Sõnadega maalimine

POEEDIS on midagi nii kunstnikust kui heliloojast. Tema sule paneb liikuma nii tema süda kui ka pea. Seepärast võib hea luule meid inspireerida. See võib panna meid mõtlema, naerma või nutma. Raamat „The Need for Words” nendib: „Luule pole sageli midagi muud kui sõnad, mis on liidetud ühte, et mõjuda ülevalt, ootamatult. See on üks põhjus, miks suurt luulet ... pole võimalik unustada.”

Kaunis luule on harva pinnapealne. Luule on juba ammusest ajast käsitlenud elu kõige olulisemaid tahke – sõprust, armastust, eluvaateid, meid ümbritsevat maailma ja elumõtet. Seepärast pole ka üllatav, et luule on üks vanimaid kunstivorme. Võrreldes poeesiat proosaga (värsistamata kõne), ütles üks nimekas poeet, et kui need mõlemad kirjeldaksid sama asja ja võrdväärselt hästi, siis „värsiridu loetakse sadu kordi, kuid proosat vaid korra”.

Nagu sa ehk juba tead, on luulel palju vorme. See võib olla riimis, kuid võib ka mitte olla. Vahel on raske teha vahet, kust lõppeb luule ja algab proosa. Seega, mis on tegelikult luule?

Mis on luule?

„The Macquarie Dictionary” defineerib luulet kui „rütmilise sõnaliitmise kunsti kas kirjas või sõnas, mille eesmärk on kaunite, kujutlusvõimet ergutavate ja kõrgete mõtetega tuua naudingut”. Samuti on see „värsimõõduline kirjatöö; värsskõne”. Seega on poeesial kaks põhielementi – värsirütm ja värsimõõt. Rütmilisust me näeme kõikjal enda ümber: ookeani tõusudes-mõõnades, aastaaegade vahelduses ja isegi südamelöökides. Luules on rütm häälikute voolavus keeles nii, et me tajume seda lugedes mõningaid kordusi. Värsimõõt on värsirütmi korrapära ning see võib luuletusiti erineda. Veel üks kasutatavamaid vormivõtteid luules on riim. Tavaliselt on riimis värsirea viimased sõnad. Kuid riimivõtteid on erisuguseid. Mõnikord asetseb riimsõna juba järgmises reas, teinekord paikneb kaugemal.

Jaapani haiku on tuntud kui riimitu luulevorm, kus mõtteilu väljendub hämmastavas napisõnalisuses. See koondab mõtted kõigest kolmele reale, kus kokku on 17 silpi – 5 esimeses ja kolmandas reas ning 7 teises  reas. * Oma ilu ja lihtsusega on haiku juhatanud luule juurde paljusid, koguni lasteaialapsi.

Luule traditsiooniline eesmärk on öelda väheste sõnadega palju. Teoses „World Book Encyclopedia” öeldakse, et luule „laseb aimata palju enamat, kui ta välja ütleb. See ergutab kujutlusvõimet [–––] Luulekeel on äärmiselt sisutihe ning üksainuski sõna selles võib olla sedavõrd sügava mõttega, et avab kogu luuletuse sisu, nii et sa otsekui näed seda”. Mõningaid luuletusi tuleb vahel lugeda ehk mitu korda, enne kui lõpuks „plahvatab”.

Et saavutada soovitud efekti, valib poeet sõnu, nagu juveliir valib kive. Iisraeli kuningas Saalomon, õpetussõnade ja laulude autor, „kaalus, uuris”, et leida „meeldivaid sõnu ja täpseid tõesõnu” (Koguja 12:9, 10, UM; 1. Kuningate 5:12).

Saalomon ja tema isa Taavet kirjutasid oma aja traditsioonilises heebrea luulevormis. Heebrea luule, mida sageli lauldi muusikainstrumentide saatel, ei ole riimiline. See on hoopis tuntud mõtterütmi kui stiilivõtte poolest, mida nimetatakse parallelismiks. Siin võib värssides olla tähenduselt lähedasi keelendeid või ka vastandlikke mõtteid (Laul 37:6, 9). Sageli avardab teine värsirida esimest, lisades midagi uut. Vaadelgem seda Laulu 119:1 puhul.

Õndsad need, kelle elutee on laitmatu,

kes käivad Jehoova käsuõpetuse järgi!

Pane tähele, kuidas teine salmirida valgustab seda, mida tähendab olla laitmatu – see tähendab Jehoova käsuõpetuse järgi käimist. Kuna Piibli heebrea keel kasutab parallelismi ehk mõtterütmi, mitte niivõrd riimi, on seda ka lihtsam tõlkida. *

Iga emotsiooni väljendusvahend

Nagu laul, võimaldab ka luule suurepäraselt edasi anda kõikvõimalikke emotsioone. Pane tähele, millist põhjatut rõõmu ning rahulolu selle üle, et kannatlikkus on ära tasunud, võib täheldada Aadama sõnades pärast seda, kui Jehoova oli talle Eedeni aias tutvustanud Eevat:

See on nüüd luu minu luust

ja liha minu lihast!

Teda peab hüütama mehe naiseks,

sest ta on mehest võetud!

(1. Moosese 2:23)

Selle lõigu juures on tähelepanuväärne, kui palju mõtteid ja tundeid sisaldavad need mõned üksikud värsiread, kusjuures veel napisõnalisem on see lõik algkeeles. Sellised  luulelised raamatud nagu Iiobi, Laulude, Õpetussõnade ja Nutulaulude raamat sisaldavad samamoodi rikkalikult emotsioone ning õpetavad peale selle ka elutähtsaid vaimseid tõdesid. Näiteks algab juba esimene laul algses heebrea keeles sõnaga „õnnelik” või „õnnistatud”. Kuidas sa kirjeldaksid aga Laulu 63:2 sõnade kirjutaja tundeid? Pane tähele siinset kujundirikkust, heebrea luule iseäralikku joont.

Jumal, sina oled mu Jumal, sind ma otsin vara!

Sinu järele januneb mu hing,

sind ihaldab mu ihu

kuival ja põudsel maal, kus pole vett!

Nutulaulude raamatu meeleolu on aga teistsugune. Selles halab Jeremija õnnetuse pärast, mis sai Jeruusalemmale osaks babüloonlaste käe läbi aastal 607 e.m.a. Ta valab oma südame välja viies lüürilises kaebelaulus, milles väljendub prohveti kurbus, kuid ka tema teadlikkus sellest, et nii seadis Jumal jalule õigluse.

Luule treenib mälu

Tänu luule iseäralikele omadustele on seda sageli kerge meelde jätta. Näiteks tsiteeriti Kreeka pidustustel peast poeeme „Ilias” ja „Odüsseia”, vanimaid säilinud Kreeka poeeme – mis oli nende teoste mahtu arvestades tõeline suursaavutus! Tõenäoliselt õpiti pähe ka mõningaid Piibli laule. Pane tähele, millist kujundlikkust, lihtsust ja laitmatut loogikat võib leida ebajumalate teenimise rumalust kirjeldavas, rütmiliselt liigendatud Laulus 115:4–8:

Nende ebajumalad on hõbe ja kuld,

inimeste kätetöö!

Suu on neil, aga nad ei räägi;

silmad on neil, aga nad ei näe;

kõrvad on neil, aga nad ei kuule;

nina on neil, aga nad ei tunne lõhna;

käed on neil, aga nad ei katsu;

jalad on neil, aga nad ei kõnni;

nad ei kõnele oma kurguga!

Nende sarnaseks saavad nende tegijad

ja kõik, kes nende peale loodavad!

Pole kahtlustki, et sellise ilmeka ja võimsa luulelõigu päheõppimine ei valmista paljudele inimestele mingeid raskusi.

Kas sooviksid ise luulet kirjutada?

Alates lastesalmikestest kuni kergesti meeldejäävate reklaamhüüeteni on luule osa meie elust. Seepärast on enamik inimesi vähemalt peamiste luulepõhimõtetega tuttavad. Kuid kui sa soovid ise luuletada, pead sa ehk kõigepealt lugema erisugust luulet. See aitab sul saada ülevaate poeesia kompositsioonivõtetest ning lisaks sellele laiendab su sõnavõra. Kahtlemata tuleb siin olla ka valiv ja mitte lugeda midagi kõlbeliselt kahjulikku või laostavat (Filiplastele 4:8, 9). Kuid kõige parem viis õppida kirjutama luuletusi on istuda maha, võtta pliiats ja paber ning kirjutada.

Aja jooksul võid sa ehk kirjutada luulet oma pere ja sõpradegi rõõmuks. Miks mitte proovida seada oma mõtted värssidesse, kui saadad haigele kaardi või kellelegi tänukaardi? Su luuletus ei pea olema pikk ega briljantne. Kirjuta lihtsalt paar rida sellest, mida tunned südames. See toob rõõmu ja rahulolu sulle, kuid kahtlemata heameelt ka sellele, kes kaardi saab ja näeb, kui palju vaeva sa oled näinud, et omi mõtteid nii kujundlikult ja südamlikult sõnastada.

Sa ei pea olema sõnaseadmisgeenius, et luuletamisest rõõmu tunda, nagu sa ei pea olema meisterkokk, et armastada toidutegemist. Sega omavahel võrdses koguses tahet, kujutlusvõimet, pingutusi ja kannatlikkust oma peidetud poeediandega ning sa võid olla meeldivalt üllatunud, nähes oma kauneid sõnade maalinguid.

[Allmärkused]

[Pilt lk 21]

Märkimisväärne osa Heebrea Kirjadest on kirjutatud luulevormis