Kas holokaust võib korduda?

„ÄRGAKE!” ROOTSI-KORRESPONDENDILT

RIIGIJUHID ja valitsusametnikud 48 maalt kõikjalt maailmast kogunesid 2000. aasta 26.–28. jaanuarini Rootsi pealinna Stockholmi, kus peeti rahvusvaheline holokaustikonverents. Mõned kõnetoolist lausutud avaldused väljendasid maailma liidrite kartust, et natsism võib taaselustuda. Iisraeli endine peaminister Ehud Barak ütles: „See konverents esitab ülemaailmse sõnumi: mitte kunagi enam ei tohi kuskil maakera punktis sallida režiimi, mis sünnitab kurjust, inimeste mõrvamist ja diskrimineerimist nende religiooni, rassi või nahavärvi tõttu.”

Mitte ainult juutide probleem

Paljud inimesed kõikjal maailmas seostavad terminit „holokaust” vaid juutidega. Ent nemad polnud ainsad ohvrid. Meedias laialdaselt kajastatud juudi holokausti mälestustseremoonial, mis peeti konverentsi raames Stockholmi Suures Sünagoogis, tegi Rootsi peaminister ettepaneku avada üle maailma kõik arhiivid, et valgustada üldsusele holokausti sündmusi. Peaminister sõnas: „Las saadakse teada genotsiidist mustlaste kallal, invaliidide massilisest mõrvamisest ning homoseksuaalide, teisitimõtlejate ja Jehoova tunnistajate tagakiusamisest ning hukkamisest.”

Rootsi valitsus andis välja holokaustiteemalise raamatu „Tell Ye Your Children”, mida levitati tasuta terves riigis kõigile lastega peredele. See väljaanne kirjutab, et Jehoova tunnistajad „keeldusid vandumast truudust Hitlerile ja natslikule Saksamaale. Säärane keeldumine on erandlik, kuna nende tagakiusamine oleks peatatud vaid sellega, kui nad andnuks allkirja riigitruudust vanduvale dokumendile – seda tegid aga vähesed”.

 Holokaust ja Jehoova tunnistajad

Aastal 1933 oli Saksamaal umbes 25 000 Jehoova tunnistajat. Tuhanded neist olid esimeste hulgas, kes viidi natslikesse laagritesse ja vanglatesse. Nad kuulutasid oma kristlikku erapooletust igasuguse poliitilise ja sõjandusliku tegevuse osas, nad ei öelnud tervitust „Heil Hitler!”, nad keeldusid tunnustamast natside rassistlikku ideoloogiat ja osalemast Hitleri sõjamasinas. Umbes 2000 Jehoova tunnistajat suri, neist rohkem kui 250 hukati.

Lisaks aitasid Jehoova tunnistajad vastu pidada kaasvangidel, kaasa arvatud juutidel ja teistel. Nad tegid seda, kui rääkisid teistele Piiblil põhinevast lootusest ning jagasid haigete ja nõrkadega kõike hädapärast, sageli ka oma viimast leivatükki. Natsliku tagakiusamise algaastatel õnnestus neil salajast informatsiooni koonduslaagrite ja seal toimuva kohta natside võimualalt välja toimetada. Sellest ajast alates on nende ülemaailmse levikuga ajakirjad „Vahitorn” ja „Ärgake!” avaldanud palju artikleid, mis käsitlevad natside julmusi ning ka ellujäänute elulugusid.

Kartus natsismi taaselustumise suhtes oli Stockholmi rahvusvahelise holokaustikonverentsi delegaatide sõnavõttudest ilmne. Iisraelis paikneva instituudi (Institute of Contemporary Jewry) holokausti uurimise rahvusvahelise keskuse professor Yehuda Bauer väljendas oma kartust järgmiselt: „Kui see juba kord aset leidis, võib see taas korduda, mitte samal kujul, mitte ilmtingimata samade inimestega, mitte samade inimeste poolt, kuid igaühega meist ja kelle poolt iganes. See oli pretsedenditu juhtum, kuid nüüd on sellel pretsedent olemas.”

[Pilt lk 12]

Violetne kolmnurk tähistas laagrites Jehoova tunnistajaid

[Pildid lk 12, 13]

1. Julius Engelhardt – Jehoova tunnistaja, kelle natsid 1944. aasta 14. augustil Brandenburgis hukkasid

2. Kolm Jehoova tunnistajat suunduvad koju pärast nende vabastamist Sachsenhausenist aastal 1945

3. Elsa Abt – Jehoova tunnistaja, kes lahutati oma väikesest tütrest ja keda hoiti ligi kolm aastat vangis

[Allikaviide]

Nordrhein-Westfälisches Hauptstaatsarchiv, Düsseldorf

[Pildid lk 13]

Ellujäänud Jehoova tunnistajad jutustavad nendel videotel oma kogemusi