Nõukogude võimu rünnaku tulipunkt

HOOLIMATA järeleandmistest Vene Õigeusu Kiriku suhtes eesmärgiga võita II maailmasõda, hoidis Nõukogude Liit kirikuid oma pihtide vahel. KGB (Riikliku Julgeoleku Komitee) ajaloost 1999. aastal kirjutatud raamat „The Sword and the  Shield” märkis, et „KGB oli peamiselt huvitatud just nende kristlaste „õõnestustegevusest”, kelle üle neil ei olnud otsest kontrolli”. Millised usurühmitused need olid?

Suurim neist oli Ukraina Kreekakatoliku Kirik, praegu Ukraina Katoliku Kirik. Sellel oli umbes 4 000 000 poolehoidjat. Raamatu „The Sword and the Shield” järgi „surid oma usu eest Siberi gulagis [töölaagrites] selle kümnest piiskopist kaheksa ning mitmed tuhanded preestrid ja usklikud”. Üheks teiseks KGB märklauaks olid registreerimata protestandi kirikud, mis asusid samuti väljaspool riigi otsest kontrolli. 1950ndate lõpus oli KGB arvestuste kohaselt sellistes protestantlikes rühmitustes kokku umbes 100 000 liiget.

KGB arvas protestantide hulka ka Jehoova tunnistajad, keda oli 1968. aastal KGB rehkenduste järgi Nõukogude Liidus umbes 20 000. Kuni II maailmasõja alguseni 1939. aastal oli tunnistajaid vähe ning seetõttu ei pandud neid eriti tähele. Ent olukord oli sootuks teine, kui Nõukogude Liitu ilmus ootamatult tuhandeid Jehoova tunnistajaid. Kuidas see nii läks?

Algab suur kasv

Walter Kolarz tõi aastal 1961 oma raamatus „Religion in the Soviet Union” välja kaks peamist asjaolu, mis põhjustasid sellise suure kasvu. Esiteks märkis ta, et „Nõukogude Liidu poolt 1939. ja 1940. aastal annekteeritud territooriumidel” – Lätis, Leedus, Eestis ja Moldaavias – oli palju „aktiivseid Jehoova tunnistajate gruppe”. Lisaks annekteeris Nõukogude Liit Poola ja Tšehhoslovakkia idaosad, mis said Ukraina osaks ning mis tõid kaasa üle tuhande Jehoova tunnistaja. Seega olid kõik need tunnistajad otsekui üleöö sattunud Nõukogude Liitu.

Üheks teiseks kasvu põhjuseks olid Kolarzi sõnul „Saksamaa koonduslaagrid, kui uskumatu see ka poleks”. Natsid olid vangistanud tuhandeid Jehoova tunnistajaid, kes keeldusid toetamast Hitlerit ja tema sõjaagressiooni. Kolarz selgitas, et Vene vangid neis laagreis „olid imetlenud tunnistajate julgust ja kindlameelsust ning ilmselt sel põhjusel olid neile huvi pakkunud ka nende usuõpetused”. Selle tulemusena võtsid paljud noored venelased nendest laagritest Nõukogude Liitu kaasa vastleitud usu Jehoova Jumalasse ja tema imepärasesse eesmärki maaga (Laul 37:29; Ilmutuse 21:3, 4).

Sellistel asjaoludel oli varsti Nõukogude Liidus tuhandeid Jehoova tunnistajaid. 1946. aasta alguses oli neid vähemalt 1600 ja sama aastakümne lõpus juba üle 8000. Säärane kasv ajas KGB ärevusse, kuna, nagu juba öeldud, nad muretsesid peamiselt „selliste kristlaste tegevuse pärast, kelle üle neil polnud otsest kontrolli”.

Rünnakud algavad

Hoolimata suhteliselt väikesest hulgast Jehoova tunnistajatest Nõukogude Liidus, sattus nende innukas kuulutustegevus varsti  Nõukogude võimumeeste rünnaku alla. Eestis algas rünnak 1948. aasta augustis, kui viis töö eest vastutavat isikut arreteeriti ja saadeti vanglasse. „Peatselt oli selge, et KGB soovib arreteerida kõiki,” märkis Eesti Jehoova tunnistaja Lembit Toom. See käis kõigi tunnistajate kohta Nõukogude Liidus.

Nõukogude võim pidas Jehoova tunnistajaid kõige hullemateks kurjategijateks ja peamiseks ohuks ateistlikule Nõukogude riigile. Seega jälitati, arreteeriti ja vangistati neid kõikjal. „The Sword and the Shield” kirjutab: „KGB vanemohvitserid tegelesid ka kõige tähtsusetumate dissidentluse vormidega ning seda, et neil puudus selles küsimuses igasugune mõõdutunne, ilmestab kõige kujukamalt ehk see, kuidas nad jahtisid jehoviste.”

Seda tõendas jõuliselt hästi planeeritud rünnak Jehoova tunnistajate vastu 1951. aasta aprillis. Kaks aastat tagasi, 1999. aastal, märkis Venemaa tunnustatud õpetlane Sergei Ivanenko oma raamatus „Inimestest, kes ei jäta kunagi Piiblit” („О людях, никогда не расстающихся с Библией”), et 1951. aasta aprilli alguses „saadeti rohkem kui 5000 Jehoova tunnistajate perekonda Ukrainast, Valgevenest, Moldaaviast ja Balti Liiduvabariikidest sundasumisele Siberisse, Kaug-Itta ja Kasahhi”.

Väärib meenutamist

Kas sa suudad kujutleda, milliseid pingutusi nõudis selline rünnak, kus ühe päeva jooksul võeti sellisel tohutul territooriumil kinni tuhandeid Jehoova tunnistajate perekondi? Mõtle, missugust organiseerimist nõudis nende sadade, kui mitte tuhandete töö, kes pidid kõigepealt kindlaks tegema, kes on Jehoova tunnistajad, ning seejärel pimeduse varjus tunnistajate kodudes üheaegselt haarangu korraldama. Edasi tuli need inimesed paigutada vankritesse, veoautodesse ja muudesse veokitesse ning viia raudteejaamadesse, kus nad kaubavagunitesse paigutati.

Mõtle ka nende ohvrite kannatustele. Kas sa suudad kujutleda, mis tunne võis olla sõita tuhandeid kilomeetreid – ühtekokku kolm või rohkemgi nädalat – ülerahvastatud ja ebasanitaarsete tingimustega kaubavagunis, kus tualeti aset täitis ämber? Püüa kujutleda, et sind veetakse metsikusse Siberisse, kusjuures sa tead, et sealsetes karmides tingimustes ellujäämiseks tuleb sul endast viimane välja panna.

Sel kuul möödub 50 aastat sellest 1951. aasta aprillikuu päevast, mil Jehoova tunnistajad oma kodudest küüditati. Jutustus sellest, kuidas need inimesed aastakümneid kestnud tagakiusamisest hoolimata ustavaks jäid, on ellujäänute kogemustena jäädvustatud videolindile.  Nendest ilmneb – nagu ka esimese sajandi kristlaste kogemustest –, et püüded takistada inimesi Jumalat teenimast on määratud nurjumisele.

Küüditamise tagajärjed

Nõukogude võimumehed said varsti aru, et Jehoova tunnistajate jumalakummardamist peatada on tunduvalt raskem, kui nad olid arvanud. Valvurite protestidest hoolimata laulsid tunnistajad teel küüdituspaikadesse Jehoovale kiitust ning riputasid oma rongivagunitele silte kirjaga „Rongis on Jehoova tunnistajad”. Üks Jehoova tunnistaja meenutab: „Tee peale jäävates raudteejaamades kohtasime teisi ronge, kus veeti küüditatavaid, ning nägime vagunitele riputatud silte.” Millist julgustust see küll pakkus!

Seega ei lasknud küüditatud end sugugi heidutada, vaid peegeldasid hoopis Jeesuse apostlite vaimu. Piibel ütleb apostlite kohta, et pärast piitsutamist ja käsku kuulutamine lõpetada „nad ei lakanud iga päev pühakojas ja kodasid mööda õpetamast evangeeliumi Kristusest” (Apostlite teod 5:40–42). Tõesti, Kolarz ütles küüditamise kohta: „See polnud tunnistajate lõpp Venemaal, vaid hoopis uue  peatüki algus nende poolehoidjate püüdmise töös. Nad üritasid propageerida oma usku isegi siis, kui nad teel asumisele mõnes raudteejaamas peatusid.”

Kui Jehoova tunnistajad jõudsid oma sihtkohtadesse ja seal välja lasti, saavutasid nad hea maine kui kuulekad ja tublid töötegijad. Ent samal ajal ütlesid nad Kristuse apostleid jäljendades oma rõhujatele: „Me ei või jätta rääkimata [Jumalast]” (Apostlite teod 4:20). Paljud kuulasid Jehoova tunnistajate õpetusi ja hakkasid samuti nende Jumalat kummardama.

Kolarzi sõnul oli tulemus järgmine: „Midagi paremat nende asumiselesaatmisest Nõukogude valitsus nende usu levimise heaks õigupoolest teha poleks saanudki. Oma eraldatud küladest [Nõukogude Liidu läänepoolsetes vabariikides] toodi tunnistajad avaramasse maailma, isegi kui see oli üksnes koondus- ja sunnitöölaagrite koletu maailm.”

Püüded kasvuga toime tulla

Nõukogude Liidu võimumehed kasutasid eri aegadel mitmesuguseid meetodeid, et peatada Jehoova tunnistajaid. Kuna õel tagakiusamine polnud toonud soovitud tulemusi, hakati levitama hästi läbimõeldud valepropagandat. Selleks kasutati kõiki võimalusi: raamatuid, filme ja raadiosaateid, lisaks imbusid kogudustesse hea väljaõppe saanud KGB agendid.

Laialtlevitatud väärinfo tõttu suhtusid paljud Jehoova tunnistajatesse hirmu ja põlgusega, nagu tõendab Kanada ajakirja „Reader’s Digest” 1982. aasta augustikuu number. Selles kirjutati venelasest Vladimir Bukovskist, kel õnnestus 1976. aastal immigreeruda Inglismaale. Ta kirjutas: „Kord õhtul Londonis sattusin nägema ühel hoonel silti, kust võis lugeda: JEHOOVA TUNNISTAJAD ... Ma ei suutnud edasi lugeda, olin täiesti segaduses, lausa paanikas.”

Vladimir selgitas, miks ta oli nõnda asjatult kartma löönud: „Need on sellise kultuse liikmed, keda võimukandjad kasutavad meie maal laste hirmutamiseks ... NSV Liidus võib kohata lihast ja verest Jehoova tunnistajaid ainult vanglates või sunnitöölaagrites. Ja nüüd olin äkki sellise sildiga hoone ees. Kas tõesti läheks keegi sinna sisse ja jooks nendega tassikese teed?” päris ta. Et rõhutada, miks ta nii ärevusse sattus, jätkas Vladimir: „Tunnistajaid jälitatakse meie maal sama ägedalt nagu teil maffiat ning neid ümbritsev saladuseloor on sama suur.”

Ent hoolimata õelast tagakiusamisest ja valepropagandast, pidasid Jehoova tunnistajad vastu ja nende arv kasvas. Näiteks Nõukogude Liidus välja antud raamat „Jehoova tunnistajate „tõed”” („„Истины”” свидетелей Иеговы”), mida trükiti vene keeles 1978. aastal 100 000 eksemplari, näitas vajadust tunnistajate vastase propaganda järele. Autor V. V. Konik, kes kirjeldas, kuidas Jehoova tunnistajad tõsistest piirangutest hoolimata oma kuulutustööd teevad, soovitas: „Nõukogude religiooniuurijad peaksid tarvitusele võtma tõhusamad meetodid, et jagu saada Jehoova tunnistajate õpetustest.”

 Miks rünnaku tulipunkt?

Lihtsalt öeldes olid Jehoova tunnistajad Nõukogude Liidu rünnaku tulipunkt seepärast, et nad jäljendasid Jeesuse algseid järelkäijaid. Esimesel sajandil oli apostleid kõvasti keelatud õpetamast Jeesuse nimel. Ent nende süüdistajad protestisid hiljem: „Vaata, te olete Jeruusalemma täitnud oma õpetusega.” Apostlid ei eitanud, et nad olid keelust hoolimata kuulutanud, ent vastasid lugupidavalt: „Jumala sõna tuleb rohkem kuulda kui inimeste sõna” (Apostlite teod 5:27–29).

Jehoova tunnistajad võtavad tänapäeval samuti tõsiselt Jeesuse käsku oma järelkäijatele „kuulutada rahvale ja anda põhjalikult tunnistust” (Apostlite teod 10:42, UM). Maurice Hindus selgitab oma raamatus „The Kremlin’s Human Dilemma”, et see oli Jehoova tunnistajate „mahasurumatu innukus evangeliseerimistöös”, mis tegi nad „Moskvale iseäranis koormavaks ja [põhjustas] pidevalt konflikte nõukogude miilitsaga”. Ta lisas: „Miski ei suuda neid peatada. Kui nad vaigistada ühes kohas, ilmuvad nad välja teises.”

Venemaa ajaloolane Sergei Ivanenko kirjutas: „Minule teadaolevate andmete põhjal oli Jehoova tunnistajate organisatsioon ainus religioosne organisatsioon NSV Liidus, mis hoolimata keelust ja tagakiusamisest arvukuselt kasvas.” Muidugi tegutsesid ka teised religioonid edasi, nende hulgas kõige vägevam nendest, Vene Õigeusu Kirik. Võib ehk olla huvitav teada saada, kuidas kirik ja Jehoova tunnistajad suutsid Nõukogude Liidu võimumeeste rünnakute all vastu pidada.

[Kast lk 6]

„Kõige ägedamalt tagakiusatud”

1964. aastal välja antud teatmeteos „A Concise Encyclopaedia of Russia” teatas, et Jehoova tunnistajad on „äärmiselt aktiivsed poolehoidjate leidmise töös” ning „kõige ägedamalt tagakiusatud religioon Nõukogude Liidus”.

[Kast/pilt lk 7]

ÜKS TUHANDETEST. Fjodor Kalin kirjeldab oma perekonna küüditamist

Meie perekond elas Vilšanitsa külas Lääne-Ukrainas. 1951. aasta 8. aprilli hommikupimeduses tulid ohvitserid koertega, äratasid meid üles ja ütlesid, et Moskvast tulnud valitsuse määruse kohaselt saadetakse meid Siberisse. Ent kui kirjutame alla dokumendile, millega kinnitame, et me pole enam Jehoova tunnistajad, siis võime koju jääda. Meie seitsmeliikmeline perekond, sealhulgas mu vanemad ja õed-vennad, otsustasid kõik kindlalt jääda Jehoova tunnistajateks. Mina olin sel ajal 19-aastane.

Üks ohvitser ütles: „Võtke kaasa ube, maisi, jahu, marinaade ja kapsast – kuidas te muidu oma lapsi toidate.” Meil lubati tappa ka mõned kanad ja siga ning liha endaga ühes võtta. Toodi kaks hobuvankrit ja kõik laaditi peale ning viidi Hriplini linna. Seal topiti meid 40–50 kaupa ühte kaubavagunisse ja uks suleti.

Vagunis olid mõned lavatsid magamiseks, kuid neid ei piisanud kõigile, ning pliit vähese süsi ja puudega. Me küpsetasime toitu pliidil, kasutades kaasa võetud kööginõusid. Vagunis polnud aga tualetti – kasutasime selleks lihtsalt ämbrit. Hiljem tegime põrandasse ava, paigutasime sinna ämbri ja riputasime privaatsuse säilitamiseks ette mõned tekid.

Olime selles kaubavagunis tihedasti kokku surutud ning sõitsime nõnda tuhandeid kilomeetreid, teadmata sihtkohta. Alguses olime pisut masendunud, ent kui laulsime koos kuningriigilaule – sellise innuga, et suutsime pärast vaevu rääkida –, valdas meid rõõm. Komandör avas korduvalt ukse ja käskis meil lõpetada, kuid me ei lõpetanud enne, kui laul läbi sai. Kui peatusime teepealsetes jaamades, said paljud teada, et küüditatakse Jehoova tunnistajaid. Lõpuks, pärast 17–18 päeva kaubavagunis, lasti meid välja Baikali järve ääres Siberis.

[Pilt]

Mina seisan tagumises rivis paremal

[Kast/pilt lk 8]

Nõukogude propagandafilm „HARMAGEDOON”

Jehoova tunnistajate diskrediteerimiseks valmistati Nõukogude Liidus film „Harmagedoon”. Selles esitati väljamõeldud armulugu Nõukogude armee sõduri ja Jehoova tunnistajate ridadesse meelitatud tüdruku vahel. Filmi lõpus suri selle tüdruku väike õde õnnetuse tõttu, mille põhjustas Jehoova tunnistajate ülevaataja, keda kujutati kui Ameerika salaluure tööriista.

Selle vaatajaskonna tundeid üles kütva filmi kommentaariks kirjutas Ukraina ajaleht „Tšervonõi Prapor” 1963. aasta 14. mail: „Sellisel viisil esitatud ateistlik propaganda on tõhus ja veenev ning seda saab kasutada ka maa teistes külades, kus näidatakse sarnaseid filme.”

[Pilt lk 6]

Tuhanded küüditati kaubavagunites Siberisse