Katedraalid – kas monumendid Jumalale või inimestele?

„ÄRGAKE!” PRANTSUSMAA-KORRESPONDENDILT

MOSKVAS on toimunud otsekui ülestõusmine. Taastatud on Lunastaja katedraal, mille Stalin 1931. aastal hävitas, ning selle kuldkuplid säravad Venemaa taeva taustal. Évry linnas Pariisi lähistel lõpetasid töölised Prantsusmaa ainsa 20. sajandil ehitatud katedraali. See toimus vaid mõned aastad pärast Almudena katedraali pühitsemist Madridis. Alla ei jää ka New Yorgi linn oma St. John the Divine katedraaliga. Seda on ehitatud juba üle 100 aasta ning seetõttu on seda tihti kutsutud nimega St. John the Unfinished (püha Johannese lõpetamata kirik). Sellest hoolimata on see oma 11 000 ruutmeetrise pindalaga üks maailma suurimaid katedraale.

Ristiusumaade paljudes linnades domineerivad linnapildis hiiglaslikud katedraalid. Usklikele on need monumendid, mis tähistavad usku Jumalasse. Ka uskmatud võivad neid imetleda kui kunstiteoseid või pidada neid arhitektuurilisteks tippteosteks. Siiski tõstatavad need keerukad ja tihti pööraselt kallid jumalakojad tõsiseid küsimusi. Milleks ja kuidas neid ehitati? Mis eesmärki nad teenivad?

Mis on katedraal?

Pärast Kristuse surma organiseerisid tema jüngrid end kogudusteks, millest paljud said kokku eramajades (Fileemonile 2). Aastakümneid hoolitsesid nende koguduste eest vaimsed „koguduse vanemad” (Apostlite teod 20:17, 28; Heebrealastele 13:17). Pärast apostlite surma algas aga õigest kristlusest taganemine (Apostlite teod 20:29, 30). Peagi tõstsid mitmed kogudusevanemad end teistest kõrgemale ja neist said piiskopid, mitme koguduse ülevaatajad – just selle eest oli aga Jeesus hoiatanud (Matteuse 23:9–12). Sõna „kirik”, mis algselt viitas kristlastele endile, hakati siis kasutama ka nende kummardamiskoja kohta. Üsna varsti hakkasid mõned piiskopid nõudma selliseid kirikuid, mis sobiksid nende seisusega. Piiskopikiriku jaoks mõeldi välja uus termin – katedraal.

See termin tuleneb kreeka sõnast kathedra tähendusega ’iste’. Katedraal oli seega piiskopitool, tema maise võimu sümbol. Katedraalist juhtis piiskop oma võimu piirkonda, piiskopkonda.

„Katedraalide ajastu”

Aastal 325 m.a.j tunnustas Nikaia kirikukogu ametlikult piiskoppide positsiooni linnades. Kuna piiskoppide seljataga oli nüüd Rooma riik, nõudsid nad endale võimulolijailt sageli kalleid ande maa näol. Nad võtsid üle ka paljusid paganlikke kummardamispaiku. Kui Rooma impeerium kokku  varises, jäid kiriklikud struktuurid alles ja neist sai keskaja valitsev jõud. Peatselt saabus aeg, mida prantsuse ajaloolane Georges Duby kutsub „katedraalide ajastuks”.

7. kuni 14. sajandini Euroopa elanikkond kolmekordistus. See demograafiline murrang tuli kasuks just linnadele, mille heaolu üha kasvas. Seega olid jõukamad piiskopilinnad soodsaimad paigad kolossaalsete katedraalide kerkimiseks. Mispärast? Kuna need suurejoonelised projektid võisid õnnestuda vaid seal, kus ringles külluslikult raha!

Üks teine asjaolu, mis soodustas katedraalide ehitamist, oli neitsi Maarja ja reliikviate üldlevinud austus. Sellise kultuse õitseaeg oli 11. ja 12. sajand. Piiskopid õhutasid sellist kummardamisviisi tagant ning suurendasid nõnda katedraalide populaarsust. Sel ajal hakati Prantsusmaa katedraale kutsuma nimega Notre-Dame (’meie emand, jumalaema’). „Kas oli sellist linna, mis ei pühendanud talle kirikut või lausa katedraali?” küsib katoliku entsüklopeedia „Théo”. Nõnda pühendati talle ka Saint-Étienne katedraal Pariisis. Notre-Dame’i kirik Chartres’ linnas Prantsusmaal sai Põhja-Euroopa tähtsaimaks pühamuks. „Mitte ükski isik – isegi mitte Jeesus Kristus – ei valitsenud katedraaliehitajate elu ja mõtete üle nii võimsalt kui neitsi Maarja,” ütleb „The Horizon Book of Great Cathedrals”.

„Me ehitame nii vägeva katedraali ...”

Miks on siis paljud nendest hoonetest nii hiiglaslike mõõtmetega? Juba neljanda sajandi katedraalid Saksamaal Trieris ja Šveitsis Genfis võtsid enda alla määratu maa-ala, hoolimata usklike arvu vähesusest. 11. sajandil poleks Saksamaa Speyeri elanikkond selle päratut katedraali sugugi täitnud. „The Horizon Book of Great Cathedrals” võtab seega kokku, et katedraalide „mõõtmetel ja toredusel olid üsna ilmalikud põhjused”, muu hulgas „nende piiskoppide ja abtide kõrk suurelisus, kelle eestkostel neid hooneid ehitati”.

12. ja 13. sajandil olid katedraalid keskmiselt 100 meetri pikkused ja tavaliselt küündis nende kõrgus samale tasemele. Silmapaistvad on 169 meetri pikkune Winchesteri katedraal Inglismaal ja 145-meetrine Milano Duomo Itaalias. „Me ehitame nii vägeva katedraali, et need, kes seda valminult näevad, peavad meid hulluks,” kuulutas üks Hispaania kirikuametnik Sevillas aastal 1402. Sevilla katedraal olevat tõesti maailmas suuruselt teine oma kõrgustesse ulatuva 53-meetrise võlviga. Prantsusmaal Strasbourgis paikneva katedraali torn ulatub 142 meetri kõrgusele, vastates nõnda 40-korruselisele hoonele. 19. sajandil ehitatud gooti toomkirik Saksamaal Ulmis pürgis 162 meetrini, nõnda et sellest sai maailma kõrgeim kivist kirikutorn. „Mitte ükski jumalateenistusviis ei õigusta sedavõrd liialdatult gigantseid mõõtmeid,” toonitab ajaloolane Pierre du Colombier.

12.–13. sajandi katedraalide rajajad kasutasid ära veel üht ilmalikku motiivi – linnapatriotismi. „Encyclopædia Britannica” sõnul „võistlesid linnad omavahel kõrgeima katedraali ehitamises”. Linnanõunikud, bürgerid ja gildid tegid katedraalidest oma linna sümbolid.

Kulukas eile, kulukas täna

Üks kirjanik kirjeldas katedraali ehitamist kui „põhjatut rahaneelajat”. Kuidas siis finantseeriti minevikus neid ehitisi, mis nõuavad siiamaani üha kasvavaid summasid? Mõnel juhul maksis prelaat, näiteks Maurice de Sully  Pariisis, need oma taskust kinni. Vahel maksis kulud riigijuht, nagu Aragóni kuningas Jaime I. Üldiselt finantseeriti katedraale siiski piiskopkonna rahadega. Sinna alla käisid ka feodaalmaksud ja kinnisvarast saadavad tulud. Itaalia Bologna piiskopil oli näiteks 2000 kinnisvaraomandit! Sellele lisandusid veel religioossed sissetulekud korjanduste, indulgentside müümise ja patu eest määratud trahvide kaudu. Prantsusmaal Rouenis ostsid inimesed endale õiguse süüa paastuajal piimatooteid ning saadud raha kasutati niinimetatud Võitorni ehitamiseks.

Mõned eraannetajad olid iseäranis helded ning neid austati sellega, et neid portreteeriti kiriku vitraažidel ja kujutati skulptuuridena. Kristlik anonüümse annetamise põhimõte oli ilmselt unustatud (Matteuse 6:2). Raha oli kogu aeg juurde vaja, kuna kulutused olid tihti arvestatust suuremad. Pole siis ime, et innukas rahajaht viis tihtilugu võõra vara omastamise ja väljapressimiseni. Näiteks ketserluses süüdistamisega kaasnes sageli vara konfiskeerimine. See võimaldas rüüstata ka katariteks kutsutud ketsereid ning finantseerida nõnda mitme kiriku ehitamist. *

Loomulikult pidi kirik raha saamiseks pidevalt survet avaldama. Olukord polnud sugugi selline, nagu on väitnud mõned ajaloolased, et massid voolasid spontaanselt neid hooneid ehitama. Ajaloolane Henry Kraus sõnab: „Kui sügavalt religioosne keskaeg ka polnud, kirikute ehitamine ei olnud siiski inimestele esmatähtis.” Paljud ajaloolased kritiseerivad seega kirikut pillamises. „The Horizon Book of Great Cathedrals” möönab: „Seda raha, mida kulutati kirikute ehitamisele, oleks võinud kasutada näljaste toitmiseks ... või haiglate ja koolide jaoks. Seega võib öelda, et katedraalid läksid maksma sadu tuhandeid inimelusid.”

Kuidas neid ehitati

Katedraalid on tõend inimese leidlikkusest. On tõesti hämmastav, et sellised tohutud hooned ehitati vaid algelise tehnika abil. Esmalt valmistati hoone detailplaneering. Kivimurrus kasutati šabloone, et tagada kaunistuste ühtsus ja kiviblokkide õige suurus. Blokid märgistati hoolikalt, et näidata nende täpset asukohta ehitises. Transport oli äärmiselt aeglane ja kallis, ent sellest hoolimata kangutati prantsuse ajaloolase Jean Gimpeli sõnul kivimurrust aastatel 1050 kuni 1350 välja rohkem kive kui muistses Egiptuses.

Ehitusplatsil tegid töölised vägitükke, kasutades tolleaegseid algelisi tõsteseadmeid, mis tihti töötasid puidust sõtkeveskil tammuvate inimeste jõul. Tänapäeva inseneride kasutuses olevad matemaatilised valemid olid siis tundmatud. Ehitajad pidid toetuma vaistule ja kogemustele. Pole ime, et juhtus palju raskeid õnnetusi. Näiteks aastal 1284 varisesid Prantsusmaal kokku Beauvais’ katedraali liigsuured koorivõlvid. Ent sellised uuenduslikud detailid nagu tugipiilarid ja -kaared, roidvõlvid ja fiaalid võimaldasid ehitajatel saavutada uusi kõrgusi.

Ehitustööd kestsid kõikjal alates 40 aastast kiirematel juhtudel (Inglismaal Salisburys) kuni mitme sajandini. Mõned ehitused, nagu Beauvais’ ja Strasbourgi katedraalid Prantsusmaal, on siiani lõpetamata.

„Valed prioriteedid”

Need „imekaunid ja seetõttu kallid ehitised”, nagu neid nimetas paavst Honorius III, on algusest saadik tekitanud poleemikat. Ka kirikus endas tõstatati küsimusi selle töö ja fenomenaalsete summade kohta, mis sellega on seotud. 13. sajandi Pariisi Notre-Dame’i prelaat Pierre le Chantre kuulutas:  „On patune ehitada kirikuid sel kombel, nagu seda tehakse praegu.”

Ka praegu kutsub näiteks Évry katedraal esile teravat kriitikat. Nagu kirjutas prantsuse ajaleht „Le Monde”, tunnevad paljud inimesed, et katedraalid peegeldavad „valesid prioriteete” ning et kirikud „peaksid investeerima inimestesse ja evangeliseerimistöösse, mitte kividesse ja kaunistustesse”.

Pole mingit kahtlust, et paljud nende tohutute hoonete ehitamises osalenud armastasid Jumalat siiralt. Sellised inimesed olid „väga agarad Jumala suhtes, kuid mitte õiget tunnetust mööda” (Roomlastele 10:2). Jeesus Kristus ei soovitanud kunagi oma järelkäijatel ehitada keerukaid jumalakodasid. Ta innustas neid kummardama Jumalat „vaimus ja tões” (Johannese 4:21–24). Hoolimata ristiusu kirikute võimsate katedraalide ilust, on need selle põhimõttega vastuolus. Need võivad olla monumendid neid ehitanud inimestele, kuid need ei ülista Jumalat.

[Allmärkus]

[Pilt lk 13]

Santiago de Compostela katedraal Hispaanias

[Pildid lk 15]

Ülal: Roosvitraažiga aken Chartres’ Notre-Dame’i kirikus, Prantsusmaa

Allpool: Kiviraiduri kuju, Notre-Dame, Pariis

[Pilt lk 15]

12. sajandi Notre-Dame’i katedraal Pariisis

[Pilt lk 15]

Amiens’ Notre-Dame’i katedraal seestpoolt. See on oma 43 meetri kõrguste võlvidega Prantsusmaa suurim usuhoone