Nüüdismeditsiin – milliste kõrgusteni see küündib?

PALJUD lapsed õpivad varakult selgeks, et kõrgemalt oksalt saab õuna kätte, kui ronida mängukaaslase õlgadele. Arstiteaduses on toimunud midagi samalaadset. Meditsiiniteadlased on küündinud oma saavutustes üha uute kõrgusteni, toetudes minevikus elanud silmapaistvate arstiteadlaste kogemustele.

Nende varasemate ravijate hulgas on tuntud mehi, nagu Hippokrates ja Pasteur, kuid ka näiteks Vesalius ja William Morton – nimed, mis on paljudele tundmatud. Mille eest nüüdismeditsiin neile tänu võlgneb?

Muistsed ravivõtted ei olnud tihtipeale mitte teaduslikud, vaid kujutasid endast ebausutavade ja religioossete rituaalide segu. Raamatus „The Epic of Medicine”, mille on koostanud dr Felix Marti-Ibañez, öeldakse: „Mesopotaamlased ... kasutasid haiguste vastu võitlemiseks meditsiinilis-usulist lähenemisviisi, uskudes haiguse olevat jumalate saadetud karistuse.” Peatselt järgnenud Egiptuse meditsiini juured olid samuti religioonis. Seega, juba inimajaloo koidikul suhtuti ravijatesse teatava usulise imetlusega.

Raamatus „The Clay Pedestal” tähendab dr Thomas A. Preston: „Paljud muistsete rahvaste uskumused jätsid meditsiini oma jäljed, mis on tänapäevani alles. Näiteks usuti, et haigus on väljaspool patsiendi kontrolli ning et üksnes arsti võluväe abil võib paranemist loota.”

 Alusepanek

Aja jooksul muutus ravikunst siiski teaduslikumaks. Esimene vanaaja teaduslik raviõpetus pärineb Hippokrateselt. Ta sündis umbes aastal 460 e.m.a Kreeka saarel Kosil ning paljud peavad teda Lääne meditsiini isaks. Hippokrates rajas aluse mõistuspärasele suhtumisele meditsiini. Ta ei nõustunud arvamusega, et haigus on jumala saadetud karistus, vaid väitis, et sellel on loomulik põhjus. Näiteks epilepsiat oli juba kaua nimetatud „pühaks haiguseks”, kuna arvati, et seda suudavad ravida vaid jumalad. Kuid Hippokrates kirjutas: „Mis puutub pühaks kutsutud haigusesse, siis minu arvates ei ole see sugugi jumalikum ega püham kui ülejäänud haigused, vaid sellel on oma loomulik põhjus.” Samuti on Hippokrates esimene teadaolev ravija, kes jälgis ja kirjutas tulevasteks puhkudeks üles mitmesuguste haiguste sümptomeid.

Sajandeid hiljem, aastal 129 e.m.a, sündis kreeka arst Galenos, kes tegi samuti edasiviivaid teaduslikke uuringuid. Inimeste ja loomade lahkamise tulemusena koostas ta anatoomia käsiraamatu, mida arstid pärast teda veel sajandeid kasutasid. Andreas Vesalius, kes sündis Brüsselis aastal 1514, kirjutas raamatu „Inimese kehaehitusest”. See võeti vaenulikult vastu, kuna see lükkas ümber paljud Galenose järeldused. Kuid see rajas aluse nüüdisaegsele anatoomiale. Raamat „Die Grossen” („Suurkujud”) märgib, et Vesalius sai seeläbi „üheks kõigi aegade kõige tähelepanuväärsemaks meditsiiniteadlaseks”.

Galenose teooriad südame ja vereringe  kohta kummutati samuti aja jooksul. * Inglise arst William Harvey tegeles aastaid loomade ja lindude lahkamisega. Ta pani tähele südameklappide funktsiooni, mõõtis veremahtu kummaski südamevatsakeses ning arvestas välja vere hulga organismis. Harvey avaldas oma tähelepanekud aastal 1628 raamatus „Südame ja vere liikumisest loomadel”. Teda kritiseeriti, rünnati ja solvati. Sellegipoolest oli tema töö meditsiinis murrangulise tähtsusega: vereringe oli avastatud!

Habemeajamisest kirurgiani

Hiiglaslikke edusamme on tehtud ka kirurgias. Keskajal kuulusid kirurgilised lõikused sageli habemeajajate töö hulka. Seepärast polegi üllatav, et paljud peavad nüüdisaegse kirurgia isaks 16. sajandil elanud prantslast Ambroise Paré’d – edumeelset habemeajajat-kirurgi, kes oli nelja Prantsuse kuninga teenistuses. Paré leiutas ka mitu kirurgilist instrumenti.

Üks suurimaid probleeme 19. sajandi kirurgi ees oli aga oskamatus tuimastada operatsiooniga kaasnevat valu. Aastal 1846 avas hambakirurg William Morton tee laialdaseks anesteesia kasutamiseks kirurgias. *

1895. aastal elektrivooluga eksperimenteerides märkas saksa arst Wilhelm Röntgen kiiri, mis läbisid pehmeid kudesid, kuid mitte luid. Ta ei mõistnud kiirte olemust ja nimetas neid seepärast X-kiirteks. (See nimi on tänini kasutusel ingliskeelses terminoloogias. Eesti keeles on need eeskätt tuntud röntgenikiirtena.) Nagu jutustab raamat „Die Großen Deutschen” („Silmapaistvaid sakslasi”), öelnud ta oma naisele: „Inimesed hakkavad rääkima: „Röntgen on hulluks läinud!”” Mõned hakkasidki. Kuid tema avastus oli kirurgias revolutsioonilise tähtsusega. Nüüdsest võisid kirurgid näha inimkeha sisse, ilma et oleksid pidanud selle lahti lõikama.

Võidud haiguste üle

Sajandite jooksul puhkes korduvalt nakkushaiguste, näiteks rõugete epideemiaid, mis külvasid hirmu ja surma. Ar-Razi, üheksandal sajandil elanud pärslane, keda mõned peavad tolle aja islamimaailma silmapaistvaimaks  arstiks, esitas esimese meditsiiniliselt täpse rõugete kirjelduse. Kuid alles sajandeid hiljem leidis inglise arst Edward Jenner rõugete vastu abi. Jenner pani tähele, et sellise ohutu haiguse nagu veiserõugete põdemine annab inimesele kaitsevõime inimese rõugete suhtes. Seda tähelepanekut aluseks võttes kasutas Jenner veiserõugete villisisaldist vaktsiinina rõugete vastu. See oli aastal 1796. Jennerisse, nagu ka enne teda elanud uuendajatesse, suhtuti kriitika ja vaenulikkusega. Ometi viis tema avastatud vaktsineerimisprotsess lõpuks selle haiguse likvideerimiseni ja varustas arstiteaduse uue võimsa abivahendiga.

Prantslane Louis Pasteur võttis kasutusele vaktsiini marutaudi ja siberi katku vastu. Lisaks tõestas ta, et mikroobid etendavad põhirolli haiguste tekkes. Aastal 1882 avastas Robert Koch mikroobi, mis põhjustab tuberkuloosi – haigust, mida üks ajaloolane on nimetanud „19. sajandi suurimaks surmatõveks”. Umbes aasta pärast avastas Koch mikroobi, mis põhjustab koolerat. Ajakirjas „Life” öeldakse: „Pasteuri ja Kochi töö tulemusena sündis uus teadus mikrobioloogia ning toimus edasiminek immunoloogias, sanitaaralal ja hügieenis – valdkondades, millel on olnud eluea pikendamise seisukohalt kaugelt suurem tähtsus kui mistahes muudel viimase aastatuhande jooksul tehtud teaduslikel edusammudel.”

Kahekümnenda sajandi meditsiin

Kahekümnenda sajandi algul toetus meditsiin eespool mainitud meeste ja veel paljude teiste andekate arstiteadlaste saavutustele. Sestsaadik on meditsiin hämmastavalt kiiresti edasi liikunud. Mõned näited on insuliin diabeedi vastu, keemiaravi vähi vastu, hormoonravi näärmete talitlushäirete korral, antibiootikumid tuberkuloosi vastu, klorokiin mõningate malaariavormide vastu ning dialüüs neeruhaiguste raviks, samuti avatud südameoperatsioonid ja elundisiirdamine. Suurem osa inimesi nõustub, et arstiteadus kui meie tervise kaitsja on ära teeninud usalduse ja imetluse.

Kui lähedale on aga meditsiin nüüd 21. sajandi koidikul jõudnud oma eesmärgile tagada „rahuldaval tasemel tervis kõigile maailma inimestele”?

Kas kättesaamatu eesmärk?

Lapsed tõdevad, et isegi kaaslase õlgadel seistes ei saa kätte igat õuna. Mõned kõige mahlakamad viljad on ladvas, haardeulatusest lootusetult väljas. Samuti on meditsiin küündinud üha suuremate saavutusteni, üha uute kõrgusteni. Ent kõige ihaldusväärsem eesmärk – hea tervis kõigile – on jäänud tabamatuks.

Nii et kuigi Euroopa Komisjoni raportis oli 1998. aastal kirjas, et „eurooplaste eluiga ei ole kunagi varem olnud nii pikk ja tervisenäitajad nii head”, lisati seal: „Iga viies inimene sureb enneaegselt, enne 65-aastaseks saamist. Nendest surmajuhtumitest umbes 40% tuleb kirjutada vähi arvele, 30% südame-veresoonkonnahaiguste arvele ... Uute terviseriskide vastu peab leidma parema kaitse.”

Saksa terviseajakiri „Gesundheit” teatas novembris 1998, et sellised nakkushaigused nagu koolera ja tuberkuloos kujutavad endast kasvavat ohtu. Miks? Sellepärast, et antibiootikumid „on kaotamas oma mõju. Üha suurem hulk baktereid on resistentsed vähemalt ühe enamkasutatava ravimi suhtes ning  paljud on resistentsed mitme ravimi suhtes”. Lisaks sellele et vanad haigused taas pead tõstavad, on ilmunud ka uusi haigusi, näiteks AIDS. Saksa farmaatsiaväljaanne „Statistics ’97” tuletab meelde tõsiasja: „Kaht kolmandikku kõigist tuntud haigustest – ehk kokku umbes 20 000 haigust – ei osata seni veel ravida.”

Kas geeniteraapia toob lahenduse?

Tõsi küll, uute ravimeetodite arendamine jätkub. Paljude meelest võib geenitehnoloogia osutuda parema tervise võtmeks. Pärast seda kui 1990-ndatel tegid meditsiiniteadlased USA-s uurimistööd, nende hulgas dr W. French Anderson, kirjeldati geeniteraapiat kui „kõige kuumemat uut uurimisvaldkonda meditsiinis”. Raamat „Heilen mit Genen” („Ravimine geenidega”) märgib, et geeniteraapia „võiks anda meditsiiniteadusele täiesti uue arengusuuna, eriti mis puudutab neid haigusi, mis on seni olnud ravimatud”.

Teadlased loodavad, et kunagi saab kaasasündinud geenihaigusi ravida, kui süstida patsiendile DNA-d parandavaid geene. Loodetakse koguni, et kahjulikke rakke, näiteks vähirakke, saab muuta ennasthävitavaks. Geneetilisi sõeluuringuid, selgitamaks välja inimese soodumust teatud haigustele, on võimalik teha juba praegu. Mõned arvavad, et farmakogenoomika – patsiendi geneetilisele ülesehitusele sobivate ravimite väljatöötamine – on järgmine arenguaste. Üks tunnustatud teadlane on avaldanud arvamust, et ühel heal päeval võivad arstid olla suutelised „diagnoosima patsientide haigusi ja kirjutama neile raviks välja õige jupi DNA ahelast”.

Siiski ei ole mitte kõik veendunud, et geeniteraapia on tulevane imeravi iga häda vastu. Nagu selgub küsitlustest, ei soovi sugugi kõik inimesed oma pärilikkusainet isegi mitte uurida lasta. Lisaks kardavad paljud, et geeniteraapia sekkub ohtlikul moel loodusesse.

Aeg näitab, kas geeniteraapia ja teised kõrgtehnoloogilised ravimeetodid täidavad neile pandud suured lootused. Ometi on põhjust hoiduda liigsest optimismist. Raamatus „The Clay Pedestal” kirjeldab dr Thomas A. Preston juba liigagi hästi tuntud asjadekäiku: „Uus ravimeetod näeb ilmavalgust, seda propageeritakse meditsiinikonverentsidel ja -ajakirjades. Selle autorid pälvivad oma erialal kuulsuse ning meedia ülistab edasiminekut. Pärast mõnda aega kestnud eufoorilist perioodi, mil on esitatud veenvaid tõestusi imeravi toetuseks, algab järkjärguline vabanemine petlikest lootustest, mis kestab mõnest kuust mõne aastakümneni. Siis leitakse uus ravimeetod ja see asendab peaaegu hoobilt vana, mis siis pikema jututa väärtusetuna kõrvale heidetakse.” Tõepoolest, paljud ravimeetodid, mille enamik arste on ebaefektiivsena kõrvale heitnud, olid ravistandardiks mitte kuigi kaua aega tagasi.

Kuigi arstidel ei ole tänapäeval enam usulist  staatust nagu muistse aja tervendajatel, kalduvad mõned siiski omistama meedikutele peaaegu jumalikke võimeid ja kujutlevad, et teadlased toovad kindlasti inimkonna kõigile terviseprobleemidele lahenduse. Paraku on tegelikkus taolisest ideaalist üpris kaugel. Raamatus „How and Why We Age” märgib dr Leonard Hayflick: „Aastal 1900 suri 75 protsenti USA elanikest enne 65-aastaseks saamist. Tänaseks on statistika peaaegu vastupidine: umbes 70 protsenti inimestest sureb pärast 65-aastaseks saamist.” Millest see eluea märkimisväärne pikenemine tuleneb? Hayflick selgitab, et see „on toimunud paljuski tänu vastsündinute suremuse vähenemisele”. Kujutlegem aga, et meditsiin suudab kõrvaldada vanurite peamised surmapõhjused – südamehaigused, vähi ja insuldi. Kas see tähendaks, et vanurid ei surekski? Vaevalt küll. Dr Hayflick märgib, et isegi sel juhul „elaks enamik inimesi umbes saja-aastaseks”. Ta lisab: „Need saja-aastased ei oleks ikkagi surematud. Millesse nad siis sureksid? Nad jääksid lihtsalt järjest nõrgemaks, kuni saabub surm.”

Hoolimata arstiteaduse parimatest pingutustest, on surma kõrvaldamine niisiis ikka veel meditsiini haardeulatusest väljas. Miks on see nii? Ja kas eesmärk „hea tervis kõigile” on täitumatu unistus?

[Allmärkused]

[Väljavõte lk 4]

„Paljud muistsete rahvaste uskumused jätsid meditsiini oma jäljed, mis on tänapäevani alles.” („The Clay Pedestal”)

[Pildid lk 4, 5]

Hippokrates, Galenos ja Vesalius rajasid aluse nüüdismeditsiinile

[Allikaviited]

Kosi saar, Kreeka

Courtesy National Library of Medicine

Jan Steven von Kalkari puulõige A. Vesaliusest, reprodutseeritud teatmeteosest „Meyer’s Encyclopedic Lexicon”

[Pildid lk 6]

Ambroise Paré oli edumeelne habemeajaja-kirurg, kes oli nelja Prantsuse kuninga teenistuses

Pärsia arst Ar-Razi (vasakul) ja inglise arst Edward Jenner (paremal)

[Allikaviited]

Paré ja Ar-Razi: Courtesy National Library of Medicine

Raamatust „Great Men and Famous Women”

[Pilt lk 7]

Prantslane Louis Pasteur tõestas, et mikroobid põhjustavad haigusi

[Allikaviide]

© Institut Pasteur

[Pildid lk 8]

Isegi kui suurimad surmapõhjused kõrvaldataks, tooks kõrge vanus lõpuks ikkagi surma