Kaotasin vanemad, leidsin Jumala

JUTUSTANUD BERNADETTE FINN

Ma polnud veel neljanegi, kui vanemad minu ja mu kolm vanemat õde kloostrisse jätsid. Kaheteistkümneaastasele Birdie’ile, kaheksa-aastasele Phyllisele ja seitsmeaastasele Annamayle jäi meelde, kuidas nutsin nädalaid vanemaid taga. Miks meid hüljati?

SÜNDISIN suurde katoliiklikusse peresse 1936. aasta 28. mail. Elasime Iirimaal County Wexfordi krahvkonnas Duncormicki linnas väikses majas. Olin meie peres kaheksas laps ning mul tuli magada suures voodis koos seitsme vanema venna ja õega. Vend ja õde, kes sündisid varsti pärast mind, magasid tualettlaua sahtlis.

Minu isa oli töökas talusulane. Kuid ta teenis väga vähe ja toitu nappis. Vahel harva sai ema vanematele õdedele-vendadele kooli natuke söögipoolist kaasa anda. Meie halb majanduslik olukord oli otseselt seotud kogu Iirimaa üldise vaesuse ja katoliku kiriku julma valitsusajaga.

Kuigi meie pere käis korrapäraselt kirikus, polnud ema vaimsetest asjadest sügavalt huvitatud. Siiski mäletavad minu õed, et nägid ema kaminatule ees istudes usulist kirjandust lugemas. Ta olevat püüdnud loetust ka meile üht-teist selgitada.

„Kus mu ema on?”

Ma ei unusta iial seda päeva, mil mind kloostrisse viidi. Ema ja isa seisid koridoris ja vestlesid tõsiselt nunnaga ning mina, kellel polnud aimugi sellest, millest vanemad rääkisid, mängisin teiste väikeste tüdrukutega. Kui ma äkki pilgu üles tõstsin ja ringi vaatasin, polnud ema ega isa kusagil. „Kus mu ema on?” karjusin nii kõvasti kui suutsin. Nagu sissejuhatuses mainisin, karjusin niiviisi nädalaid.

Kolm vanemat õde olid mulle vähemalt mingisuguseks lohutuseks. Kuid nad elasid kloostri teises osas, mistõttu nägin neid harva. Kuna nemad olid kaks tundi kauem üleval kui meie, nooremad, olin ärkvel nii kaua, kui kuulsin neid voodisse minevat. Siis hiilisin voodist välja, läksin trepist üles, et võiksin näha, kuidas õed mulle lehvitavad. Elasin iga päev selle õnneliku hetke nimel.

Kuna klooster ei tundunud pidavat tähtsaks seda, et lapsed vanematega kokku saaksid, nägime vanemaid haruharva. Lahusolek vanematest mõjus mulle rusuvalt. Sel ainsal korral, mil vanemad minu mäletamist mööda meid külastasid, ei läinud ma neile lähedale ja ka nemad hoidsid minust eemale. Vanemad õed mäletavad, et ema ja isa külastasid meid veel mõned korrad.

Aja jooksul hakkasin pidama kloostrit oma pereks, koduks ja maailmaks. Kõigi nende 12 aasta jooksul, mil ma kloostris elasin, söandasin sealt välja minna vaid kahel korral. Need käigud lähedalasuvasse maakohta olid väga põnevad, sest nägime puid ja loomi. Muidu ei näinud meie, tüdrukud, kunagi autosid, busse ega poode, ka mehi nägime harva, kui preester välja arvata.

 Kloostrielu

Kloostrielul oli mitu külge, mõni neist oli positiivne, suurem jagu aga negatiivsed. Üks noor ja kena nunn rääkis meile Jumalast nii hästi kui oskas. Ta ütles, et Jumal on armastav isa. See meeldis mulle ning ma otsustasin, et nüüdsest peale on minu isa Jumal, sest ta on armastavam ja lahkem kui mu päris isa. Sellest ajast peale hakkasin rääkima Jumalaga lihtsas lapselikus palves. Tundsin sellest nunnast suurt puudust, kui ta kloostrist lahkus.

Sain kloostris hea hariduse, mille eest olen tänulik. Ometi mäletan, et mõningaid kloostrisse kooli tulnud tüdrukuid, keda kutsuti „päeva tüdrukuteks”, koheldi teisiti kui meid. Nad olid pärit rikastest peredest, ja kui nemad saabusid, pidime meie klassiruumist lahkuma. Nunnad tuletasid meile tihti meelde, et oleme ainult orvud ja meil tuleb ka vastavalt käituda.

Kloostris oli palju reegleid. Mõned neist olid mõistlikud ja enamik meist sai aru, miks neid vaja on. Saime kasulikke õppetunde käitumise, kommete ja muu kohta. Need on minusse sügavalt sisse juurdunud ning on mulle kasu toonud terve elu jooksul. Ent oli ka reegleid, mis olid mõttetud ja näisid ebaõiglastena, ning mõned koguni segadusseajavad ja rusuvad. Üks reegel nägi ette nende karistamist, kes öösel alla tegid või tahtsid öösel tualetti minna.

Ühel päeval, kui ma trepist üles läksin, hakkasin juttu ajama enda kõrval oleva tüdrukuga. Nunn kutsus mu tagasi ja määras mulle karistuse. Milline oli mu karistus? Pidin käima terve külma Iirimaa talve jooksul suvekleidis. Olin niigi haige laps, kannatasin tihti astmahoogude ja mandlipõletiku käes. Jäin veel haigemaks ning haigestusin tuberkuloosi, mida põdesid ka paljud teised kloostritüdrukud. Kuigi meid viidi eraldiasuvasse dormitooriumi, ei saanud me mingisugust arstiabi, mistõttu mõned surid, kelle hulgas oli ka minu parim sõbranna.

Mõningaid meist peksti julmalt väikeste reeglite rikkumise eest. Ühe kogunemise ajal vaatasime, kuidas nunn üle kahe tunni üht tüdrukut peksis. Nutsime kõik. Tuleb muidugi tõdeda, et mitte kõik nunnad polnud nii õelad. Ent seniajani imestan ma, kuidas võib keegi kaitsetute laste vastu nii südametu olla. See jääbki mulle arusaamatuks.

Mõne aja pärast lahkusid Birdie ja Phyllis kloostrist, jäime vaid meie Annamayga. Olime teineteisele kõige lähedasemad inimesed. Annamay lohutas mind, et ühel päeval tulevad vanemad meile järgi ja viivad meid kohta, kust nunnad meid kunagi üles ei leia. Kui saabus Annamay kord minna, olin peaaegu kokku varisemas. Mina jäin kloostrisse veel kolmeks aastaks.

Õpin elama väljaspool kloostrit

See, kui lahkusin 16-aastaselt kloostrist, oli minu jaoks hirmuäratav kogemus. Kuna ma ei teadnud midagi elust väljaspool kloostrimüüre, olin täiesti segaduses. Näiteks, kui ma bussi peale läksin ja mult sõiduraha küsiti, polnud mul aimugi, et sõidu eest maksta tuleb. Kuna mul raha niikuinii polnud, tõsteti mind bussist välja ja mul tuli jala edasi astuda. Ühel teisel korral, kui mul oli tarvis bussi peale minna, ei tulnud ühtki bussi. Ma ei teadnud, et bussi tuleb oodata bussipeatuses.

Tänu sellele, et püüdsin näida julge ja tugevana, hakkasin mõistma, mida ma tegema pean. Mul õnnestus saada kergeid töid, kuid pärast seda, kui olin mitu kuud töötanud,  otsustasin minna koju ema vaatama. Kohtusin kodus esimest korda oma nooremate õdede-vendadega – kokku oli mul tol ajal vendi ja õdesid 14. Kuna minu jaoks kodus ruumi polnud, aitasid vanemad mul kolida Walesi Annamay juurde. Isa saatis mu sinna, kuid lahkus sealt kohe.

Olin suures puuduses, kuid suutsin kuidagiviisi hakkama saada. Hiljem, aastal 1953, kolisin Inglismaale Londonisse, kus ühinesin Mary leegioniga, roomakatoliikliku heategevusorganisatsiooniga. Seal töötamine valmistas mulle aga suure pettumuse, sest olin oodanud selliste inimestega koos töötamisest midagi vaimset. Mulle meeldis rääkida vaimsetest asjadest, kuid minu töö Mary leegionis oli ilmalik ning tundus, et seal pole kunagi aega vaimseteks aruteludeks.

Londonis kohtusin oma vendade sõbra Patrickuga. Me armusime ja abiellusime aastal 1961. Meie esimesed kaks last, Angela ja Stephen, sündisin Londonis. Hiljem, aastal 1967, läksime elama Austraaliasse, kus sündis meie kolmas laps Andrew. Asusime elama Uus-Lõuna-Walesi osariiki Bombala linna.

Viimaks ometi saan vaimset toitu!

Peagi pärast Austraaliasse kolimist külastas meid Bombalas noor mees Bill Lloyd, et rääkida meiega Piiblist. Olin vaimustatud, et mulle vastati otse Piiblist. Kuigi sain aru, et see, mida Bill räägib, on tõde, vaidlesin talle palju vastu, sest ma ei tahtnud, et ta ära läheb, kuna soovisin Piiblist rohkem teada saada. Hiljem tõi Bill mulle Piibli ja mõned ajakirjad.

Mulle meeldisid need ajakirjad väga, kuid olin vapustatud, kui mõistsin, et nende ajakirjade väljaandjad ei usu kolmainsust. Peitsin ajakirjad igaks juhuks ära, et need ei rikuks Patricku usku. Järgmine kord, kui Bill meile tuli, otsustasin, et annan ajakirjad talle tagasi, kuid tema selgitas mulle, et õpetus, mille kohaselt kolm isikut moodustavad ühe jumaluse, on Piibliga täiesti vastuolus. Sain varsti aru, et Jeesus on Jumala Poeg, et ta on Isa, Jehoova Jumala loodud, seega oli tal algus, ning et Isa on suurem kui Jeesus (Matteuse 16:16; Johannese 14:28; Koloslastele 1:15; Ilmutuse 3:14).

Varsti õppisin, et ka muud asjad, mida mulle kui katoliiklasele oli õpetatud, on valed. Näiteks ei õpeta Piibel, et inimesel on surematu hing või et kedagi piinatakse tulises põrgus (Koguja 9:5, 10; Hesekiel 18:4). Selle teadmine oli mulle tohutuks kergenduseks. Ühel päeval tantsisin köögis suurest rõõmust, et olin lõpuks ometi leidnud Isa, keda olin alati armastanud, kuid keda ma varem ei tundnud. Minu vaimne isu sai rahuldatud ning minu rõõm suurenes veelgi, kui ka Patrick äsjaleitud uskumustest vaimustus.

Bill kutsus meid Temora linna Jehoova tunnistajate konvendile. Kuigi see oli kilomeetrite kaugusel, võtsime tema kutse rõõmuga vastu. Jõudsime Temorasse reede pärastlõunal. Laupäeva hommikul kogunesid grupid konvendisaali, et minna majast majja kuulutama. Tundsime Patrickuga suurt elevust, kuna olime seda võimalust oodanud juba mõnda aega. Ent Bill ütles meile, et me ei tohi kuulutustöös osaleda, kuna me suitsetame. Kui aga Bill ära läks, ühinesime teise grupiga. Selles grupis arvati, et oleme tunnistajad ning meid võeti kaasa.

Saime mõne aja pärast teada, millised on Pühakirja nõuded neile, kes tahavad olla kõlblikud  hea sõnumi kuulutamiseks (Matteuse 24:14). Jätsime lõpuks suitsetamise maha ning sümboliseerisime oma pühendumist Jehoova Jumalale veeristimisega 1968. aasta oktoobris.

Usukatsed

Kui kasvasime Piibli tundmises ja saime Jehoovaga lähedasemaks, muutus kindlamaks ka meie usk Jumala tõotustesse. Mõne aja pärast määrati Patrick kogudusevanemaks Jehoova tunnistajate koguduses Canberras, Austraalia pealinnas. Tegime oma parima laste vaimses suunamises ja tulime toime ka probleemidega, mis kaasnevad teismeliste kasvatamisega (Efeslastele 6:4).

Kahjuks hukkus meie poeg Stephen 18-aastasena autoõnnetuses. Hoolimata kurbusest, lohutas meid suuresti see, et Stephenist oli saanud Jehoova teenija. Igatseme teda jälle näha, kui Jehoova äratab üles need, kes on mälestushaudades (Johannese 5:28, 29). Järgmisel aastal, 1983, ühinesin oma tütre Angelaga täisajalises teenistuses ning osalen selles teenistuses veel praegugi. Piiblil põhinevast lootusest teistele rääkimine on aidanud mul säilitada positiivset ellusuhtumist ning on leevendanud südamevalu. Hiljuti sain teada, et minu õde Annamay hakkas Walesis Jehoova tunnistajatega Piiblit uurima, mis tegi mind ütlemata rõõmsaks.

1984. aastal haigestus Patrick mingisse mõistatuslikku tõppe. Hiljem selgus, et see on krooniline väsimushaigus. Lõpuks tuli tal loobuda ilmalikust tööst ning ta astus tagasi kogudusevanema ametist. Õnneks on tema tervis osaliselt taastunud ning ta teenib jälle ametissemääratud sulasena.

Õppisin lapsepõlves distsipliini ja ennastohverdavust, samuti õppisin elama lihtsat elu ja rahulolemist väheste asjadega. Ma pole aga kunagi aru saanud sellest, miks meid neljakesi viidi kloostrisse, kui ülejäänud üksteist last kasvasid üles kodus. Lohutan ennast mõttega, et mu vanemad, kes surid aastaid tagasi, tegid oma oludes parima, mida mina ei hakka küll tõenäoliselt kunagi täielikult mõistma. Need olid rasked ajad ja tuli langetada raskeid otsuseid. Vaatamata sellele olen oma vanematele tänulik, et nad andsid mulle elu ja hoolitsesid minu eest nii nagu oskasid. Üle kõige olen aga tänulik Jehoovale tema isaliku hoole eest.

[Pilt lk 22]

Äsja pärast abiellumist

[Pilt lk 23]

Kui meie lapsed olid noored

[Pilt lk 23]

Koos Patrickuga praegu