Jumala nimi muutis mu elu

JUTUSTANUD SANDY YAZZIE TSOSIE

KUI mormoonid meie uksele koputasid, pugesime õdedega voodi alla peitu, itsitasime ja togisime üksteist. * Lõpuks siiski avasin neile ukse, kuid ütlesin ülbelt, et oleme navahod ega soovi midagi kuulda ühestki valge mehe usust.

Meie vanemad olid läinud kauplemispunkti sisseoste tegema. Nad pidid koju jõudma päikeseloojangu ajal. Saanud tagasi jõudes teada, et olin mormoonide vastu ebaviisakas olnud, ütlesid nad mulle, et ma ei tohi enam kunagi kedagi lugupidamatult kohelda. Meid õpetati inimesi austama ja nende vastu lahked olema. Mäletan päeva, mil meie juurde saabus ootamatu külaline. Vanemad olid õues toitu teinud. Nad pakkusid külalislahkelt enne külalisele süüa ning alles pärast seda sõime meie ise.

Elu reservaadis

Elasime Arizona osariigis Howell Mesas, hopi indiaanlaste reservaadist umbes 14 kilomeetri kaugusel loodes, eemal üleasustatud linnadest. See paik asub Ameerika Ühendriikide edelaosas, kus on muljetavaldav kõrb ja punasest liivakivist kaljud. Seal on palju järskude nõlvadega kõrgendikke – lavamägesid. Nendel kõrgendikel võisime vaadata, kuidas meie lambad umbes kaheksa kilomeetri kaugusel rohtu söövad. Kuidas ma küll armastasin seda rahu, mis valitses meie maal!

Keskkooli ajal sain väga lähedaseks oma nõbudega, kes toetasid Ameerika Indiaanlaste Liikumist (AIM). * Olin väga uhke selle üle, et olen Ameerika põliselanik, ning avaldasin oma arvamust valgetele sellest, kuidas põliselanikke on aastakümneid rõhutud, milles ma pidasin süüdlaseks indiaaniküsimustega tegelevat ametit (Bureau of Indian Affairs – BIA). Kuid erinevalt oma nõbudest ei väljendanud ma avalikult oma viha. Hoidsin seda viha enda sees. Seepärast hakkasin vihkama ka kõiki neid, kellel oli Piibel.

Arvasin, et valgetel on võim võtta meie maa, meie õigused ning keelata meil täita oma pühasid kombetalitusi sellepärast, et neil on Piibel. Kui meid internaatkooli päevil kirikusse minema sunniti, tegin koguni järgi oma isa allkirja, et ma protestantlikes ja katoliiklikes usutseremooniates osalema ei peaks. Koolis püüti meid valgetega ühte sulatada ning panna meid unustama oma indiaani kultuuripärandit. Meil ei lubatud isegi oma keeles rääkida.

Me austasime väga loodust ja oma maad. Meil oli hommikuti tavaks seista näoga ida poole, lugeda palveid,  tänada, puistates samal ajal püha maisi õietolmu. * Nii õpetati mind navahode kombe kohaselt Jumalat kummardama ning ma tundsin selle kombe üle suurt uhkust. Kiriku õpetus taevasseminekust ei meeldinud mulle ja ma ei uskunud tulise põrgu piinadesse. Igatsesin elada maa peal.

Koolivaheajad veetsin oma perega, kellega mul olid lähedased suhted. Minu igapäevaseks tööks oli meie elamu koristamine, kudumine ja lammaste karjatamine. Meie, navahod, oleme olnud lambakarjused sajandeid. Iga kord, kui ma aga meie elamut koristasin (vaata allolevat fotot), märkasin väikest punast raamatut, mis sisaldas Piibli Laule ja mitut Uue Testamendi raamatut. Viskasin seda raamatut siia ja sinna, mõtlemata selle sisule ja tähendusele. Päris minema ma seda raamatut siiski ei heitnud.

Abielu – illusioonide purunemine

Pärast keskkooli lõppu kavatsesin minna New Mexico osariigi Albuquerque’i kutsekooli. Enne seda tutvusin aga oma tulevase abikaasaga. Pöördusin tagasi navahode reservaati, et abielluda. Minu vanemad olid olnud abielus aastaid ning mina tahtsin käia nende jälgedes. Mulle meeldis olla koduperenaine ja ma tundsin rõõmu meie kodusest elust, eriti suurt rõõmu tõi mulle see, kui meile sündis poeg Lionel. Olime mehega väga õnnelikud kuni päevani, mil sain teada midagi hirmsat.

Minu mehel oli teine naine. Tema truudusetus tegi meie abielule lõpu. Olin emotsionaalselt läbi ja hakkasin oma meest vihkama. Tahtsin talle kätte maksta. Lahutusprotsessi ajal, kui võitlesin poja hooldusõiguse ja rahalise toetuse eest, asendus aga viha kurbusega, tundsin väärtusetust ja lootusetust. Tol ajal oli mul tavaks joosta kilomeetreid, et oma kurbust leevendada. Puhkesin kergesti nutma ja kaotasin söögiisu. Tundsin end täiesti üksi.

Mõne aja pärast tekkis mul suhe mehega, kellel olid samasugused abieluprobleemid kui minul. Olime mõlemad haavatud. Ta tundis mulle kaasa ja toetas mind emotsionaalselt, mida mul just vaja oli. Rääkisin talle oma kõige salajasematest mõtetest ja tunnetest. Ta kuulas mind, mis pani mind tundma, et ta hoolib minust. Kavatsesime abielluda.

Ent siis sain teada, et ka tema petab mind. Nii raske ja valus kui see ka polnud, tõukasin ta oma elust välja. Tundsin end hüljatuna ja langesin sügavasse masendusse. Minus kees kibe viha ja kättemaksuhimu ning mu peas keerlesid enesetapumõtted. Püüdsin kahel korral endalt elu võtta. Tahtsin lihtsalt surra.

 Minu esimesed teadmised tõelise Jumala kohta

Valasin palju pisaraid, palvetades Jumala poole, keda ma ei tundnud. Ometi uskusin, et on olemas keegi Kõrgem Olevus, kes on loonud aukartustäratava universumi. Tundsin suurt rõõmu kaunitest päikeseloojangutest ja mõtlesin, kui hea, et see Keegi lubab meil sellistest imedest rõõmu tunda. Hakkasin seda tundmatut isikut armastama. Palvetasin tema poole: „Jumal, kui sa tõesti oled olemas, aita mind, juhata mind ja tee mind jälle õnnelikuks.”

Minu pere, eriti isa, tundis minu pärast muret. Vanemad palkasid mind tervendama nõidpreestrid. Isa ütles, et üks õige nõidpreester ei küsi kunagi raha ning teeb seda, mida kuulutab. Et vanematele meelepärane olla, tegin mitu korda läbi navahode õnnistamistseremoonia.

Veetsin mitu päeva üksi ning minu ainsaks kaaslaseks oli raadio. Kuulasin põlastusega vaimuliku hukkamõistu, kuna mina polnud Jeesust oma südamesse vastu võtnud. Tundsin vastikust. Ma ei suutnud enam kannatada ei valge mehe religiooni ega isegi oma usku. Otsustasin otsida Jumalat omal viisil.

Olles üksi oma elamus, märkasin jälle seda väikest punast raamatut. Avastasin, et see on osa Piiblist. Lugedes Laule, sain teada kuningas Taaveti kannatustest ja masendusest ning leidsin sellest lohutust (Laul 38:2–23; 51:3–21). Uhkuse tõttu viskasin aga kogu loetu peast välja. Ma ei kavatsenud võtta vastu valge mehe usku.

Hoolimata depressioonist suutsin ikkagi oma poja eest hoolitseda. Ta oli mulle suureks lohutuseks. Hakkasin vaatama telerist ususaateid, kus inimeste eest palveid tehti. Olles meeleheitel, haarasin telefonitoru ja helistasin saatesse, et nad mindki aitaksid. Kui mulle aga öeldi, et pean annetama 50 kuni 100 dollarit, viskasin toru hargile.

Mind masendas lahutusprotsess ning eriti see, et mu abikaasa polnud hõimu kohtuniku ees aus. Kuna võitlesime oma poja hoolduse pärast, võttis lahutusprotsess kaua aega. Kuid mina võitsin. Sõnagi ütlemata oli isa mulle selle protsessi ajal suureks toeks. Ta nägi, kui sügavalt haavatud ma olen.

Esimene kokkupuude Jehoova tunnistajatega

Otsustasin hakata elama üks päev korraga. Ühel päeval märkasin navaho peret, kes rääkis minu naabritega. Jälgisin neid salaja. Külalised tegid mingisugust majast majja tööd ja tulid ka minu ukse taha. Sandra, navaho, tutvustas end kui Jehoova tunnistajat. Nimi Jehoova haaras mu tähelepanu rohkem kui miski muu. Küsisin: „Kes on Jehoova? Teil on vist mingi uus usk. Miks mulle kirikus Jumala nimest ei räägitud?”

Ta avas lahkelt oma Piibli ning luges sealt teksti Laul 83:19: „Ning tundku, et sina, Jehoova, üksi oma nimega oled Kõigekõrgem üle kogu ilmamaa!” Ta selgitas, et Jumalal on nimi ja et tema Poeg, Jeesus Kristus, oli Jehoova tunnistaja. Ta pakkus mulle võimalust õppida tundma Jehoovat ja Jeesust ning jättis mulle raamatu „Tõde, mis viib igavesse ellu” („The Truth That Leads to Eternal Life”). * Ütlesin vaimustusega: „Jah, muidugi ma tahan seda uut usku tundma õppida.”

Lugesin selle raamatu läbi ühe ööga. Selle sisu oli minu jaoks uus ja erines muust, millega olin varem kokku puutunud. Seal öeldi, et elul on eesmärk, ja just seda mul oligi vaja, et hakata jälle elu vastu huvi tundma. Hakkasin Piiblit uurima ning minu rõõmuks vastas Piibel paljudele minu küsimusetele. Uskusin kõike seda, mida olin teada saanud. See oli loogiline, see pidi olema tõde!

Hakkasin õpetama Piibli tõde Lionelile, kui ta oli kuuene. Me palvetasime koos ning julgustasime üskteist mõttega, et Jehoova hoolib meist ja et me peame teda usaldama. Vahel polnud mul jõudu edasi elada. Aga siis, kui Lionel võttis oma väikeste kätega mul  ümbert kinni ja julgustas mind „Ära nuta, ema, Jehoova hoolib meist”, sain jälle jõudu. Kuidas see küll lohutas mind ja andis mulle otsusekindlust Piibli uurimist jätkata! Palusin Jumalalt lakkamatult juhatust.

Kristlike koosolekute mõju

Tänutunne Jehoova vastu innustas meid sõitma edasi-tagasi 240 kilomeetrit, et minna Tuba linna Jehoova tunnistajate koosolekutele. Suvel käisime koosolekutel kaks korda nädalas ning külma talve ajal pühapäeviti. Kord, kui meie auto seisma jäi, sai kuningriigisaali isegi hääletades mindud. Pikad sõidud olid väsitavad, kuid Lioneli sõnad, et me ei tohi jätta koosolekule minemata, kui me just suremas pole, näitas mulle, kui tähtis on see, et me ei võtaks Jehoova vaimset juhatust iseenesestmõistetavana.

Koosolekutel, kui laulsime laule igavesest elust, kus pole hädasid, tulid mulle kergesti pisarad silma. Sain Jehoova tunnistajatelt lohutust ja julgustust. Nad kutsusid meid külla, pakkusid lõunasööki või suupisteid ning osalesime nende perekondlikul piibliuurimisel. Nad tundsid meie vastu huvi ja kuulasid meid. Eriti suurt abi andsid meile kogudusevanemad ning tugevdasid meie veendumust, et Jehoova Jumal hoolib meist. Olin õnnelik, et leidsin tõelisi sõpru. Nad kosutasid mind ja isegi nutsid koos minuga, kui tundsin, et ei suuda enam vastu pidada (Matteuse 11:28–30).

Kaks tähtsat otsust

Just siis, kui tundsin rahulolu sellest, mida Jehoova minu heaks oli teinud, ilmus tagasi mu sõber, et minuga ära leppida. Armastasin teda ikka veel ega suutnud teda tagasi lükata. Kavatsesime abielluda. Arvasin, et tõde muudab teda. See oli suurim viga mu elus. Ma polnud õnnelik. Südametunnistus vaevas mind hirmsasti. Olin pettunud, sest ta ei hoolinud tõest.

Rääkisin oma olukorrast ühele kogudusevanemale. Ta arutles minu probleemi üle Piibli põhjal ning palvetas minu eest, et teeksin õige otsuse. Mõistsin, et Jehoova ei hülgaks mind ega teeks mulle kunagi haiget, mida ei saa aga öelda ebatäiuslike inimeste kohta, ükskõik kui palju me neid ka ei armastaks. Samuti mõistsin, et vabaabielu ei paku mingisugust turvatunnet. Langetasin otsuse. Lõpetasin selle suhte, kuigi seda oli väga raske ja valus teha. Ja kuigi see tõi mulle ka majanduslikke raskusi, lootsin kogu südamest Jehoova peale.

Armastasin Jehoovat ja otsustasin teda teenida. 1984. aasta 19. mail sümboliseerisin oma elu pühendamist Jehoova Jumalale veeristimisega. Minu poeg Lionel on samuti ristitud Jehoova tunnistaja. Mu pere ja endine abikaasa kiusasid meid küll hirmsasti taga, kuid me panime oma lootuse Jehoova peale. Me polnud pettunud. Mu pere rahunes lõpuks maha ning aktsepteeris meie uut eluviisi pärast 11 pikka aastat.

Armastan neid väga ja soovin, et ka nemad võiksid õppida Jehoovat tundma ja olla õnnelikud. Isa, kes oli arvanud, et kaotab mu depressiooni või enesetapu tõttu, kaitses mind julgelt. Ta oli rahul, nähes mind jälle õnnelikuna. Leidsin, et Jehoova poole palvetamine, Jehoova tunnistajate koosolekutel käimine ja Jumala Sõna rakendamine on eluliselt tähtsad, et emotsionaalselt taastuda.

 Tulevikulootus

Igatsen seda aega, mil kõik jäljed kannatustest, ebatäiusest, valskusest ja vihast on täiesti kadunud. Kujutan ette meie, navahode maad õitsemas, kujutan ette virsiku- ja aprikoosipuid, mis siin kunagi kasvasid. Minu silme ees on pilt, kuidas eri hõimud teevad jõgede ja vihmavee abil sellest kuivast maast kauni paradiisi. Samuti unistan sellest, kuidas elame siin koos rahus hopide ja teiste hõimudega, selle asemel et olla üksteise rivaalid nagu viimasel ajal. Juba praegu võib näha, kuidas Jumala Sõna ühendab eri rasse, hõime ja suguvõsasid. Tänu ülestõusmisele on tulevikus pered ja sõbrad jälle koos nendega, kes praegu on surnud. See on suure rõõmu aeg ning ees on igavene elu. Ma ei suuda aru saada, miks ei peaks keegi tahtma teada saada sellisest imelisest väljavaatest.

Teokraatlik kasv navahode maal

On olnud rõõm näha, kuidas Tuba linn on saanud endale kuningriigisaali, ja seda, kuidas navahode ja hopide reservaadis * on kasvanud neli kogudust – Chinle, Kayenta, Tuba linna ja Keams Canyoni kogudus. Kui ma 1983. aastal teokraatlikusse kooli astusin, võisin ma ainult unistada sellest, kuidas ühel päeval toimub see navaho keeles. Nüüd pole see enam unistus. Alates 1998. aastast toimub teokraatlik kool ka navaho keeles.

See, et olen saanud rääkida teistele Jumala nimest, on toonud lõputuid õnnistusi. Ning see, et olen saanud lugeda oma keeles ja jagada teistega uskutugevdavaid mõtteid brošüüridest „Nihookáá’gi Hooláágóó liná Bahózhoóodo!” („Naudi elu maa peal igavesti”), „Ha’át’fíísh éí God Nihá yee Hool’a’?” („Mida Jumal meilt nõuab?”) ja hiljuti väljaantud brošüürist „Ni Éí God Bik’is Dííleelgo Át’é!” („Sa võid olla Jumala sõber!”), on lausa sõnulkirjeldamatu rõõm. Olen tänulik ustavale ja mõistlikule sulaseklassile, et ta juhib piiblilist haridustööd, nii et kõik rahvad, hõimud ja keeled võivad sellest kasu saada, nende hulgas ka navahod (Matteuse 24:45–47).

Töötan täiskohaga, et end ülal pidada, kuid olen regulaarselt abipioneer. Hindan seda, et olen vallaline, ning soovin teenida Jehoovat ilma tähelepanu hajutamata. Tunnen rahulolu ja rõõmu sellest, et saan rääkida oma rahvale ja teistele ning eriti neile, kes on meeleheitel, et „Jehoova on ligi neile, kes murtud on südamelt, ja päästab need, kellel on rõhutud vaim” (Laul 34:19).

Nüüd ei arva ma enam, et Piibel on valge mehe usk. Jumala Sõna Piibel on igaühe jaoks, kes soovib seda õppida ja selle põhimõtteid ellu rakendada. Kui Jehoova tunnistajad sind külastavad, lase neil näidata, kuidas olla tõeliselt õnnelik. Nad toovad sulle häid sõnumeid Jumala nimest Jehoovast, nimest, mis muutis minu elu. „Aoo,’ Diyin God bízhi’ Jiihóvah.” („Jah, Jumala nimi on Jehoova.”)

[Allmärkused]

[Pilt lk 21]

Tavaline navahode elamu

[Pilt lk 21]

Oma poja Lioneliga

[Pilt lk 23]

Vene sõpradega rahvusvahelisel konvendil Moskvas 1993. aastal

[Pilt lk 24]

Oma vaimse perega Kayenta koguduses Arizonas