusega öelnud: „See on ju paradiis!” Sõna „paradiis” on hästi valitud, kuna seda kasutasid muistsed pärslased ja kreeklased, kui nad viitasid suurele hästi veestatud looduslikult kaunile pargile, kus loomad suhteliselt vabalt rohtu sõid.

Ajal, mil nii paljud looduslikud paigad on rikutud, on värskendav külastada paika, mille ilu on taastatud ning mida on veelgi kaunimaks muudetud. Pealegi see, mida on saavutatud väikses ulatuses Cabárcenos, näitab hästi seda, milleks see imeline maakera võimeline on.

Kaljudel, mida kord raiusid rooma kaevurid, ronivad nüüd pruunkarud. Lopsakatel karjamaadel, mille kunagi olid ekskavaatorid paljaks kiskunud, söövad rohtu elevandid ja gasellid. Graniitpaljanditel, mida on raiunud keltide kirkad ja labidad, hullavad noored tiigrid. Ja see piirkond on muudetud vaid mõne aastaga.

Piibel tõotab, et kooskõlas Jumala esialgse eesmärgiga, mis Jumalal oli inimeste suhtes, saab kord kogu maa paradiisiks (1. Moosese 1:28; 2:15; Jesaja 65:17, 22–25; Luuka 23:42, 43). Sellised looduspargid nagu Cabárceno ei näita üksnes seda, milline on tulevikuparadiis, vaid need tuletavad ka meelde, et meie Looja suudab selle eesmärgi täita.

 [Lehekülje suurune pilt lk 23]

[Piltide allikaviide lk 22]

Kõik pildid: Parque de la Naturaleza de Cabárceno