Abistavaid käsi on kõikjal

BAXTER, 15-aastane kooliõpilane, veedab oma laupäeva pärastlõunaid üsna iseäralikul moel. Ta külastab gruppi vanu inimesi, mängib neile muusikat ja juhatab nende vanadekodus ühislaulmist. „Ta viib sealsete elanike ellu naeru, nalja ja rõõmu,” sõnab Baxteri õpetaja. Lucille on 78-aastane ja temas jagub samasugust headust. Ta viib toitu puuduses olijatele ja külastab üksildasi haiglapatsiente. Lucille’i sõber ütleb tema kohta: „Kui on vajadust ja tema saab aidata, siis on ta kohal.”

Mis on vabatahtlikkus

Selline eluviis – olla seal, kus sind vajatakse – on omane miljonitele inimestele üle maailma. Need inimesed pakuvad abistavat kätt ehitustel ja kontorites, vabrikutes, hooldekodudes, varjupaikades, põgenikelaagrites, kodutute keskustes, tuletõrjes, kriisikeskustes, loomade varjupaikades ja kus iganes. Nad on peaaegu et kõikjal! Nad rakendavad oma oskusi alates ehitustalgutel osalemistest kuni raha kogumiseni, hüljatud laste hoidmisest surmavalt haigete lohutamiseni. Nad on vabatahtlikud – inimesed, kes abistavad hädasolijaid.

Vabatahtlikku tööd on kirjeldatud kui „ülevat ideed, mida saadavad teod”. See hõlmab eesmärgile pühendumist, ohvrimeelsust, tasust loobumist ja altruismi. „Vabatahtlik teenistus” tähendab kahe pikaaegse vabatahtliku sõnul „iseenda andmist, seega oma käte ja jalgade kasutamist, ideede jagamist, võimet teisi aidata ja lahendada probleeme ning oma erialaste teadmiste kasutamist teiste heaks”. Huvitav, et selline andmine toob kasu ka vabatahtlikele endile. (Vaata kasti „Vabatahtlikud saavad samuti kasu”.)

 Kasvav hulk – kasvav vajadus

Ameerika Ühendriikides on arvestuste kohaselt vabatahtliku tööga seotud ligikaudu 100 miljonit inimest ja nende hulk üha suureneb. „Meie organisatsioon kasvab tohutu kiirusega,” ütles hiljuti ajakirjale „Ärgake!” vabatahtliku organisatsiooni New York Cares tegevdirektor Kathleen Behrens. „Ainuüksi mineval aastal ühines meie programmiga rohkem kui 5000 uut vabatahtlikku.” Euroopa vabatahtlike ühendused kasvavad sama moodi. Prantsusmaal näiteks on vabatahtlike arv kasvanud viimase kahe aastakümne jooksul iga aasta 6 protsenti. Ent vajadus vabatahtlike järele pole vähenenud. Vastupidi, ÜRO vabatahtlike agentuuri andmetel on globaalselt vaadeldes „vajadus vabatahtlike järele praegu suurem kui kunagi varem”. Ühe muuseumi juhataja sõnab: „Vabatahtlikud on meie asutuse hingeks.”

Ent tegemist on paradoksiga. Kuigi paljud vabatahtlikega koostööd tegevad direktorid, juhatajad ja koordinaatorid leiavad,  et nood „on kulda väärt”, jääb suur osa vabatahtlike tööst tunnustamata. Olukorra muutmiseks otsustas ÜRO aastal 2001 pöörata pilgud vabatahtlike poole. Kast „Rahvusvaheline vabatahtlike aasta” kirjeldab mõnda eesmärki, mida ÜRO loodab saavutada.

Samas on vabatahtlikult tehtava töö vallas toimunud muutused, mis tekitavad raskusi nii vabatahtlikele kui neile, kes juhendavad nende tööd. Kuid sellest hoolimata on siiski kõikjal maailmas palju inimesi, kes soovivad teisi aidata. Mis ajendab neid seda tegema? Mida nad on saavutanud? Kuidas võivad nad mõjutada sinu elu?

[Kast/pilt lk 4]

Vabatahtlikud saavad samuti kasu

„Teiste aitamine on toonud mulle tunduvalt suuremat, rikkalikumat ja meeldivamat tasu kui see, mida ma oleksin saanud vaid enda ärilisele karjäärile keskendudes,” sõnab osaajaliselt vabatahtlikku tööd tegev Michael. Ta pole ainus, kes nõnda arvab. ÜRO vabatahtlike peakoordinaator Sharon Capeling-Alakija ütleb: „Kõikjal maailmas on vabatahtlikus tegevuses osalevad inimesed täiesti teadlikud, kui palju nad oma kogemusest kasu saavad.” Vabatahtliku töö ekspert dr Douglas M. Lawson kinnitab, et uurijad on leidnud, et „tihti kas või paar tundi vabatahtlikku tööd tehes tõuseb inimese üldine füsioloogiline ja psühholoogiline heaolu nii kõrgele, et seda on nimetatud „aitaja ekstaasiks”. See „aitaja ekstaas” pole mingi üürike tunne. Ameerika Ühendriikide Cornelli ülikooli uurijad jälgisid gruppi üle 30-aastasi inimesi ja leidsid, et „need, kes tegid vabatahtlikku tööd, olid õnnelikumad ja tervemad kui teised”. Piibel väljendab seda mõtet hästi: „Õndsam on anda kui võtta!” (Apostlite teod 20:35; Õpetussõnad 11:25.)

[Kast/pilt lk 5]

Rahvusvaheline vabatahtlike aasta

1997. aasta 20. novembril kuulutas ÜRO Peaassamblee 2001. aasta rahvusvaheliseks vabatahtlike aastaks. ÜRO sõnul töötatakse sel aastal nelja eesmärgi nimel.

Suurem tunnustus. Valitsusi innustatakse tunnustama vabatahtlike töö tähtsust sellega, et nad paneksid tähele ja jäädvustaksid nende saavutusi ning jagaksid autasusid silmapaistva vabatahtliku tegevuse eest.

Vabatahtlikku tööd soodustav seadusandlus. Riike õhutatakse innustama vabatahtlikku tööd näiteks sellega, et nad tunnustaksid seda sõjaväeteenistuse alternatiivina või vabastaksid selles osalejad mõnedest maksudest.

Teabevahetus. Meediat õhutatakse rohkem kajastama vabatahtliku tegevuse häid saavutusi. See võimaldab neid projekte korrata ning vältida seda, et „iga kogukond peaks ise jalgratta leiutama”.

Reklaam. Vabatahtlike organisatsioone õhutatakse enda tegevust tutvustama, et teavitada avalikkust sellest, mis kasu toob ühiskonnale vabatahtlike töö.

ÜRO loodab, et rahvusvaheline vabatahtlike aasta 2001 suurendab nõudlust vabatahtlike töö järele, kutsub rohkem inimesi osalema vabatahtlikus tegevuses ning aitab vabatahtlike organisatsioone paremini rahastada ja nende tegevust soodustada, et need võiksid ühiskonna kasvavate vajadustega sammu pidada. Ühtekokku 123 valitsust toetab selle ÜRO resolutsiooni eesmärke.