Vanglad kriisiolukorras

„Ehitada rohkem vanglaid kuritegevuse vähendamiseks on sama kui luua rohkem surnuaedu, et saada jagu surmatõbedest.” (KORREKTSIOONIEKSPERT ROBERT GANGI)

MAAILMAS, kus poliitilise korrektsuse nimel tegelikkuse tumedam pool pahatihti valgeks võõbatakse, kasutatakse masendava sõna „vangla” asemel tihtilugu pehmemaid vasteid. Mõned eelistavad sõna „korrektsiooniasutus”, kus pakutakse „kutseõpet” ja „sotsiaalhoolekannet”. Alandava sõna „vang” asemel võidakse kasutada terminit „kinnipeetav”. Ent pealiskihi alla vaadates võib leida, et vanglad seisavad tänapäeval silmitsi tõsiste probleemidega: tohutud summad seaduserikkujate trellide taga hoidmiseks ning pidevalt suurenev kuristik vangistuse eesmärgi ja selle tegelike tagajärgede vahel.

Mõned inimesed peavad vanglate tulemuslikkust küsitavaks. Nad näevad, et kuigi vangide arv üle maailma on tõusnud rohkem kui kaheksa miljonini, pole kuritegevus paljudes maades suurt vähenenud. Kuigi suur osa vangidest on narkokurjategijad, tekitab narkootikumidega kauplemine siiani tõsist muret.

Siiski peetakse vangistust üldiselt parimaks karistuseks. See, et seaduserikkuja istub kinni, arvatakse teenivat õigluse huve. Üks ajakirjanik nimetab seda suurt soovi panna kurjategijad trellide taha „vangistamispalavikuks”.

On olemas neli peamist põhjust, miks seaduserikkujad vangistatakse: 1) et karistada kurjategijat, 2) et kaitsta ühiskonda, 3) et ära hoida järgmisi kuritegusid ning 4) et kurjategijaid ümber kasvatada, õpetades neid olema seadusekuulekad ja ühiskonnale kasulikud kodanikud pärast vabanemist. Vaadelgem, kas vanglad täidavad neile seatud eesmärki.