Ülistan sõja asemel rahu

JUTUSTANUD DOROTHY HORLE

Sündisin aastal 1919 itaalia päritolu katoliiklikus perekonnas USA-s Delaware’i osariigis Wilmingtonis. Mu vanemad ei käinud ise kunagi kirikus jumalateenistusel, kuid nad saatsid sinna mind koos mu kahe õega. Suurejoonelised kirikud, nende võimas arhitektuur, kujud ja hiilgus avaldasid mulle sügavat muljet.

AASTATE möödudes kaotasin huvi katoliikluse vastu. Kirikus ei pandud rõhku Piiblile, mida mu isa austas ja korrapäraselt luges. Mind hämmastasid kiriku teadaandelehed, kus olid kirjas annetajad ja nende annetatud summad. Lisaks oli liikvel palju kuulujutte isepäiste preestrite kohta. 15-aastaselt polnud ma enam tegevkatoliiklane. See jättis rohkem aega minu kunstiõpinguteks.

Kunstnikukarjäär

Aastal 1940, kui olin 21-aastane, abiellusin William Horle’iga, noore mehega, kellele meeldis joonistada kõike sõjandusega seonduvat – lennukeid, sõdureid, püsse ja laevu. Billile (Williami hüüdnimi) meeldis see, et olin kunstnik, ning ta kinkis mulle minu esimesed õlivärvid. Ma hakkasin õppima vanade meistrite maalimistehnikat.

Pärast kahte abieluaastat sai Billi harrastuseks sõjateematikaga seotud, pliist miniatuurkujude loomine. Kas ta valmistas mängusõdureid? Üldsegi mitte! Ta soovis luua tõelisi kunstiteoseid. Teised käsitöölised töötasid plastmassi, puidu või kipsiga, kuid Billile sobis hästi just plii, kuna ta oli väljaõppinud masinist.

Ta kavandas kuju, valmistas valuvormi ja valas selle pliisse. Aja möödudes sai ta selles töös üsna osavaks: ta sobitas valatud osad omavahel, jootis need kokku, viilis ja lihvis neid. Hiljem hakkas ta kipsivalude asemel kasutama hambamaterjalist vorme. See võimaldas tal üksikasju peenemalt välja tuua.

Pärast metalleseme valmimist oli minu ülesanne töö viimistleda. Põhjaliku uurimistöö tulemusena leidsime kirjeldusi vanade sõjaväevormide kohta, seda nii nööpide, tresside, õlakute kui värvide kohta.

Suurendusvahendeid kasutades lisasin mina õlid ja värvid, mis metalli külge kinnitusid. See aitas kujusid elustada. Meie väikeses keldris Pennsylvania osariigis Philadelphias valmisid Ameerika indiaanlased ja kodusõja sõdurid, USA mereväelased, Napoleoni-aegsed hobused ja ratsanikud, Egiptuse mamelukid, Alžeeria suaavid ja paljud teised!

Billile tehti USA Mereväekorpusest ettepanek luua väljapanek esimesest mereratsaväeüksusest Hiinas Pekingis, mis tegutses aastani 1939. Töötasime selle kallal ühtevalu  ja aastal 1954 seadsime väljapaneku üles Smithsoni Instituuti Washingtonis. Mõned aastad hiljem küsis president Lyndon Johnson, kas saaks selle väljapaneku viia üle Valgesse Majja. Loomulikult olime sellega nõus.

Me ei müünud oma kujusid kunagi, ent Bill kinkis sadu niisama ära. Meist räägiti soodsalt paljudes raamatutes, kus kirjutati sõdurikujudest. Meie tööd olid väljas 1965. aasta maailmanäitusel New Yorgi linnaosas Queenis Flushing Meadow’s. Meie kujusid on endale palunud muuseumid. USA kodusõda uurinud ajaloolane Bruce Catton kasutas mitmeid meie dioraame ja kujukesi oma raamatute illustreerimisel.

Küsimused elu kohta

Kui lähenesin 40. eluaastale, hakkasin nägema elu teises valguses. Hakkasin mõtlema Jumalale. Ühel jõululaupäeval põlesid viis katoliku perekonna last oma majas surnuks, kui nende vanemad olid parasjagu kirikus. Mõtlesin, kuidas võib küll Jumal oma sünnipäeval sellist asja lubada. Nägin ka üht raamatut, kus jutustati juudi holokausti õudustest. Need ja paljud teised kohutavad maailmasündmused panid mind küsima: „Kus on siis Jumal? Ta ei tee seda, mida temalt oodatakse!”

Oma isa varasemast eeskujust järeldasin, et vastus peaks olema Piiblis. Nii läksin ma meie maja lähedal Philadephias paiknevasse katoliku kiriklasse ja avaldasin soovi kohtuda preestriga, et vestelda Piiblist. Ma ootasin ja ootasin, aga ta ei tulnud. Neli nädalat järjest käisin kiriklas, kuid mul ei õnnestunudki preestriga rääkida.

Ühel õhtul, äärmises masenduses olles, vaatasin üles taevasse ja palvetasin: „Ma ei tea küll, kes sa oled, ega seda, mis religiooniga sa oled seotud, aga ma tean, et sa oled seal. Palun anna endast märku!” Mõne aja pärast tulid Jehoova tunnistajad mu ukse taha.

Olin mõnikord näinud, kuidas Jehoova tunnistajad parkisid oma auto, tulid välja ja käisid uste taga. Kuigi ma ei teadnud neist ega nende külastuse eesmärgist midagi, oli mul siiski tekkinud nende missiooni vastu uudishimu.

Sel päeval 1961. aastal, kui Jehoova tunnistajad mind külastasid, olin ma halvas tujus, kuna polnud oma jumalaotsingutega kuhugi jõudnud. Küürisin parajasti maja välisust, kui keskealine naine Marge Brion veranda trepist üles tuli ja mind tervitas. Ma ei pöördunud algul ümber ega teinud teda märkama. Ent kui ta rääkis, et maast saab imeilus paradiis, rippusin iga ta sõna küljes. Lõpuks ta küsis: „Kas te kuulate mind?”

Kordasin kõike, mis ta oli öelnud, kaasa arvatud piiblisalmi Jesaja 55:11. Seejärel pöördusin ümber, haarasin tal käest kinni ja kutsusin ta sisse. Ta andis mulle minu esimese  Piibli ja selle uurimise abivahendina raamatu „Kaotatud paradiisist taastatud paradiisi”. Ta pakkus mulle ka võimalust korrapäraselt Piibli üle vestelda – just seda, mille pärast ma olin pöördunud katoliku kiriku poole.

Kahe õppetunniga nädalas arenesin Piibli õpingutes kiiresti edasi. Lühikese ajaga oli mulle selge, et olin leidnud tõe. Jumala nime Jehoova teadasaamine oli minu jaoks väga emotsionaalne kogemus (Laul 83:19). Kujutleda vaid, see oligi Jumal, keda olin igatsenud tunda juba lapsest saadik! Sain ka teada, et tema Poeg Jeesus Kristus pole sugugi müstiline kolmainsuse osa (Johannese 14:28). Mõne aja pärast hakkasin käima Jehoova tunnistajate kristlikel koosolekutel ja soovisin saada Piibli sõnumi täisajaliseks kuulutajaks.

Tähtsad valikud

Nüüd seisis mu ees raskeim katse. Kas loobun oma osast William ja Dorothy Horle’i kunstnikepaaris? Kuidas saan ma teenida rahu Jumalat ja tema Poega Rahuvürsti ning samal ajal ülistada sõjakunsti? (Jesaja 9:5.) Kas ei lubanud Jehoova, et ta „lõpetab sõjad maailma otsani”? (Laul 46:10.) Miks siis jäädvustada midagi sellist, millele Jumal teeb lõpu? Kas ei kuulutanud mitte Jesaja, et Jumala rahvas ’taob oma mõõgad sahkadeks’ ega õpi enam sõdima? (Jesaja 2:4.) Ma mõtlesin ja palvetasin kaua ja hardasti. „Ma ei saa neid enam maalida!” oli mu otsus. 1964. aasta 25. aprillil sümboliseerisin ma oma pühendumist Jehoovale veeristimisega.

Bill oli tihti öelnud, kui kahju tal on sellest, et ühel päeval surm meid lahutab. Kui hakkasin uurima Piiblit, ütlesin talle: „Bill, me võime elada igavesti Jumala uues maailmas!” (Jesaja 25:8; Ilmutuse 21:4, 5.) Ta mõtles, et ma olen hulluks läinud. Kui selgitasin talle, miks ma ei saa enam oma südametunnistuse pärast maalida sõjakujusid, sai ta vihaseks ja ähvardas minu juurest ära minna. Hiljem ta läkski.

Bill valmistas sõjateemalisi kujukesi veel palju aastaid. Ent ta ei kolinud kaugele ning ta toetas alati mind ja meie poega Craigi, kes sündis 1942. aastal. 1988. aastal tuli Bill minu juurde tagasi ja me elasime koos veel kümme aastat kuni tema surmani.

Vahepeal, aastal 1966, teostasin oma eesmärgi saada pioneeriks. Sellest ajast alates on mul ikka hästi läinud. Mul oli eesõigus uurida Piiblit oma vanema õega. Ta võttis selle õpetused südamesse ning on Jehoova tunnistaja siiamaani. Minu isa kuulas samuti Piibli sõnumit ja kaks nädalat pärast seda hakkas ta käima kuningriigisaalis koosolekutel. 75-aastaselt ta ristiti ning jäi Jumalale ustavaks kuni oma surmani 81-aastaselt. Minu ema uskus samuti, et Jehoova on Jumal, kuid ta suri enne, kui jõudis talle pühenduda. Ta oli siis ligi 94 aastat vana.

Nende aastate jooksul on Jehoova, rahu Jumal, mind suuresti õnnistanud. Nüüd, 81-aastasena, olen ikka veel pioneer, kuigi mul on raskusi liikumisega. Ma tunnen sama mis apostel Paulus, kes kirjutas: „Ma tänan teda, kes mind on teinud vägevaks, Kristust Jeesust, meie Issandat, et ta mind on pidanud ustavaks, pannes mind oma teenistusse” (1. Timoteosele 1:12). Kuivõrd hiilgav teenistus on see olnud! Paljud, kellega ma Piiblit uurisin, on toonud isiklikke ohvreid selleks, et teenida armuküllast Jumalat.

Mul on tõesti kahju, et mitte kõik mu pereliikmed pole Piibli tõde vastu võtnud. Ehk aja jooksul teevad seda veel mõned. Ent minu puhul on tõeks osutunud Jeesuse sõnad, et tema jüngrid saavad „sajakordselt nüüd sellel ajal maju ja vendi ja õdesid ja emasid ja lapsi” (Markuse 10:30). Tõesti, Jehoova on teinud mind rikkaks. Missugune au ja rõõm on vahetada kuulsus ja sõda Jumala ja rahu vastu!

[Pilt lk 22]

Koos kindral Lemuel C. Shepherd juunioriga aastal 1954

[Allikaviide]

Defense Dept. photo (Marine Corps)

[Pilt lk 23]

(Tegelik suurus)

[Pilt lk 24]

81-aastasena, mil olen juba üle 30 aasta teeninud pioneerina