Hüppa sisu juurde

Hüppa sisukorda

Kas on vale leinata?

Kas on vale leinata?

Piibli seisukoht

Kas on vale leinata?

„AGA ME EI TAHA, ET TEIL, VENNAD, OLEKS TEADMATA NENDE JÄRG, KES ON LÄINUD MAGAMA, ET TEIEGI EI LÄHEKS NÕNDA KURVAKS NAGU TEISED, KELLEL EI OLE LOOTUST.” TESSALOONIKLASTELE 4:13)

PIIBEL pakub lootust surnutele. Nii Jeesuse sooritatud ülesäratamised kui ka tema õpetused viitavad ajale, mil surnud tuuakse tagasi ellu (Matteuse 22:23–33; Markuse 5:35, 36, 41, 42; Luuka 7:12–16). Kuidas peaks see lootus meid mõjutama? Apostel Pauluse sõnad ülaltoodud tsitaadis kinnitavad, et see lootus võib pakkuda lohutust lähedase inimese surma korral.

Kui oled kaotanud surma tõttu lähedase inimese, kaasneb sellise tragöödiaga kahtlemata südamevalu. Theresa, kelle 42-aastane abikaasa suri varsti pärast südamelõikust, ütleb: „See oli täielik šokk! Alguses tundsin suurt hirmu. Seejärel haaras mind kohutav kaotusvalu, mis aja möödudes üha kasvas. Ma nutsin palju.” Kas sellised reageeringud ilmutavad usu puudumist Jehoova tõotusse äratada surnud üles? Kas Pauluse sõnad tähendavad seda, et on vale leinata?

Leinamise juhtumid Piiblis

Vastuse nendele küsimustele leiame siis, kui uurime Piiblis toodud leinajuhtumeid. Mitmel korral järgnes lähedase pereliikme surmale leinaaeg (1. Moosese 27:41; 50:7–10; Laul 35:14). Sellega kaasnesid tihti jõulised tunded.

Vaadelgem, kuidas mõned Jumala ustavad teenijad leinasid omakse surma. Näiteks Aabrahamil oli tugev usk sellesse, et Jumal äratab surnud üles (Heebrealastele 11:19). Kui aga tema naine suri, hakkas ta oma veendumusest hoolimata „Saarat leinama ja taga nutma” (1. Moosese 23:1, 2). Kui Jaakobi pojad valetasid ja ütlesid talle, et tema armas poeg Joosep on surnud, siis Jaakob „käristas oma riided lõhki” ning „nuttis teda taga” (1. Moosese 37:34, 35). Tõesti, veel palju aastaid hiljem muserdas armsa poja surmale mõtlemine Jaakobit rängalt! (1. Moosese 42:36–38.) Kuningas Taavet leinas samuti avalikult ja tundeküllaselt, kui surid kaks tema poega Amnon ja Absalom. Kuigi mõlemad olid Taavetile ja tema perele muret valmistanud, olid nad ikkagi tema pojad ning nende surm põhjustas talle suurt südamevalu (2. Saamueli 13:28–39; 19:1).

Mõnikord, nagu Moosese surma korral, leinas terve Iisraeli rahvas. 5. Moosese 34:8 räägib sellest, et iisraellased nutsid teda taga 30 päeva.

Lõpuks vaadelgem, kuidas käitus Jeesus Kristus, kui suri tema lähedane sõber Laatsarus. Kui Jeesus nägi, kuidas Laatsaruse õed Marta ja Maarja ning nende sõbrad nutsid, „ohkas ta sügavalt vaimus ja muutus rahutuks” (UM). Kuigi ta teadis, et vaid mõne minuti pärast äratab ta oma sõbra üles, hakkas ta nutma. Jeesus armastas oma kalleid sõpru Martat ja Maarjat, seepärast oli ta sügavalt liigutatud, kui nägi neid oma venna surma pärast murest murtuina (Johannese 11:33–36).

Aabraham, Jaakob, Taavet ja Jeesus ilmutasid kõik Jehoovasse ja tema tõotustesse suurt usku, ent siiski olid nad kurvad. Kas näitas nende lein vaimset nõrkust? Kas ilmutas nende kurbus usupuudust ülestõusmislootusesse? Kindlasti mitte! Leinamine on lähedase inimese surma korral loomulik reaktsioon.

Miks me leiname

Surm pole kunagi olnud Jumala eesmärk seoses inimkonnaga. Jehoova algne eesmärk, mida ta väljendas Aadamale ja Eevale, oli see, et maa tuleb muuta kauniks paradiisiks, kus elavad armastavad ja õnnelikud perekonnad. Surm tuli vaid seetõttu, et esimene inimpaar ei kuuletunud Jehoovale (1. Moosese 1:28; 2:17). Kurb küll, kuid Aadama ja Eeva sõnakuulmatuse tõttu Jehoovale on „surm tunginud kõigisse inimestesse” (Roomlastele 5:12; 6:23). Surm on seega õel vaenlane, mida poleks pidanud üldse olemas olema (1. Korintlastele 15:26).

Seega on arusaadav, et lähedase inimese surm, mis juba oma olemuselt on ebaloomulik, põhjustab suurt südamevalu. See tekitab leinajate ellu tohutu tühimiku. Eespool mainitud lesk Theresa ütles seose oma abikaasaga: „Olen kindel, et näen teda jälle ülestõusmises, kuid ma tunnen temast suurt puudust. See teeb hinge haigeks.” Isa või ema surm võib meenutada meile enda surelikkust. Noore inimese surm põhjustab eriti suurt südamevalu, kuna selle tragöödia tõttu jäi elu pooleli (Jesaja 38:10).

Jah, surm on ebaloomulik nähtus. Sellest tulenev valu on loomulik ja Jehoova ei pea leinamist usu puudumiseks ülestõusmisse. Nagu Aabrahami, Jaakobi, Taaveti, Iisraeli rahva ja Jeesuse näidetest ilmneb, ei tähenda oma südamevalu näitamine sugugi vaimset nõrkust. *

Kuigi me kristlastena tunneme surma korral leina, ei kurvasta me nõnda nagu need, „kellel ei ole lootust” (1. Tessalooniklastele 4:13). Me ei lase kurbusel end üleliia vallata, kuna teame, mis olukorras on surnud. Me teame, et nad ei tunne valu ega viletsust, vaid nad otsekui magavad sügavas, rahulikus unes (Koguja 9:5; Markuse 5:39; Johannese 11:11–14). Lisaks on meil kindel usk sellesse, et Jeesus, kes on „ülestõusmine ja elu”, täidab oma tõotuse tuua tagasi „kõik, kes on haudades” (Johannese 5:28, 29; 11:24, 25).

Seepärast lohutagu sind leina korral teadmine, et Jehoova mõistab su valu. Leevendagu see teadmine ja usk ülestõusmisse su kurbust ning aidaku see sul kaotust kanda.

[Allmärkus]

^ lõik 15 Abi leina kandmisel pakub Jehoova tunnistajate välja antud brošüür „Kui sureb armastatud inimene”, lk 14–19.