Vabatahtlikud ametis

IGA reede pärastlõunal saab Brasiilias elava keskealise õpetaja Sirley elutoast klassiruum. Umbes kell kaks saabub üks tema õpilasi, Amélia. Ta on alati kohal ja loeb juba paremini kui paljud põhikooli noored. Amélia on 82-aastane.

Amélia järgib teiste rohkem kui 60 pensionäri eeskuju, kes on lõpetanud tasuta kirjaoskuskursused, mida Sirley oma kodulinnas läbi viib. Hiljuti kajastas Sirley vabatahtlikku tööd Brasiilia ajaleht „Jornal do Sudoeste”. Märkinud, et Sirley on „kogukonna elu jaoks tohutu panuse andnud”, ütles artikkel, et tema eakate õpetamise meetod on nii tõhus, et „vaid 120 õppetunni järel on eakad õpilased võimelised kirjutama kirju, lugema ajalehti ning nad saavad hakkama lihtsama rehkendamise ja muude igapäevaste ülesannetega”. Artikkel jätkas, et Sirley kasutab õpikuna Jehoova tunnistajate valmistatud brošüüri „Õpi lugema ja kirjutama”. *

Häbitundest väärikuseni

Üks teine Sirley õpilane, 68-aastane Dona Luzia, räägib, kuidas ta enne lugema ja kirjutama õppimist tundis niivõrd suurt häbi, et ei julgenud teistega rääkidagi. Isegi poes käimine valmistas talle raskusi. „Nüüd kirjutan ma oma teistes linnades elavatele sugulastele kirju ja saan ka oma rahaasjadega hakkama. Mitte keegi ei saa mind enam tüssata,” sõnab ta naeratades. Maria on samuti 68-aastane ning meenutab, missugust piinlikkust ta tundis, kui varem oma pensioniarvele allkirja asemel sinna pöidlajälje tegi. „Ma  tundsin end otsekui invaliidina,” ütleb ta. Ent tänu kirjaoskuskursusele oskab Maria nüüd oma allkirja kirjutada.

Õpilaste ja lõpetanute kiitus on teinud Sirley tasuta programmi nii populaarseks, et tema eluruum on üsna kitsaks jäänud. Peatselt kolivad kursuslased avaramasse ruumi.

Auhinnaline programm

Sirley on Jehoova tunnistaja. Küllap oled sa tuttav selle piiblilise haridustööga, mida Jehoova tunnistajad vabatahtlikena teevad. Sirley saavutused pole aga sugugi  haruldased. Kirjaoskusklassid sadades Brasiilia kuningriigisaalides on aidanud juba enam kui 22 000 inimesel selles riigis õppida lugema ja kirjutama.

Sarnaseid Jehoova tunnistajate korraldatud programme on saatnud edu ka teistes maailma paikades. Aafrikas Burundis näiteks hindas täiskasvanute kirjaoskuse riiklik amet (haridusministeeriumi osakond) Jehoova tunnistajate kirjaoskusprogrammi saavutusi nii kõrgelt, et andis autasu neljale programmis osalenud õpetajale „tubli töö eest teiste lugema õpetamisel”. Valitsusametnikele avaldas erilist muljet see, et 75 protsenti lugema ja kirjutama õppinutest olid täiskasvanud naised – grupp, keda tavaliselt on raske sellisesse programmi kaasata.

Mosambiigis õpib Jehoova tunnistajate kirjaoskuskursustel 4000 õpilast ning rohkem kui 5000 õpilast on viimase nelja aasta jooksul juba õppinud lugema ja kirjutama. Üks endine õpilane kirjutas: „Tahan väljendada oma siirast tänu. See kool aitas mul õppida lugema ja kirjutama.”

Hädaabi, mis on „praktiline, mitte lihtsalt vormitäide”

Humanitaarabi andmine on üks teine Jehoova tunnistajate vabatahtliku  teenistuse viise. Mõnda aega tagasi oli Prantsusmaal Pariisis üks kaubaladu täis sagimist. Umbes 400 vabatahtlikku pakkisid ühe nädalalõpu jooksul kastidesse toitu, riideid ja ravimeid. Pühapäeva õhtuks oli ärasaatmiseks valmis üheksa suurt konteinerit, mis olid täis hädaabisaadetisi ligi miljoni USA dollari väärtuses. Peatselt jõudis saadetis sõjast laastatud Kesk-Aafrika riikidesse, kus kohalikud vabatahtlikud Jehoova tunnistajad selle kiiresti laiali jaotasid. Enamik annetusi olid teinud samuti Jehoova tunnistajad.

Üks Kongo (Kinshasa) ajaleht kiitis Jehoova tunnistajate humanitaarabitööd, öeldes, et see oli „praktiline, mitte lihtsalt vormitäide”. ÜRO Kõrgem Pagulaskomisjon (UNHCR) on samuti väljendanud oma toetust. Üks UNHCR-i ametnik Kongo Demokraatlikus Vabariigis rõõmustas niivõrd Jehoova tunnistajate abistamistööde hea korralduse üle, et andis vabatahtlikele kasutada oma sõiduki. Kohalikele elanikele avaldab tunnistajate tegevus samuti muljet. Kui kõrvaltvaatajad nägid, kui kiiresti abi kõigi hädasolijateni jõudis, küsisid mõned hämmastunult: „Kuidas teil kõik nii hästi organiseeritud on, et te igaüheni jõuate?”

Jehoova tunnistajate hädaabi- ja kirjaoskusprogrammid on vaid kaks näidet nende tööst, mida nad juba aastakümneid maailma eri paikades korraldavad. Ent Jehoova tunnistajad osalevad ka teist laadi vabatahtlikus töös, mis toob tõesti pikaajalist kasu. Järgmine artikkel räägib sellest.

[Allmärkus]

[Kast/pilt lk 6, 7]

Vabatahtliku töö muutuv pale

Kui Julie oma ärireisidel mööda maailma rändab, püüab ta leida aega ka vabatahtliku töö jaoks – tunnike siin ja päevake seal. Hiljuti Lõuna-Ameerikas olles töötas ta vabatahtlikuna ühe pärastlõuna Tšiilis Santiago lähistel asuvas lastekodus. Ta ütleb, et reisimine annab talle vabatahtlikus töös „suurepäraseid võimalusi”.

Julie sarnaselt annab üha suurem hulk vabatahtlikke oma aega – ent järjest väiksemal määral. „See on uus suundumus,” sõnab Sara Meléndez, vabatahtliku tegevuse statistikaga tegeleva uurimisgrupi president. „Inimesed teevad vabatahtlikku tööd, ent see on rohkem ühekordne ettevõtmine.” Selle tagajärjel tunnevad töö korraldajad puudust vabatahtlikest ja neil tuleb vaeva näha, et oma programmide teostamiseks vabatahtlikke leida.

„Paindlik vabatahtlik teenistus”

Mõnede korraldajate arvates on see uus suundumus, kus kasutatakse vähem aega vabatahtliku teenistuse jaoks, põhjustatud vabatahtlike hoiaku muutumisest. „Sellist vabatahtlikku teenistust nagu „Olen siin nii kaua, kui te mind vajate” enam ei eksisteeri,” ütleb vabatahtlike rühmituste konsultant Susan Ellis. „Inimesed ei taha võtta endale pikaajalisi kohustusi.” Ajakirjanik Eileen Daspin on samal arvamusel. Intervjueerinud mitut vabatahtlike grupeeringu juhatajat vabatahtlike nappuse küsimuses, sõnas ta kokkuvõtvalt, et „vabatahtlik teenistus elab üle raskeid aegu, kuna inimesed kardavad võtta pikaajalisi kohustusi”.

Ent organisatsiooni New York Cares selles artiklisarjas juba mainitud direktor Kathleen Behrens arvab, et lühikest aega vabatahtlikus töös osalejatel ei napi mitte kohusetunnet, vaid hoopis aega. Inimesed, kes peavad toime tulema rohkem kui 50-tunnise töönädalaga ja hoolitsema laste või eakate vanemate eest, lihtsalt ei saa end siduda korrapärase vabatahtliku tööga. „Et sellised hõivatud inimesed üldse püüavad teha tööd ka kogukonna jaoks, näitab seda, et neil on tegelikult väga suur kohusetunne,” ütleb ta.

Selliste ajapuuduses olevate vabatahtlike jaoks lahendab Behrensi sõnul olukorra just „paindlik vabatahtlik teenistus”. Paljud vabatahtlike organisatsioonid pakuvad nüüd isegi ühepäevaseid projekte. „See võimaldab inimestel mõttekalt vabatahtlikus teenistuses osaleda, ent siiski jääb neile alles vabadus teha seda nii sageli, kui neile sobib.”

Samuti osaleb üha rohkem inimesi vabatahtlikus teenistuses kodus arvuti taga informatsiooni sisestades või uurimistööd tehes. „Online-vabatahtlik teenistus,” märgib „The Wall Street Journal”, „on ehk kõige tavatum, kuid mõnede sõnul kõige paljutõotavam liik niinimetatud „paindlikust vabatahtlikust teenistusest”.”

[Kast/pildid lk 8]

Abistamistööd Kobes

1995. aasta jaanuaris tabas Jaapanis jõukat sadamalinna Kobet maavärin, mis tegi tohutut laastamistööd. Rohkem kui 5000 surmasaanuga oli see alates 1923. aastast tapvaim Jaapanit tabanud maavärin. Jehoova tunnistajad Jaapanis ja kõikjalt maailmast asusid viivitamatult kannatanutele abisaadetisi koguma. Kui loodi abistamisfond, annetati kolme tööpäevaga üle miljoni USA dollari. Kobesse saabus rohkelt igasuguseid hädaabisaadetisi.

Üks abistamistöödes osalenud kristlik kogudusevanem nägi varsti, et nende kuningriigisaali oli saabunud isegi rohkem asju, kui nad ise vajasid. Mida teha ülejäänuga? Ta soovitas osa sellest annetada läheduses paiknevale haiglale. Jehoova tunnistajad laadisid furgoonauto täis ja asusid sellega läbi rusude teele. Säärastes oludes kestis sõit tunde, kui muidu oleks selleks vaid mõned minutid kulunud. Haiglas pakkusid nad peaarstile muu hulgas tekke, madratseid, mähkmeid, värskeid puuvilju ja käsimüügiravimeid. Doktor ütles tänulikult, et haigla võtab rõõmuga kõik vastu. Iseäranis teretulnud olid puuviljad, kuna patsientidel nappis värsket toitu.

Kui Jehoova tunnistajad asju maha laadisid, jälgis arst kiirest tööst hoolimata seda vaikselt pealt. Seejärel kummardas ta alandlikult ja tänas neid. Kui tunnistajad ära sõitsid, seisis ta ikka seal, väljendades sellega oma tänulikkust. Kogudusevanemale teatati, et selle haigla personal hakkas hiljem Jehoova tunnistajatest patsientidega väga head koostööd tegema.

[Kast/pildid lk 9]

Vabatahtlik töö toob suurt kasu

Kui grupp vabatahtlikke Kabezis, väikses külas Burundis, soovis ehitada Jehoova tunnistajate kuningriigisaali, esitas kohalik ametnik neile üsna tavatu palve. Ta palus tunnistajatel korda teha tulevase ehituskrundi kõrval oleva tee. Jehoova tunnistajad olid meelsasti valmis kahjustatud tee ära parandama ning tegid kõik tööd käsitsi. Vabatahtlikud said tööga nii hästi hakkama, et kohalikud ametnikud kiitsid neid tubli töö ja abivalmiduse eest. Hiljem hakkasid vabatahtlikud ehitama kuningriigisaali (ülal pildil). Nüüd on neil kena hoone, mis aitab neil edasi viia piiblilist haridustööd veel palju aastaid. Tõesti, vabatahtlikul tööl selle mitmesugustes vormides võivad olla kaugeleulatuvad tulemused.

[Pildid lk 6, 7]

Sirley’le pakub rahuldust teisi lugema õpetada

[Allikaviide]

Nelson P. Duarte-Jornal do Sudoeste