Kaunis ööliblikas

ÜHEL ilusal õhtul lendas luksuslikku restorani ööliblikas. Kui liblikas ühe laua kohale laperdas, hakkas õhtustanud daam teda meeleheitlikult minema peletama, nagu ründaks teda mõni haigusi levitav moskiito. Liblikas lendas teise laua juurde ning maandus lõpuks ühe mehe kuuereväärile. Too mees ja tema naine aga hoopis imetlesid seda õrna ilusat ja kahjutut olevust.

„Enam kahjutumaid olevusi ei saagi olemas olla, kui seda on ööliblikad,” ütleb Connecticuti Liblikaliidu kaasasutaja John Himmelman. „Neil pole pisteaparaati ning mõningad valmikud ... ei toitugi. Nad ei levita marutõbe ega teisi haigusi ja nad ei nõela.”

Päevaliblikaid imetlevad kõik inimesed, kuid ainult vähesed peatuvad, et imetleda kauneid ööliblikaid. Kas ööliblikad on tõesti ilusad? Mõned arvavad, et ööliblikas on päevaliblika värvitu sugulane, kuid ometi kuuluvad nad ühte ja samasse seltsi Lepidoptera, mis tähendab ’soomustiivad’. Nende armsate putukate hulka kuulub hämmastavalt palju liike. Ühes putukaentsüklopeedias öeldakse, et Lepidoptera ehk liblikaliste seltsi kuulub  150 000 kuni 200 000 liiki. Ent ainult 10 protsenti neist on päevaliblikad, ülejäänud on ööliblikad.

Nii nagu paljudele teistele, tulid ööliblikad mulle varem meelde vaid siis, kui ma oma talveriideid ära viisin ja nende vahele koitõrjevahendit panin. Ma ei teadnudki, et koide valmikud ei söö, söövad üksnes koiröövikud. *

Mis muutis minu suhtumist ööliblikatesse? Mõni aeg tagasi käisime koos abikaasaga külas oma sõpradel Bobil ja Rondal. Bob, kellel on ööliblikatest üsna suured teadmised, näitas mulle karbi sees olevat liblikat, mida ma alguses pidasin kauniks päevaliblikaks. Ent Bob ütles, et see on Hyalophora cecropia, üks suuremaid Põhja-Ameerika ööliblikaid. Selle liblika tiibade siruulatus võib olla kuni 15 sentimeetrit ning tema arengutsükkel kestab aasta. Mulle oli suureks üllatuseks see, et valmikuna elab see liblikas üksnes nädal või kaks. Tänu selle liblika  lähemale tundmaõppimisele hakkasin nägema ööliblikaid hoopis teises valguses.

Bob juhtis mu tähelepanu kasti põhjas olevatele pisikestele täppidele. „Need on liblikamunad, millest ma loodan valmikud kasvatada,” ütles ta. Liblikate kasvatamine tundus mulle päris huvitava ideena. Selle elluviimine polnud aga sugugi kergete killast. Bob ootas kaks nädalat, et munadest vastsed kooruksid, kuid sellest ei tulnud midagi välja. Siis otsustas ta pritsida munasid veega. Nädal pärast pritsimist koorus ühe päeva jooksul 29 munast 26. Bob asetas umbes sääse suurused õrnad vastsed väikesesse siledasse kastrulisse, kust neil oli võimatu välja roomata.

Vastsete esimeseks eineks olid nende enda muna koored. Pärast seda tuli Bobil neile toitu muretseda, mis oli üpris raske ülesanne. Kogunud liblikate kohta mõningaid teadmisi, püüdis ta vastsetele sööta vahtralehti. Vastsed roomasid vahtralehtedele, kuid ei puutunud neid. Kirsi- ja kaselehed näisid neile aga maitsevat.

Kui vastsed olid suuremaks kasvanud, paigutas Bob nad võrega terraariumi. Terraariumis oli röövikute ja lehtede jaoks piisaval määral niiskust. Terraariumist oli kasu ka nii palju, et rännuhimulised röövikud ei pääsenud sealt välja.

Näljase rööviku toitmine nõudis rohkem tööd kui arvata võis. Iga kord, kui Bob terraariumi lehti täis toppis, panid röövikud kogu portsu nahka kahe päevaga. Seepärast võttis Bob appi röövikuid jälgima ja toitma oma õe ning ühe poisi ja tüdruku.

Röövikud ei vaja nii suures koguses toitu mitte üksnes vastsestaadiumis kasvamiseks, vaid ka eluks valmikuna. Asi on nimelt selles, et valmikul pole suiseid ning ta ei saa süüa. Tema täiskasvanuelu sõltub täielikult toidust, mida ta sõi vastsestaadiumis.

Uued kestad

Kasvades kestub röövik mitu korda. Rööviku kestumisvahelisi vorme nimetatakse kasvujärkudeks.

Kui röövik on kasvanud nii suureks, et tema kest enam ei veni, on aeg seda vahetada. Bob teadis, millal see aset leiab, sest siis lõpetasid röövikud toitumise. Pärast siidiniidist võrgendi kudumist ja selle külge kinnitumist jäid röövikud mitmeks päevaks liikumatuks,  kuni neil arenes uus kest. Kui uus kest valmis sai, roomasid röövikud lihtsalt võrgendi külge kinnitatud vanast kestast välja. Kui nägin röövikuid viimases kasvujärgus, üllatas mind see, kui suureks nad olid kasvanud. Nad olid peaaegu 12 sentimeetri pikkused ning jämedamad kui minu nimetissõrm.

Kookoni kudumine

Pärast viimast kestumist koovad röövikud kookoni – suure hallikatest niitidest massi, mis on kinnitatud väikse kepi külge. Hyalophora cecropia röövikud teevad kahesuguseid kookoneid. Üks neist on suur hõre ja kotjas ning ümmarguse põhja ja koonusja kaelaga. Teine kookoni tüüp on väiksem ja tihedam ning pikliku kujuga. Mõlemat tüüpi kookoni sees on tihe sisemine kookon. Selle liblikaliigi kookonid on üldiselt punakaspruunid, pruunid, pruunikasrohelised või hallid. Võrreldes teiste Põhja-Ameerika liblikate kookoniga, on Hyalophora cecropia oma tohutult suur, kuni 10 sentimeetrit pikk ja 5–6 sentimeetrit lai. Need hämmastavad ehitised suudavad oma elanikke kaitsta isegi siis, kui väljas on külma alla 30 kraadi.

Pärast seda, kui röövikud olid end oma kookonis sisse seadnud, polnud meil muud teha kui oodata. Liblikad väljusid kookonist järgmisel kevadel, umbes aasta pärast seda, kui Bob oli saanud endale täiskasvanud liblika. Bob asetas kookoneid hoidvad kepid vahtkummi sisse, et need püsiksid otse. Kannatlikkus ja raske töö tasus end ära, sest igast kookonist peale ühe väljus liblikas.

Ööliblikad muutuvad mulle järjest armsamaks

Tänu sellele, et sain jälgida nende liblikate arengutsüklit, hakkasin pöörama rohkem tähelepanu ka teistele ööliblikatele, kes laperdavad tulede ümber ja puhkavad maja seintel. See ergutas mind ka neid imelisi olevusi paremini tundma õppima. Sain näiteks teada, et nii öö- kui ka päevaliblikad on suurepärased lendajad, mõned liigid võtavad ette isegi väga pikki rändeid. Ööliblikas Plutella maculipennis, kelle tiibade siruulatus on vaid 2,5 sentimeetrit, lendab perioodiliselt Euroopa ja Suurbritannia vahet üle rahutu Põhjamere. Surulased aga vehivad tiibadega nagu koolibrid.

Pärast Hyalophora cecropia arengutsükli jälgimist nägin laterna all põõsa peal üht sama liiki liblikat. Kuna nende tiivasoomused on väga õrnad, ei tohi neid puutuda. Kui aga sirutada käsi liblika ette, võib ta jalutada sõrme peale. Seda ma tegingi ning liblikas tuli mu sõrmele. Mõne aja pärast tõusis ta lendu ja kadus üle puulatvade. Lennates oli ta justnagu päevaliblikas. Järgmine kord, kui sulle tundub, et su ees on päevaliblikas, vaata hoolega. Üsnagi tõenäoliselt võib see olla kaunis ja kahjutu ööliblikas. (Kaastöö.)

[Allmärkus]

[Pildid lk 16, 17]

1. Hyalophora cecropia

2. Antheraea polythemus

3. Chysiridia Ripheus

4. Atlas-paabusilm

[Allikaviited]

Natural Selection©-Bill Welch

A. Kerstitch

[Pildid lk 18]

Hyalophora cecropia arengujärgud:

1. munad

2. röövik

3. valmik

[Allikaviide]

Natural Selection©-Bill Welch