Kuidas religioon säilis

SELLEKS ajaks, kui natslik Saksamaa 1941. aasta juunis Venemaale tungis, oli Nõukogude Liit Vene Õigeusu Kiriku niisama hästi kui hävitanud. Ent pärast natside sissetungi hakkas nõukogude võim oma suhtumist religiooni muutma. Mis seda põhjustas?

Londoni King’s Kolledži nüüdisajaloo professor Richard Overy selgitas oma raamatus „Russia’s War–Blood Upon the Snow”: „Kirikupea metropoliit Sergius pöördus oma ustavate poole samal päeval, kui algas Saksamaa sissetung, et teha omalt poolt kõik võimalik võidu saavutamise nimel. Ta avaldas järgmise kahe aasta jooksul vähemalt kakskümmend kolm läkitust, kutsudes oma karja võitlema selle jumalatu riigi eest, kus nad elavad.” Seega, nagu jätkab Overy, „lasi Stalin religioonil jälle õitseda”.

Aastal 1943 oli Stalin lõpuks nõus tunnustama Vene Õigeusu  Kirikut, määrates uueks patriarhiks Sergiuse. „Kirikujuhid omakorda pidid oma ustavatelt liikmetelt koguma raha, et toetada Nõukogude soomusvägesid,” märgib Overy. „Preestrid ja piiskopid õhutasid oma kogudusi ilmutama ustavust Jumalale ja Stalinile.”

Selle ajalooperioodi kohta Venemaal kirjutas sealne religiooniuurija Sergei Ivanenko: „Vene Õigeusu Kiriku ametlik väljaanne „Žurnal Moskovskoi Patriarhi” ülistas Stalinit kui kõigi aegade ja rahvaste suurimat juhti ja õpetajat, kelle Jumal saatis päästma seda rahvast rõhumise alt ning maaomanike ja kapitalistide käest, ning kutsus usklikke üles andma oma viimast veretilka NSV Liidu kaitsmisel selle vaenlaste eest ning tegema ausasti tööd kommunismi ehitamisel.”

Hinnatud KGB-agendid

Õigeusu kirik oli kommunistidele kasulik ka pärast II maailmasõja lõppemist aastal 1945. Harrison Salisbury välja antud „The Soviet Union: The Fifty Years” tõi välja põhjuse: „Pärast sõja lõppu tegutsesid kirikujuhid kooskõlas Stalini külma sõda toetava välispoliitikaga.”

Hiljuti välja antud raamat „The Sword and the Shield” kirjeldab, kuidas kirikujuhid teenisid nõukogude võimu huve. See räägib, et patriarh Aleksius I, kes sai patriarhiks pärast Sergiust aastal 1945, „liitus Maailma Rahunõukoguga, 1949. aastal rajatud Nõukogude Liidu variorganisatsiooniga”. Raamat kirjutab ka, et nii Sergius kui metropoliit Nikolai olid „hinnatud KGB-mõjutusagendid”.

Tähelepanuväärne on see, mida patriarh Aleksius I kuulutas 1955. aastal: „Vene Õigeusu Kirik toetab meie valitsuse täiesti rahumeelset välispoliitikat ning seda sugugi mitte seepärast, nagu puuduks kirikul vabadus, vaid seetõttu, et Nõukogude poliitika on õiglane ja vastab kristlikele ideaalidele, mida kuulutab kirik.”

Londoni väljaande „The Guardian” 2000. aasta 22. jaanuari väljaanne tsiteeris dissidentlikku õigeusu preestrit Georgi Edelshteini: „Kõik piiskopid olid hoolikalt valitud, et nad teeksid koostööd nõukogude valitsusega. Kõik olid KGB agendid. On hästi teada, et patriarh Aleksius oli KGB värvatud agent varjunime Drozdov all. Tänapäeval  järgivad nad sama poliitikat nagu 20 või 30 aastat tagasi.”

Nõukogude riigi ümmardaja

Õigeusu kiriku ja nõukogude võimu suhetest kirjutas ajakirja „Life” 1959. aasta 14. septembri number: „Stalin tegi religioonile mõningaid järeleandmisi ning kirik kohtles teda selle eest kui tsaari. Koostöö eest õigeusu kirikuga hoolitseb spetsiaalne riiklik ametkond ja kommunistid on kasutanud kirikut sellest ajast alates nõukogude riigi tööriistana.”

Vene kiriku uurija Matthew Spinka kinnitas tihedate sidemete olemasolu riigi ja kiriku vahel oma 1956. aastal ilmunud raamatus „The Church in Soviet Russia”. Ta kirjutas: „Praegune patriarh Aleksius on vabatahtlikult teinud oma kiriku valitsuse tööriistaks.” Tõesti, õigeusu kirik säilis tänu sellele, et temast sai riigi ümmardaja. „On see siis nii laiduväärne?” võib mõni küsida. Vaatleme, kuidas suhtuvad sellesse küsimusse Jumal ja Kristus.

Jeesus Kristus ütles oma tõeliste jüngrite kohta: „Te ei ole maailmast, vaid mina olen teid ära valinud maailmast.” Jumala Sõna esitab mõjusa küsimuse: „Te abielurikkujad, eks te tea, et maailma sõprus on vaen Jumala vastu?” (Johannese 15:19; Jakoobuse 4:4). Seega on Piibli järgi kirik teinud endast religioosse hoora, „kellega on hooranud ilmamaa kuningad”. Kirik on näidanud, et ta kuulub institutsiooni, mida Piibel nimetab „Suureks Baabüloniks, ilmamaa hoorade ja jälkuste emaks” (Ilmutuse 17:1–6).

Kuidas Jehoova tunnistajad vastu pidasid

Kontrastina eelnevaga andis Jeesus Kristus teada, mille järgi tema tõelisi järelkäijaid võib ära tunda, öeldes: „Sellest tunnevad kõik, et teie olete minu jüngrid, kui teil on armastus isekeskis!” (Johannese 13:35, meie kursiiv). Selline armastus oli peamine tegur, mis aitas Jehoova tunnistajatel endises Nõukogude Liidus toime tulla, nagu kinnitab järgmine väljavõte raamatust „The Sword and the Shield”: „Jehovistid aitasid igati oma kaasusklikke, kes olid [sunnitöö]laagrites või küüditatud, varustades neid raha, toidu ja riietega.”

Vangilaagris olevatele tunnistajatele toodud „toidu” alla käis ka vaimne toit, Piiblid ja piibliline kirjandus. Piibel lähtub „Jumala suust” ning Jeesus ütles, et me vajame seda oma vaimsuse säilitamiseks (Matteuse 4:4). Kirjandust toimetati salaja laagritesse suure isikliku riisikoga, kuna igaüht, keda leiti seda tegemas, karistati karmilt.

Lätlanna Helene Celmina oli Potma karistuslaagris Venemaal aastatel 1962–1966. Ta kirjutas raamatu „Women in Soviet Prisons”, kus ta selgitas: „Paljudele Jehoova  tunnistajatele määrati kümme aastat sunnitööd vaid sellepärast, et neil olid kodus mõned ajakirja „Vahitorn” numbrid. Kuna inimesi arreteeriti selliste kirjutiste omamise pärast, oli mõistetav, miks sellise kirjanduse olemasolu laagris administratsioonile nii palju peavalu ja nördimust põhjustas.”

Tõesti, isikliku vabaduse ja turvalisusega riskimine vaimset abi andes tõendas kristlikku armastust! Ent kuigi see oli Jehoova tunnistajate ellujäämiseks oluline tegur, oli midagi veel tähtsamat. Helene Celmina märkis: „Mitte keegi ei suutnud mõista, kuidas sellesse okastraadiga ja teistest inimestest äralõigatud piirkonda keelatud kirjandus jõudis.” See näis võimatu, kuna iga vanglasse siseneja otsiti põhjalikult läbi. „Tundus, otsekui lendaksid sealt öösiti inglid üle ja viskaksid seda alla,” kirjutas raamatu autor.

Tõesti, Jumal tõotas, et ta ei jäta maha oma rahvast. Nii tunnustasid Jehoova tunnistajad endises Nõukogude Liidus varmalt ühes Piibli laulukirjutajaga: „Vaata, Jumal on mu abimees” (Laul 54:6; Joosua 1:5). Tõesti, tema abi oli tähtis endise Nõukogude Liidu Jehoova tunnistajate ellujäämiseks.

Kuidas olukord muutus

1991. aasta 27. märtsil registreeriti Jehoova tunnistajad Nõukogude Liidus seaduslikult tunnustatud religioonina, kui kirjutati alla põhikirjale, mis deklareeris: „Selle religioosse organisatsiooni eesmärk on edendada inimeste seas usutegevust, teha tuntuks Jehoova Jumala nimi ja tema armastavad korraldused inimkonna heaks tema taevase Kuningriigi kaudu, mida juhib Jeesus Kristus.”

Nende viiside hulgas, kuidas põhikirjajärgselt pidi edendatama religioosset tööd, on avalik kuulutamine ja inimeste külastamine nende kodus, Piibli tõdede õpetamine neile, kes on valmis kuulama, tasuta piibliuurimiste korraldamine piibliuurimise abimaterjalidega ja Piiblite levitamine.

Sellest ajast, kui sellele dokumendile kümme aastat tagasi alla kirjutati, on Nõukogude Liit juba lagunenud ja religiooni olukord endises 15 liiduvabariigis on sootuks teine. Mida võib öelda religiooni tuleviku kohta nendes riikides ja kõikjal maailmas?

[Kast lk 11]

Kiriku koostöö nõukogude võimuga

Edmund Stevens kirjutab oma 1945. aastal välja antud raamatus „Russia Is No Riddle”: „Kirik hoolitses kiivalt selle eest, et ta ei hammustaks kätt, mis teda toitis. Ta sai täielikult aru, et riik ootas omapoolse soosingu eest kirikult kindlat toetust valitsevale korrale ning et kirik tegutseks teatud piirangutega.”

Stevens jätkas: „Ametliku riigiusundi sajanditevanune traditsioon oli õigeusu kirikus sügavalt juurdunud ning seetõttu kohanes ta väga kergesti uue rolliga teha tihedat koostööd nõukogude valitsusega.”

Kestoni Instituut uuris põhjalikult nõukogude võimu ja Aleksius II (praeguse Vene Õigeusu Kiriku patriarhi) vahelist koostööd. Seda käsitlev raport lõpeb sõnadega: „Aleksiuse koostöös pole midagi erakordset, sest peaaegu kõik usujuhid kõigist ametlikult tunnustatud usulistest liikumistest – sealhulgas katoliiklased, baptistid, adventistid, muhameedlased ja budistid – olid KGB agendid. Tõesti, aastaraport, mis kirjeldab Aleksiuse värbamist, sisaldab ka hulgaliselt teisi agente, kellest mõned kuulusid Eesti Evangeelsesse Luterlikku Kirikusse.”

[Kast/pilt lk 12]

Püüded jõuda teiste laagrisolijateni

Läti ajakirjanik Viktors Kalnins veetis suurema osa oma kümneaastasest karistusajast (1962–1972) Moskvast umbes 400 kilomeetrit kagus paiknevas Mordva laagrikompleksis. Intervjuus ajakirjale „Ärgake!” 1979. aasta märtsis küsiti Kalninsilt: „Kas kinnipeetud Jehoova tunnistajad teavad midagi sellest, mis toimub nende organisatsioonis Ameerika Ühendriikides või teistes maades?”

„Teavad küll,” vastas Kalnins, „nad said infot sellest kirjandusest, mis neile saadeti. [–––] Nad näitasid isegi mulle oma ajakirju. Ma ei teadnud kunagi nende kirjanduse peidupaika, see muutus aeg-ajalt. Ent kõik teadsid, et see kirjandus on laagris. [–––] Valvurid ja Jehoova tunnistajad olid nagu Tom ja Jerry – ühed püüdsid kirjandust peita ja teised üritasid seda leida!”

Küsimusele „Kas Jehoova tunnistajad üritasid teile oma uskumustest rääkida?” vastas Kalnins: „Muidugi püüdsid! Nende uskumusi tunti väga hästi. Me teadsime Harmagedoonist kõike ... Nad rääkisid palju sellest, et haigustele tuleb kord lõpp.”

[Pilt]

Jehoova tunnistajad Mordva laagrites rääkisid teistele julgelt Piibli tõdedest

 [Pilt lk 8, 9]

Vovtšukid küüditati 1951. aastal Siberisse Irkutskisse ning nad on ustavad kristlased tänini

[Pilt lk 10]

Kuna kirik toetas II maailmasõda, lasi Stalin religioonil ajutiselt õitseda

[Allikaviide]

U.S. Army photo

[Pilt lk 10]

Patriarh Aleksius I (1947–1970) ütles: „Nõukogude poliitika ... vastab kristlikele ideaalidele, mida kuulutab kirik”

[Allikaviide]

Central State Archive regarding the film/photo/phono documents of Saint-Petersburg