Usaldusväärne sõber päevik

PÄEVIK võib selles kalgis maailmas osutuda ustavaks kaaslaseks ja empaatiliseks sõbraks. Tänu päevikule „on võimalik säilitada piltide kogu, kuhu on jäädvustunud meie elurännakud”, ütleb kirjanik Christina Baldwin. Nagu fotoalbum kajastab meie minevikku visuaalselt, sisaldab päevik kirjapandud „pilte”, mis toovad esile ja säilitavad hetki meie elust.

Piibliaegadel panid valitsused tihti kirja tähtsaid sündmusi. Ka Piibel ise viitab mitmele sellisele ametlikule aruandele (4. Moosese 21:14, 15; Joosua 10:12, 13). Kreeklased hakkasid kasutama teatud tüüpi almanahhi, mida kutsuti ephemerides’eks *, kuhu nad panid kirja tähtede ja planeetide igapäevaseid liikumisi. Roomlased, kes vallutasid Kreeka, võtsid üle nende päevaraamatute kasutamise, ning neile iseloomuliku praktilisusega lisasid sinna ühiskonnas toimuvaid igapäevasündmusi ja avalikkuse huvi köitvaid fakte, tõstes niiviisi päevikute väärtust. Nemad kutsusid oma päevaraamatuid diarium’ideks, mis tuleb ladinakeelsest sõnast dies, mis tähendab ’päeva’.

Kuid alles 17. sajandil sai läänemaades tänu inglise kirjaniku Samuel Pepys’i päevikule populaarseks eraelu heiastamine. Pepys’i päevik, mis sisaldab ebatavalist vagaduse ja ilmalikkuse segu, on ajaloolastele üks valgustavamaid allikaid elu kohta inglise kuninga Charles II valitsusajal.

Tollest ajast alates muutus päevikupidamine järjest populaarsemaks. Paljud päevikud on saanud isegi väärtuslikeks ajaloodokumentideks. Üks silmapaistvamaid nende seas on end natside eest peitnud juudi tütarlapse päevik. „Anne Franki päevik” on valus tõend inimese julmusest teise inimese vastu.

Miks peetakse päevikut?

Päevikupidamine näib viitavat ühele inimese põhivajadusele – eneseväljendusele.  Ükskõik kas kirjutame rõõmust, mida valmistasid meile lapse esimesed sõnad, või suhete arenemisest armastatud inimesega, saab päevikus kajastada sündmusi, mis kujundavad meie elu. Lugedes kirjapandut hiljem, saame uuesti läbi elada neid väärtuslikke hetki ja nendega kaasnenud tundeid.

Üks päeviku suurimaid kasusid on see, et see võimaldab meil iseennast tundma õppida. Kirjanik Tristine Rainer nimetab seda „praktiliseks psühholoogiliseks töövahendiks, mis aitab inimesel oma tundeid vabalt väljendada”.

Piibel ütleb tekstis Õpetussõnad 12:25: „Mure mehe südames painutab teda.” Kui inimene ei soovi oma murest rääkida, võib teda aidata kirjutamine. Seepärast soovitatakse sageli pidada päevikut, kuna see aitab toime tulla emotsionaalse valuga. Päevikut võib kasutada selleks, et oma elu üle järele mõelda, uusi eesmärke seada ja probleemidele lahendusi leida. Raskustest ja tunnetest kirjutamine aitab keskenduda tegelikele probleemidele ja vaadata neid õiges perspektiivis.

Päevikupidamine võib ka harida. Ameerika Õpetajate Föderatsioon soovitab vanematele: „Innustage oma lapsi päevikut pidama. Päevikupidamine arendab kirjutamisoskust ja loovust.”

Kuidas alustada?

Esiteks tuleks otsida üks vaikne koht ja sobiv päevik või märkmik. Tuleb möönda, et esimesi sõnu tühjale paberile panna võib olla üsna raske. Kuid abiks on ausus, spontaansus ja lihtsus. Sa võid küsida endalt selliseid küsimusi: „Mida ma täna tegin? Kuidas see mind mõjutas? Mida ma sõin? Keda ma nägin? Mis toimub nende elus, kellest hoolin?” Võid alustada ka praeguse hetkega, küsides: „Kus ma oma eluga praegu olen? Millised on minu eesmärgid, unistused?” Seejärel lase oma sõnadel voolata, end arvustamata.

Kirjuta nii palju või vähe, kui tahad. Kirjuta nii tihti või harva, kui sulle meeldib. Ole avameelne. Ära muretse õigekirja pärast. Keegi teine sinu kirjutatut ei loe. Võid kleepida päevikusse fotosid, ajaleheväljalõikeid või midagi muud, mis sulle on tähtis. See on sinu raamat. See võib olla korralik või lohakas, väike või suur. Ja sul tuleb sinna kirjutada ainult siis, kui sa tahad. Kui päevikupidamine muutub rangeks kohustuseks, on tagajärjeks ebaõnnestumine ja pettumustunne. (Vaata kasti.)

Just nii nagu märkmed aitavad teadlasel jälgida ja jäädvustada muutusi mõnes organismis, mida ta uurib, aitab päevikupidamine jälgida ja analüüsida iseenda käitumist ja kalduvusi. Päevik näitab, millest inimene tunneb rõõmu ja mis teeb talle valu, millised on tema nõrkused ja tugevad küljed. See parandab inimese eneseväljendusoskust. On tõsi, et päevikupidamine nõuab pühendumist, kuid selline pühendumine on ka tasutoov. (Kaastöö.)

[Allmärkus]

[Kast lk 27]

Soovitusi alustuseks

◆ Vali endale päevik, mis on vastupidav ja mida on ehk kerge kaasas kanda.

◆ Otsi endale rahulik aeg ja koht, kus sa saad üksi olla. Märgi juurde ka kuupäev.

◆ Kui mõned päevad jäävad vahele, pole sellest midagi; jätka sealt, kus oled pooleli jäänud.

◆ Ära kritiseeri oma kirjutatut. Väljenda end vabalt. Pane kirja detaile, mitte ainult üldisi asju.