Marabu – lind, kellest peetakse vähe lugu

„ÄRGAKE!” KENYA-KORRESPONDENDILT

 „Kui ... on olemas mõni lind, keda peetakse halvemaks endeks kui marabut, pole mina teda veel näinud.” („The World’s Wild Places–Africa’s Rift Valley”)

VÄHESEID Aafrika linde on nii teravalt kritiseeritud kui marabut. Tavaliselt kirjeldatakse teda kui agressiivset, inetut ja pahatahtlikku lindu. On ilmne, et marabul on tõsiseid probleeme avalike suhetega.

Kas sulle meeldivad ilusad ja kaunihäälelised linnud? Marabu pole aga ei ilus ega kauni häälega. See lind oma roosa ja sulistumata pea ning kaelaga näib sünge ja armetuna ning enamiku inimeste arvates ei anna vanalindudele ilu juurde ka nende punakas ja lihakas pugukott, mis meenutab kaelas rippuvat paksu lipsu. Ometi ütleb Kenya Rahvusmuuseumi ornitoloogiaosakonna direktor dr Leon Benun: „See, et marabu pugukott meile inetuna näib, ei tähenda, et see ka marabu arvates kole oleks.” On huvitav, et isegi tänase päevani ei teata, mis on selle pugukoti bioloogiline otstarve.

Ka marabu toitumisharjumused on sellised, mis inimestele ei meeldi. Esiteks on ta raipesööja. Korjuste puudumise korral tapab marabu teadupoolest oma suure isu rahuldamiseks teisi linde. Pole siis ime, et paljud seda lindu silmaotsaski ei salli.

Ent vaatamata inetule välimusele ja ebameeldivatele kommetele on marabul ka imetlusväärseid omadusi. Ühine meiega, et selle palju sarjatud linnuga paremini tuttavaks saada.

Hiiglane linnuriigis

Marabu on vaieldamatult suurim toonekurglane. Täiskasvanud isalind võib kasvada 1,5 meetri kõrguseks ja kaaluda üle 8 kilogrammi. Emalinnud on veidi väiksemad. Linnu kiilukujuline raske nokk, mis võib kasvada rohkem kui 30 sentimeetri pikkuseks, on talle võimsaks abiks korjuse küljest tükkide lahtitõmbamiseks.

Hoolimata oma suurusest on see toonekurglane hea lendaja. Marabu, kelle tiibade siruulatus on enam kui 2,5 meetrit, ei jää parimatest lendajatest sugugi alla. Kui marabu lendab, pea veidi tahapoole tõmmatud ning pikad jalad välja sirutatud, näib ta isegi elegantsena. Ta oskab ära kasutada sooje õhuvoolusid ja lennata nii kõrgel, et vahel teda polegi maa pealt näha. On teada, et marabud on lennanud koguni 4000 meetri kõrgusel.

Kohusetundlikud vanemad

Eriti imetlusväärne on marabute juures see, kuidas nad täidavad oma lapsevanema rolli. Laste eest hoolitsemine on suur töö, mis algab pesa ehitamisega. Pärast seda, kui isalind on leidnud sobiva koha, alustab ta ehitustööd, ning hiljem ühineb temaga emalind. Pesa, mis mõnikord ehitatakse umbes 30 meetri kõrgusele, pole küll eriti uhke. See meetrilaiune ehitis on viimistlemata, pealt lahtine platvorm, mis on tehtud kuivadest okstest ja lehtedest. Tavaliselt asub  pesitsev lind vanasse pesasse, mida ta veidi remondib, lisades sellele oksi ja muud materjali. On teada, et mõned marabute kolooniad kasutavad oma pesitsuspaiku 50 aastat.

Samal ajal kui pesa ehitamine on veel pooleli, hakkab isalind endale kaasat otsima. Vastupidiselt paljudele teistele linnuliikidele ootab isane marabu, et emane ise talle läheneks. Nii mitmedki emalinnud esitavad end isasele, lootes tema soosingut leida. Korviandmine on tavaline. Püsivus tasub end aga ära ning lõpuks valib isane ühe emalinnu välja. Sellele järgneb kurameerimisaeg, mil mõlemad linnud, pugukotid puhevil, häälitsevad, peletamaks eemale teisi linde. Neid häälitsusi on kirjeldatud kui möögatusi, vingumist ja vilinat, mis peale juhusliku nokaplagina on nende ainsad teadaolevad häälitsused. Kahe linnu vahele tekib tugev side, mida tugevdab veelgi nende harjumuspärane „üles-alla” tervitamine, mida tehakse siis, kui üks partneritest teise juurde pesasse lendab. Selline tervitamine hõlmab pea selga heitmist ja siis selle ettepoole langetamist ning pikka nokaplaginat.

Pesaehitamine viiakse lõpuni üheskoos. Mune hauvad samuti mõlemad linnud. Pärast kuupikkust haudeperioodi kooruvad kahest või kolmest kriitvalgest munast väiksed roosakad väheste sulgedega pojad, kellega hakkavad tegelema mõlemad vanemad. Noorte marabute eest kantakse imeliselt hoolt. Poegi toidetakse väga toitva toiduga, mille üheks komponendiks on kala. Soistelt aladelt, kus marabud tihti käivad, püüavad nad konni, mis on veel üks tavaline roog marabu menüüs. Marabupojad söövad toidupalakesi, mis vanalinnud on pesasse väljutanud. Linnupojad kasvavad aeglaselt, alles neljakuuselt suudavad nad pesast välja lennata ja omapäi hakkama saada.

Puhastustöötajad

Kuigi marabut kui raipesööjat vaadatakse halvakspanuga, osutab ta tegelikult kasulikku teenust. Röövloomad risustavad Aafrika tasandikke roiskuvate korjustega. Kui need korjused jääksidki sinna vedelema, võiksid need kergesti levitada haigusi ja osutuda kahjulikuks nii inimestele kui ka loomadele. Marabud on aga tublid prügikõrvaldajad. Koos raisakotkastega, kes on samuti röövlinnud ja suure isuga, otsivad nad lagendikult mahajäetud raipeid. Leidnud raipe, ootavad marabud, et agressiivsemad raisakotkad selle oma tugeva ja kõvera nokaga avaksid. Sobival  hetkel sööstab marabu raipe juurde ning kasutab oma pikka nokka nagu kirurginuga ja haarab lihatüki, lendab veidi eemale ning jääb ootama järgmist šanssi. Kui raisakotkad on oma isu täis söönud, on marabute aeg raasukeste pärast võitlema minna. Marabud söövad sisse peaaegu kõike, mis neil kurgust alla läheb, välja arvatud kondid. 600-grammiste lihatükkide allaneelamine pole neile mingiks probleemiks.

Viimastel aastatel on marabu laiendanud oma puhastustööd väljapoole looduskeskkonda. See lind on kaotanud peaaegu igasuguse kartuse inimese ees ning teda võib näha sageli linnade ja külade prügimägedel. Milline on tulemus? Puhtam keskkond. Marabud kahlavad isegi tapamajade heitvetes, otsides toidupalasid. Seda, kui raudse maoga see lind olla võib, näitab juhtum, mil marabu, kes otsis jäätmeid Lääne-Kenyas tapamaja ümbruses, neelas alla lihunikunoa. Mõne päeva pärast leiti see nuga samast paigast puhta ja säravana ning marabu, kes oli selle väljutanud, jätkas elusa ja tervena oma igapäevatoimetusi.

Marabu tulevik

Kuigi Aafrikas elava kukkurmarabu lähedase sugulase, Aasias elava suurmarabu arvukus on kahanemas, on kukkurmarabu arvukus kasvamas. Tal pole looduses ühtegi teadaolevat vaenlast. Varasematel aegadel oli marabu suurim vaenlane inimene. Suurmarabuid tapeti pehmete seljasulgede pärast, millega ehiti naiste peakatteid. „On kujuteldamatu,” ütleb raamat „Storks, Ibises and Spoonbills of the World”, „et need õrnad ja ilusad suled, mis kaunistavad lehvikuid või rõivaid, mida naised väga väärtuslikuks peavad, kuuluvad sellele hiigelsuurele, süngele ja eemaletõukava välimusega raipesööjale.” Õnneks on nende lindude hävitamine aastatega vähenenud ning nende arvukus on jälle tõusmas. Kahtlemata näitab marabu lühike tutvustus, et ta ei vääri halvakspanu. See, kui tõhusalt marabu keskkonda puhastab, toob meile suurt kasu. Kuigi marabu pole küll kõige ilusam lind, toob ka tema oma Loojale au (Laul 148:7, 10).

[Pilt lk 16]

Linnu raske kiilukujuline nokk võib kasvada rohkem kui 30 sentimeetri pikkuseks

[Pilt lk 16, 17]

Marabu tiibade siruulatus on enam kui 2,5 meetrit

[Allikaviide]

© Joe McDonald

[Pilt lk 17]

Noorte marabute eest kantakse imeliselt hoolt

[Allikaviide]

© M.P. Kahl/VIREO

[Pilt lk 18]

Millist bioloogilist funktsiooni omab pugukott, pole teada

[Pilt lk 19]

Pesa ehitatakse mõnikord umbes 30 meetri kõrgusele