Cresti torn

„ÄRGAKE!” PRANTSUSMAA-KORRESPONDENDILT

AJALOOLISI torne on igasuguse kuju ja suurusega ning neid on kasutatud mitmesugusel otstarbel. Mõned tornid ehitati selleks, et kaitsta strateegilisi kohti, teisi kasutati vanglatena. Praegu on aga enamik neist turistide külastuspaigad. Kagu-Prantsusmaal Drôme’i jõe kaldal väikses Cresti linnas seisab aga silmapaistev torn, mis on täitnud kõiki kolme rolli.

Aukartustäratavalt suurt Cresti torni on näha kaugele. See torn, mille kirdepoolne külg on 52 meetri kõrgune, on üks kõrgemaid torne Prantsusmaal. Tornist avaneb võrratu vaade Vercors’i eelmäestikele, Ardèche’i mägedele ja Rhône’i orule.

Torni päritolus ei olda kindlad, kuid esialgu kasutati seda kindlusena. Albilaste sõdade ajal 13. sajandil vallutasid kindluse katoliiklaste väed Simon de Montfort’i juhtimisel, kellele olid abiks katoliku piiskopid. Seejärel sai kindlus katoliiklaste baasiks võitluses albilaste vastu.

Ususõdade ehk hugenotisõdade ajal (1562–1598) ründasid kindlust mitu korda protestandid, kuid ei suutnud seda ühelgi korral vallutada. Torn pääses otsekui üle noatera aastal 1633, mil kõik peale kindluse kõige tugevama ja kaitstuma osa kuningas Louis XIII käsul hävitati. Sellest ajast peale kasutati kindlust tavaliste kurjategijate, monarhia vastaste ja hugenottide vangikojana. Nende prantsuse protestantide vangistamine toimus ajal, mil Nantes’i edikt, mis oli toonud Prantsusmaale mingil määral usulist sallivust, oli vähehaaval oma mõju kaotamas. Vangla seintel võib veelgi näha mõningate usuvangide kirjutisi.

Tänapäeval on Cresti torn ajalooline monument, mida külastab aastas keskmiselt 30 000 inimest. Aastal 1998 pöörati sellele tornile tähelepanu seoses Nantes’i edikti 400. aastapäevaga. Torni seinad on süngeks meeldetuletuseks sellest, mis võib juhtuda siis, kui lastakse tekkida religioosse sallimatuse õhkkonnal.