Milline on religiooni tulevik?

RELIGIOON on endistes Nõukogude Liidu maades jõuliselt taaselustunud. Ainuüksi Venemaal on praeguse seisuga 50 protsenti rahvastikust kuulutanud end õigeusklikuks ja miljonid kuuluvad teistesse religioonidesse. Islam, judaism ja budism kinnitasid seal juba ammu kanda ning ka Jehoova tunnistajatel on pikk ajalugu.

Juba 1891. aastal külastasid mõned piibliuurijad (Jehoova tunnistajate nimetus kuni aastani 1931) Venemaa linna Kišinjovi (praegu Chişinău Moldovas). Seal peeti koos kaasusklikega koosolekuid. Aastal 1928 kohtus piibliuurijate eriesindaja George Young nõukogude ametnikega Moskvas, et saada luba Nõukogude Liidus piiblilist kirjandust välja anda. Hiljem said Jehoova tunnistajad tuntuks seetõttu, et nõukogude võim püüdis neid kõrvaldada.

Kui Nõukogude Liit umbes kümme aastat tagasi ootamatult lagunes, hakkasid inimesed mõtlema: „Miks püüdis nõukogude valitsus religiooni hävitada?” Paljud, kellele oli aastakümneid ateistlikku propagandat tehtud, hakkasid huvi tundma selle vastu, mida religioon võib pakkuda. Kas võib Piibel, mis oli maha vaikitud kui keelatud kirjandus, tegelikult sisaldada vastuseid inimkonna probleemidele? Vene rahvas hakkas asja uurima.

Teist laadi usuprobleem

Nii paljude inimeste huvi Piibli vastu tekitas endises Nõukogude Liidus sootuks teist laadi usuprobleemi. Londoni ajaleht „The Guardian” kirjutas eelmisel aastal: „„Sõda Jumalaga” on ehk lõppenud, kuid vaid aastakümme pärast maailma esimese varjamatult ateistliku riigi lüüasaamist on algamas uus külm ususõda Venemaal.” Mis on see niinimetatud külm ususõda, millele ajaleht viitas?

Nagu märgitud eelnevas artiklis, töötas Vene Õigeusu Kirik käsikäes nõukogude ladvikuga, et ellu jääda ja endale eesõigusi saada. „The Guardian” kirjeldab sellise suhte jätkamist, selgitades: „Viimased 10 aastat on kirik jällegi olnud ebameeldivalt tihedas läbikäimises täiesti reformeerimata riigiga, mis varem seda [kirikut] rõhus, ning toetab pidevalt Venemaa valitsust (patriarhi toetus Tšetšeenia sõjale) ja omab vastutasuks märkimisväärset poliitilist mõjujõudu.”

1999. aasta 10. veebruari „The Los Angeles Times” pööras tähelepanu kiriku poliitilise mõjuvõimu tarvitamisele, kommenteerides südametunnistuse ja usuorganisatsioonide vabaduse seadust. „The Los Angeles Times” kirjutas, et selle seaduse jõustamist, millele kirjutas alla tollane president Boriss Jeltsin 1997. aasta septembris, oli „õhutanud Vene Õigeusu Kirik”. See seadus andis kirikule eelisseisundi kui „traditsioonilisele” usundile ühes islami, judaismi ja budismiga. Muu hulgas nõudis see seadus, et usuühingud tuleb Venemaal uuesti registreerida.

1999. aasta 11. veebruari „The New York Times” teatas, et pärast selle seaduse jõustumist „hakkas õigeusu kirik oma rivaalidele survet avaldama”. „Times” lisas: „Eelmise aasta augustis kutsus Vene Õigeusu Kiriku patriarh Aleksius II üles keelustama neid usundeid, mis teevad poolehoidjate  püüdmise tööd, iseäranis neid, mis püüavad meelitada inimese välja „oma esivanemate religioonist”.” Sellest ajast alates on üritatud keelustada „poolehoidjaid püüdvaid religioone”, mille tagajärjeks ongi „külm ususõda”.

Üks märklaud

Jehoova tunnistajad on olnud Vene Õigeusu Kiriku juhitud rünnaku üks peamisi märklaudu. 1996. aasta 20. juunil hakkas Moskva prokuratuur läbi vaatama kohtuasja, mille oli algatanud kultustevastane komitee, mis tegeleb noorte kaitsmisega valereligioonide eest. Kuigi kohtuasja lükati korduvalt edasi kriminaalset käitumist tõendava tunnistusmaterjali puudumise tõttu, võeti teema ikka ja jälle üles.

Vahepeal olid Jehoova tunnistajad saanud propagandatulva märklauaks. 1 200 000 tiraažiga Venemaa ajaleht „Komsomolskaja Pravda” märkis oma 1998. aasta 21. novembri numbris: „Vaid kahe aastaga on Vene Õigeusu Kirik välja andnud rohkem kui kümme raamatut, brošüüri ja käsiraamatut, mis on „pühendatud” jehovistide kogukonnale.” Miks on kirik keskendunud püüdele diskrediteerida Jehoova tunnistajaid?

„Komsomolskaja Pravda” jätkas: „Seda peamiselt ehk seetõttu, et vaid viimase seitsme aastaga on selle organisatsiooni liikmeskond kasvanud kümnekordseks, ja Vene Õigeusu Kirik nagu teisedki hierarhilised organisatsioonid ei salli võistlejaid.”

Kui 1999. aasta alguses Jehoova tunnistajate vastast kohtuasja taas arutati, sai see ülemaailmse tähelepanu osaliseks. 11. veebruari „The New York Times” avaldas artikli „Moskva kohus kaalub Jehoova tunnistajate tegevuse keelustamist”. Artikkel kirjutas: „Religioossed ja inimõiguste rühmitused jälgivad teraselt väikeses kohturuumis peetavat Moskva tsiviilkohtu istungit kui esimest tähendusrikast püüet rakendada [südametunnistuse ja usuorganisatsioonide vabaduse seadust] jumalakummardamise piiramiseks.”

Rahvusvahelise Helsingi Föderatsiooni president Ljudmilla Aleksejeva selgitas, miks Jehoova tunnistajate kohtuasja nii teraselt jälgitakse. Ta rääkis, et kui need, kes püüavad Jehoova tunnistajaid vaigistada, „selle kohtuprotsessi võidavad”, siis „on neil vabadus rünnata teisi rühmitusi”, mida peetakse samuti mittetraditsioonilisteks religioonideks. Kohus lükati aga veel kord edasi 1999. aasta 12. märtsil. Ent järgmisel kuul, 29. aprillil, väljastas Venemaa Justiitsministeerium „Venemaa Jehoova Tunnistajate Administratiivkeskuse” registreerimistunnistuse.

Hoolimata sellest valitsuse tunnustusest on Venemaal ja teistes endistes nõukogude vabariikides rünnakud Jehoova tunnistajate ning teiste religioossete vähemuste vastu jätkunud. Inglismaal Oxfordis paikneva Kestoni Instituudi direktor Lawrence Uzzell märkis, et „tasub alati jälgida Jehoova tunnistajaid”, sest nendega toimuv on „hoiatussignaaliks” teistele. Tõesti, kaalul on kümnete miljonite inimeste elutähtis usuvabadus!

Õigustamatud rünnakud

Esimesel sajandil kiusasid ülempreestrid ja teised usujuhid taga Jeesuse järelkäijaid (Johannese 19:15; Apostlite teod 5:27–33). Selle tagajärjel öeldi kristlaste kohta: „Sellest väärusust on meil teada, et selle vastu igas paigas räägitakse” (Apostlite teod 28:22). Seega pole sugugi üllatav, et ka tänapäeval laimatakse õigeid kristlasi, nagu see Jehoova tunnistajatega on olnud.

Ent pärast algkristlaste vastu esitatud süüdistuste uurimist teatas kuulus variser ja seaduseõpetaja Gamaaliel: „Jätke need inimesed rahule ja laske nad minna! Sest kui see nõu ja töö on inimestest, siis läheb see tühja, aga kui see on Jumalast, siis te ei või seda tühjaks teha, et te kuidagi ei osutuks  jumalavastasteks!” (Apostlite teod 5:38, 39).

Ka tänapäeval on kriitikud hoolikalt uurinud Jehoova tunnistajate tegevust. Milliste tulemustega? Sergei Blagodarov, kes nimetab end õigeusklikuks, märkis ajalehes „Komsomolskaja Pravda”: „Rohkem kui saja aasta jooksul pole üheski riigis üle maailma kordagi suudetud tõestada, et [Jehoova tunnistajate] kogukonna liikmed oleks kriminaalselt käitunud või et selle kogukonna tegevus oleks ebaseaduslik.”

Milline on religiooni tulevik?

Piibel räägib „puhtast religioonist” (King James Version) või „puhtast ja laitmatust jumalateenistusest” (Jakoobuse 1:27). Nagu märgiti eelnevas artiklis, kirjeldab Piibel ülemaailmset valereligiooni impeeriumi kui „suurt hoora ..., kellega on hooranud ilmamaa kuningad”. See sümboolne religioosne hoor – „Suur Baabülon” – öeldi olevat „joobnud pühade verest ja Jeesuse tunnistajate verest” (Ilmutuse 17:1–6).

Kui tabavalt käib küll see kirjeldus religiooni kohta, mis on töötanud käsikäes maailma poliitiliste juhtidega, et säilitada enda positsioon! Ent selle suure sümboolse religioosse hoora tulevik on otsustatud. Piibel ütleb: „Ühel päeval [tulevad] tema nuhtlused: surm ja lein ja nälg, ja ta põletatakse ära tulega, sest vägev on Issand Jumal, kes on mõistnud kohut tema üle!” Pole siis midagi imestada ingli pakilise hoiatuse üle: „Minge välja temast, ... et teid ei tabaks tema nuhtlused!” (Ilmutuse 18:4, 7, 8).

Kirjeldades „puhast religiooni”, tõi jünger Jakoobus ühe selle tunnusjoonena välja, et see on maailmast reostamatu (Jakoobuse 1:27b). Veelgi enam, Jeesus Kristus ütles oma õigete järelkäijate kohta: „Nad ei ole maailmast, nõnda nagu minagi ei ole maailmast” (Johannese 17:16). Miks siis Jehoova tunnistajad hoiavad end lahus selle maailma poliitiliste afääride korrumpeerunud mõjusfäärist? Nad teevad seda, kuna usuvad täielikult Piibli tõotust: „Maailm kaob ja tema himu; aga kes teeb Jumala tahtmist, püsib igavesti” (1. Johannese 2:17).

[Pildid lk 15]

Kohtuistung Moskvas 1999. aasta veebruaris. Kaitsja (vasakul), kohtunik (keskel), süüdistaja (paremal)

[Pilt lk 15]

Piibel räägib kõigi religioonide tulevikust