Kas vesi hakkab maailmas otsa lõppema?

„Kasutamiskõlbliku, saastamata ja piisava magevee kättesaadavus on üks põhitingimusi inimese eluspüsimiseks, heaoluks ning kogu inimkonna sotsiaal-majanduslikuks arenguks. Ent me toimime jätkuvalt nõnda, otsekui oleks mageveevarud lõppematud. Nii see aga pole.” (ÜRO PEASEKRETÄR KOFI ANNAN)

VIIMASE tuhande aasta jooksul on Hispaanias Valencia linnas iga neljapäeva keskpäeval kokku tulnud ainulaadne kohus. Selle ülesandeks on lahendada vee pärast tekkinud vaidlusi.

Valencia viljakate tasandike talunikud sõltuvad maa niisutamisest, milleks kulub palju vett, mida aga selles Hispaania osas on alati nappinud. Talunikud võivad alati veekohtu poole pöörduda, kui tunnevad, et nad pole saanud nii palju vett, kui neil õigust oleks. Vaidlustes vee pärast pole midagi uut, kuid neid on harva lahendatud nii õiglaselt kui Valencias.

Ligi 4000 aastat tagasi tekkis Iisraelis Beer-Sebas karjaste hulgas äge vaidlus sealse kaevu kasutamisõiguse üle (1. Moosese 21:25). Nüüdseks on veeprobleemid Lähis-Idas märksa tõsisemad. Vähemalt kaks selle piirkonna prominentset juhti on öelnud, et vesi on üks tüliküsimus, mis võib viia neid sõja väljakuulutamiseni naaberriigile.

Maailma semiariidsetes (poolkuiva kliimaga) riikides on vesi alati tekitanud jõulisi tundeid. Põhjus on lihtne: vesi on eluliselt tähtis. Nagu ütles Kofi Annan: „Magevesi on hinnaline: me ei saa selleta elada. See on asendamatu. Ning see on ka tundlik: inimtegevus mõjutab suuresti kättesaadava magevee hulka ja kvaliteeti.”

Tänapäeval on rohkem kui kunagi varem ohus nii meie planeedi magevee hulk kui kvaliteet. Me ei peaks laskma end eksitada näiliselt külluslikest varudest, mida mõnes maailma paigas õnnekombel leidub.

 Kahanevad varud

„Üks inimloomuse suur vastuolu on see, et me hindame asju vaid siis, kui need on haruldased,” sõnab ÜRO peasekretäri asetäitja Elizabeth Dowdeswell. „Me väärtustame vett alles siis, kui kaevud on tühjad. Ning kaevud ei tühjene mitte ainult põuaaldistes piirkondades, vaid ka paikades, mida tavaliselt ei peeta veevaeseks.”

Need, kes iga päev veepuuduses elavad, mõistavad seda probleemi paraku liigagi hästi. India Chennai linna ametnik Asokan peab igal hommikul tõusma kaks tundi enne päikesetõusu. Viie ämbriga läheb ta viieminutilise teekonna kaugusel paikneva avaliku veekraani juurde. Kuna vett saab vaid varahommikul kella 4 ja 6 vahel, peab ta aegsasti järjekorda minema. Sellest veest, mis ta ämbrites koju viib, peab jätkuma terveks päevaks. Paljudel tema kaasmaalastel ning ka miljardil inimesel meie planeedi muudes kohtades pole aga sedagi. Neil pole oma kodu lähedal ei veekraani, jõge ega kaevu.

Aafrikas Saheli piirkonnas elav poiss Abdullah on üks nendest. Tema väikese küla nimega teeviit kirjeldab seda kui oaasi, kuid vesi on seal juba ammu otsa lõppenud ning puidki võib seal haruharva näha. Abdullah’ töö on tassida oma perele vett kaevust, mis asub umbes kilomeetri kaugusel.

Mõnedes maailma paikades on nõudlus puhta magevee  järele hakanud juba ületama sealseid veevarusid. Põhjus on lihtne: suur osa inimestest elab ariidsetes (kuivades) ja semiariidsetes piirkondades, mis on kaua olnud veevaesed. (Vaata kaarti leheküljel 3.) Stockholmi Keskkonnainstituudi andmeil elab juba kolmandik maailma elanikkonnast piirkondades, kus on kas mõõdukas või suur veepuudus. Nõudlus vee järele on kasvanud kaks korda kiiremini, kui kasvab elanikkond.

Veevarud on aga põhiliselt muutumatud. Sügavamad kaevud ja uued veehoidlad võivad pakkuda küll ajutist kergendust, kuid maale sadav vihmaveehulk ja maa all paiknevad veevarud jäävad põhiliselt muutumatuks. Seega võib meteoroloogide arvestuste järgi olla vee kogus inimese kohta maa peal 25 aasta pärast poole võrra vähenenud.

Mõju tervisele ja toidule

Kuidas mõjub veepuudus inimestele? Kõigepealt kahjustab see nende tervist. See ei põhjusta küll kohest janusurma, pigem võib toiduks ja joomiseks kasutatava vee halb kvaliteet põhjustada haigusi. Elizabeth Dowdeswell viitab sellele, et „arengumaades on umbes 80 protsenti kõigist haigustest ja rohkem kui kolmandik surmajuhtumitest põhjustatud saastatud veest”. Semiariidse kliimaga arengumaades on veevarud sageli reostatud inimese ja loomade väljaheidete, pestitsiidide, väetiste või tööstuskemikaalidega. Vaesunud perekonnal ei jää lihtsalt muud üle, kui kasutada sellist saastatud vett.

Nii nagu meie keha vajab vett, et kõrvaldada jääkaineid, on ka reovete ärajuhtimiseks vaja rohkesti vett – enamikul  inimkonnast pole see aga lihtsalt kättesaadav. Ilma korraliku kanalisatsioonita inimeste arv kasvas 2,6 miljardilt 1990. aastal 2,9 miljardile 1997. aastal. See hõlmab ligi poolt meie planeedi rahvastikust. Kanalisatsioonist sõltub otseses mõttes elu ja surm. ÜRO ametnikud Carol Bellamy ja Nitin Desai hoiatasid ühisteates: „Kui lastel puudub vesi, mida kõlbaks juua ning saaks kasutada isiklikuks hügieeniks, ohustab see väga nende tervist ja arengut.”

Toiduainete tootmine sõltub otseselt veest. Paljusid põllukultuure kastab muidugi vihm, kuid viimastel aegadel on maailma üha kasvava elanikkonna toitmisel peamiseks meetodiks saanud niisutamine. Tänapäeval sõltub 36 protsenti maailma viljasaagist niisutamisest. Ent maailma kogu niisutatava põllumaa ulatus saavutas kõrgpunkti umbes 20 aastat tagasi ja alates sellest ajast on see pidevalt vähenenud.

Kui me elame tingimustes, kus igas kodus voolab kraanist piisavalt vett ja on vesiklosett, mis hõlpsalt heitmed ära uhub, võib olla raske uskuda, et maailmas on kasutatavad veevarud otsakorral. Ent me peaksime meeles pidama, et vaid 20 protsenti inimestest elab säärases luksuses. Aafrikas kulutavad paljud naised päevas kuni kuus tundi, et varuda vett, mis tavaliselt on saastatud. Need naised mõistavad vägagi selgelt karmi reaalsust: puhas, kasutamiskõlblik vesi on haruldane ja muutub järjest haruldasemaks.

Kas tehnoloogiasaavutused suudaksid selle probleemi lahendada? Kas saaks veevarusid kasutada säästlikumalt? Kuhu see vesi siis kaob? Järgmised artiklid otsivad neile küsimustele vastust.

[Kast/joonis lk 4]

KUIDAS MAGEVESI ON JAOTUNUD

97 protsenti maakera veest on ookeanides ja on liiga soolane, et seda saaks kasutada joomiseks, põllumajanduses ja tööstuses.

Vaid 3 protsenti maa veest on mage. Suur osa sellest pole aga sugugi kergesti kättesaadav, nagu näitab kõrvalolev joonis.

[Joonis]

(Kujundatud teksti vaata trükitud väljaandest.)

Igijää ja -lumi 68,7%

Põhjavesi 30,1%

Igikelts, maa-alune jää 0,9%

Järved, jõed ja sood 0,3%

[Kast lk 5]

VEEKRIIS

▪ SAASTATUS Poolas kõlbab juua vaid 5 protsenti jõeveest ja 75 protsenti on isegi tööstuslikuks kasutamiseks liiga reostatud.

▪ LINNAVARUD Maailma suuruselt teise metropoli México põhjaveetase langeb üha, kusjuures põhjavesi varustab 80 protsendi ulatuses linna veega. Vee pumpamine ületab selle loodusliku taastumise rohkem kui 50 protsenti. Hiina pealinnas Pekingis on sarnane probleem. Selle põhjaveetase on langenud rohkem kui meetri võrra aastas ja kolmandik linna kaevudest on kuivanud.

▪ NIISUTAMINE Ogallala tohutu põhjaveeala Ameerika Ühendriikides on nii tühjaks ammutatud, et niisutatav maa Loode-Texases on veepuuduse tõttu kolmandiku võrra kahanenud. Nii Hiina kui India, mis on maailmas toiduainetööstuses vastavalt teisel ja kolmandal kohal, kogevad sarnast kriisi. Lõuna-India osariigis Tamil Nadus on niisutamise tõttu põhjaveetase langenud kümne aastaga umbes 25 meetrit.

▪ KADUVAD JÕED Kuival perioodil ei jõua võimas Gangese jõgi enam mereni, kuna kõik selle veed suunatakse enne suuet kõrvale. Sama on lugu ka Põhja-Ameerika Colorado jõega.

[Kaart lk 3]

(Kujundatud teksti vaata trükitud väljaandest.)

KUS VETT NAPIB

Veepuuduses piirkonnad