Üleujutused Mosambiigis. Kuidas kristlased hoolitsesid kannatanute eest

„ÄRGAKE!” MOSAMBIIGI-KORRESPONDENDILT

EELMISE aasta alguses olid telerivaatajate pilgud naelutatud ekraanile, kui näidati Mosambiiki, kus inimesed olid tulvavete eest puu otsa roninud. Üks naine koguni sünnitas puu otsas, kust helikopter tema ja ta lapse turvalisse paika viis. Tuhanded inimesed, mõned koos madudega, olid aga vee vangistuses mitu päeva, kuni vesi taganes või helikopter nad päästis.

Tragöödia algas paduvihmadega Mosambiigi pealinnas Maputos. Mõne tunniga olid terved eeslinnad üle ujutatud. Kohati tõusis vesi majade katusteni. Maanteed muutusid raevutsevateks jõgedeks. Tekkisid laiad uurded ning vesi pühkis minema majad, autod ja peaaegu kõik muugi. Kõige hirmsam oli aga alles ees.

Vihmasajud jätkusid, ujutades üle kogu maa lõunaosa. Vihma sadas ka naabermaades Lõuna-Aafrika Vabariigis, Zimbabwes ja Botswanas. Kuna nendest riikidest voolavad läbi Mosambiigi ookeani poole Incomati, Limpopo ja Zambesi jõed, laastasid need üle ajades suured alad Mosambiigist. See, kuidas kristlased  üksteise eest selle katastroofi ajal hoolitsesid, on uskutugevdav lugu.

Esialgsete kahjustuste hindamine

Möödunud aasta 9. veebruaril sõitsid Jehoova tunnistajate Maputo harubüroo kaks esindajat maa põhjaossa. Kella üheksa paiku hommikul möödusid nad Xinavane linnast, kus Incoluane jõe tase oli väga kõrge. Nad otsustasid sõita edasi Gaza provintsi pealinna Xai-Xaisse. Chókwè linna lähedal, kus tormi ajal on tihti kõige hullemad üleujutused olnud, polnud üleujutusest märkigi. Seega otsustasid nad Maputosse tagasi pöörduda.

Kui nad aga tagasiteel Xinavaneni jõudsid, peatas neid politsei. „Lõuna-Aafrika Vabariigist tulnud tulvaveed on maantee ära lõiganud,” hoiatas politsei. „Läbi ei pääse ei bussid ega veoautod.” Seesama teelõik, millest nad olid hommikul üle läinud, oli täiesti vee all. Kuna jõed kaugemal põhjas olid samuti tõusnud, oli see ala ülejäänud riigist täiesti isoleeritud.

Vennad otsustasid veeta öö lähedalasuvas Macias. Öö jooksul olukord halvenes. Terve Xinavane linn oli üle ujutatud ning inimesed kaotasid kogu oma vara. Tehti korraldusi, et aidata selle piirkonna Jehoova tunnistajad Macia kuningriigisaali, kuhu organiseeriti põgenikelaager. Tunnistajad läksid aega viitmata kaubaladudesse, et osta selliseid põhilisi toiduaineid nagu riisi, ube, jahu ja õli.

Seejärel pöörati tähelepanu Chókwè ja selle lähedal asuvate linnade kaaskristlaste aitamisele. Chókwè koguduste ülevaatajad said kokku ning organiseerisid massevakuatsiooni. Kõikjal levitati sõnumit: „Lahkuge otsekohe Maciasse!” Peagi aga kuuldi, et Xinavanest polnud paljud tulnud. Niisiis saadeti tunnistajad sinna olukorda uurima. Saadi teada, et üks kristlik kogudusevanem on oma kodus uppunud. Korraldati matused ning seejärel otsiti üles ülejäänud tunnistajad, kellest mõned olid katustel, ning neil aidati Maciasse saada.

Pärast kõike seda läksid harubüroo esindajad rannikuäärsesse Bilene linnakesse, kus nad üürisid lennuki, et sõita Maputosse. Nii kaugele kui pilk ulatus, oli maa üle ujutatud. Teadete kohaselt kannatas üleujutuste tõttu ainuüksi Gaza provintsis 600 000 inimest.

Olukord halveneb

Järgmise paari päeva jooksul vihmasadu tugevnes ning veed laastasid ka Mosambiigi keskosas asuvaid provintse. Seejärel moodustus tohutu troopiline tsüklon Eline. 20. veebruaril tõi see laastavad vihmasajud Inhambane, Sofala ja Manica provintsi. Selle tagajärjel tekkisid veel suuremad üleujutused, hukkus veel rohkem inimesi ja see põhjustas veel ulatuslikumat hävingut.

Veebruari lõpus olid Chókwè ja seda ümbritsev piirkond sedavõrd üleujutatud, et sellist pilti poldud varem nähtud. Laupäeva, 26. veebruari südaöö paiku pühkisid tulvaveed hiigellaviinina minema kõik, mis tee peale jäi. „Ärkasin selle peale, kui naaber läbi mu akna karjus,” ütles 32-aastane tunnistaja Luis Chitlango.

Chitlango jutustab: „Kui ma voodist välja hüppasin, kuulsin valju veekohinat. Põgenedes jäi mulle ette suurel hulgal madusid. Kell kuus hommikul jõudsime kõrgemale alale, kuid veidi hiljem, kui veed ümberringi olid tõusnud, pidime ronima puu otsa. Meie grupis oli kokku 20 inimest.

Kõigepealt ronisid puu otsa mehed. Naised andsid nende kätte lapsed, kes seoti okste külge.  Seejärel ronisid puu otsa naised koos sülelastega. Aeg-ajalt ronisime puu otsast alla, et otsida vee alt maapähkleid, mida selles piirkonnas kasvatati.

Kolme päeva pärast otsustati, et meil kõigil tuleb Chókwèsse minna. Vesi ulatus rinnani ja me pidime võitlema tugevate vooludega. Teel möödusime paljudest inimestest, kes olid kas puu otsas või katustel. Järgmisel päeval oli vesi taandunud nii palju, et veoautod said sõita linna ning inimesed Maciasse viia.”

Tunnistajate põgenikelaager

4. märtsil üüris Jehoova tunnistajate harubüroo lennuki ning büroo esindajad lendasid katastroofipiirkonda. Suur osa inimestest oli põgenenud Maciasse, millest oli saanud tohutu põgenikelaager. Paljud üleujutuseohvrid olid gripis, kannatasid alatoitluse all, malaaria või muude hädade käes.

See paik oli justkui sõjapiirkond. Taevas mustas eri riikide saadetud helikopteritest, mis laskusid isevalmistatud maandumisradadele, et seal toiduvarud maha laadida. Kui Maciasse saabus tunnistajatest hädaabirühm, korraldasid nad, et kõik kannatanud saaksid süüa, ning peale selle seadsid üles ka haigla. Kõigepealt küsisid nad selleks muidugi luba kohalikelt võimudelt, kes kiitsid neid initsiatiivi ülesnäitamise eest.

Igal hommikul pool seitse oli tunnistajate laagris, kus oli peaaegu 700 tunnistajat ning muid inimesi, piibliteksti arutelu. Kui kristlikud õed olid toidu valmis saanud, hüüti perekonnapeasid nimepidi. Igaüks neist näitas näppudega, mitut taldrikut ta vajab, ning nad said oma portsjonid kätte.

Kõik oli laagris väga hästi organiseeritud. Mõne ülesandeks oli toitu osta, teised hoolitsesid joogivee puhtuse eest, koristasid käimlaid jne. Hea organiseeritus ei jäänud märkamata ka valitsusametnikel, kes kommenteerisid: „Siin on hea olla. Kõik  saavad süüa ning keegi ei kakle.” Üks kohalik võimukandja ütles: „Kõik peaksid külastama tunnistajate laagrit ja nägema, kuidas tuleb asju korraldada.”

Ühel päeval kutsus abistamiskomitee kristlikud kogudusevanemad kokku ja teatas neile, et harubüroo on teinud korraldusi selleks, et ehitada üles majad ja kuningriigisaalid ning varustada kannatanuid põhitarvetega. Järgmisel hommikul anti nendest plaanidest teada piibliteksti arutelu ajal. Sellele järgnes pikk aplaus.

Kuigi valitsus oli annetanud kaks suurt telki, magasid paljud laagrielanikud ikka veel lageda taeva all. Seepärast moodustati kannatanute seas rühm, kelle ülesandeks oli rajada suur kuningriigisaal maatükile, mis kuulus kohalikule kogudusele. See ehitati mosambiigi stiilis – roost ja lainelisest tsinkplekist – ning sinna oli plaanis mahutada 200 inimest. Saal saadi valmis vaid kahe päevaga.

Veevangis olijate otsinguil

Vahepeal, 5. märtsil, pärast seda, kui tulvaveed olid mingil määral taandunud, moodustati abistamisrühm, kes saadeti Aldeia da Barragemi linna, mis asus ühes neist piirkondadest, mida tulvaveed kõigepealt laastasid. Sealses koguduses oli umbes 90 tunnistajat, kellest polnud midagi kuulda.

Teel möödus see grupp Chihaquelanest, suurest põgenikelaagrist, kus oli umbes 100 000 inimest. Mõlemal pool teed, mis oli kohati minema pühitud, oli piirkond üle ujutatud, niikaugele kui pilk ulatus. Üks grupiliige kommenteeris: „Kui jõudsime Chókwèsse, oli meie ees tühi maa. Linna sissepääsu juures olid paljud majad veelgi kuni katuseni vee all. Tulvaveed olid ujutanud üle enamiku maju. Hakkas hämarduma, kuid meil oli Aldeia da Barragemini veel 25 kilomeetrit.”

Öösel jõudis grupp lõpuks oma sihtkohta. Üks grupiliige meenutab: „Peatusime ja mõtlesime, mida edasi teha.” Siis ilmusid nähtavale inimesed, kes hüüdsid: „Vennad!”, ning kuulda oli kõlavat ja rõõmsat naeru. Kui kohalikud tunnistajad olid näinud kahe auto tulesid, arvasid nad kohe, et need võivad vennad olla, ning nad ütlesid seda ka teistele. Kõrvaltvaatajad olid väga imestunud ja märkisid: „Need inimesed tõesti armastavad üksteist. Nad toovad toitu ja tulevad isegi vaatama!”

Abistamist jätkatakse

Aldeia da Barragemi vendadel aidati jõuda Macia laagrisse, kus neile anti toitu, ulualune ja arstiabi. Ent samal ajal muutus olukord Macias kriitiliseks. Toit, arstimid ja kütus olid raskesti kättesaadavad, kuna neid sai kohale toimetada ainult õhutranspordi kaudu. Tarvis oli taastada Maputoga maismaaühendus. Seda tehti 8. märtsil.

Suur Xai-Xai linn oli täiesti üleujutatud. Kesklinn oli mõningates kohtades kolmemeetrise veekihi all. Tunnistajad moodustasid sealsete vendade aitamiseks abistamiskomitee. Samuti organiseeriti komiteesid, et hoolitseda kannatanute eest Sofala ja Manica provintsis.

Mosambiiki saabus abipakke teiste maade tunnistajatelt. Näiteks Lõuna-Aafrika Vabariigi harubüroost saadeti tonnide kaupa riideid, tekke ja muid asju. Jehoova tunnistajate peakorter New Yorgis Brooklynis avas katastroofis kannatanute heaks fondi.

Kui vesi oli piisavalt taandunud ja kokku olid loetud need, kes olid kaotanud oma kodu, algas majade ja kuningriigisaalide taasehitamine. Moodustati ehituskomitee ning paljud vabatahtlikud asusid kohe tööle. Sellest ajast alates on üles ehitatud üle 270 maja ja vähemalt viis kuningriigisaali.

Esimesi tunnistajate ehitatud maju pandi ümberkaudu kohe tähele. Üks naaber kommenteeris: „Teie teenite elavat Jumalat. Meie kirikuõpetajad ei pea küll meeles oma lambaid, kes kannatavad. Teile aga tehakse ilusad majad.” Sellistes piirkondades on paljud olnud vastuvõtlikud Kuningriigi sõnumile, mida kuulutavad Jehoova tunnistajad, ning alustatud on palju piibliuurimisi (Matteuse 24:14; Ilmutuse 21:3, 4).

Kuigi paljud tunnistajad kaotasid kogu oma materiaalse vara, ei kaotanud keegi oma usku. Selle asemel tugevnes nende usk Jehoova Jumalasse ja ülemaailmsesse usukaaslaste ühendusse. Nad on tänulikud oma armastavale rahvusvahelisele vennaskonnale, kes neile selle kohutava katastroofi ajal nii kiiresti appi tuli. Nad on kogenud ise Jehoova hoolitsust ja kaitset ning neile jääb alatiseks meelde Piibli ütlus: „Suur on Jehoova” (Laul 48:2).

[Pilt lk 24, 25]

Xai-Xai linn mudavees

[Pilt lk 25]

Lennukiga toodi abisaadetisi

[Pilt lk 26]

Tunnistajatest abistamisrühm rajas haigla

[Pilt lk 26]

Uusi maju ehitatakse pidevalt juurde

[Pilt lk 26]

Suurim põgenikelaager mahutas 100 000 inimest