Mitut värvi kermode baribalid

„ÄRGAKE!” KANADA-KORRESPONDENDILT

„Nad seisavad tagajalgadel, toetuvad istudes istmikule ..., koguni norskavad magades. Nad on intelligentsed, uudishimulikud, hea õppimis- ja kohanemisvõimega ning neil paistavad olevat samasugused tujud nagu meil.”

NEED on bioloog Wayne McCrory sõnad ühe maailma kõige haruldasema karu, Kanada looderannikut asustava heledakarvalise baribali kohta. Esmakordselt tutvustas seda karu teadusmaailmale aastal 1900 William Hornaday, New Yorgi Zooloogiaseltsi liige. Ta  oli kataloogimas Briti Columbiast Victoria linnast saabunud karunahku, kui talle sattus ette ebatavaline nahk. See oli kullaka varjundiga ja kreemikasvalge ning sarnanes kujult baribali nahaga.

Hornadays äratas see leid sedavõrd huvi, et ta kutsus Briti Columbia Provintsiaalmuuseumi direktori Francis Kermode appi koguma lisateavet enda arvates uue karuliigi kohta. Avaldamaks tunnustust Kermode pingutustele uute eksemplaride leidmisel ja teabe hankimisel, andis Hornaday 1905. aastal karule nimeks Ursus kermodei – kermode karu.

Kermode karud kuuluvad baribalide ehk ameerika mustkarude perekonda, olgugi et nende karvastiku värvus ei vasta kaugeltki alati sellele, mida nimi eeldaks. Kermode baribalide asualal elavad tsimši keelt kõnelevad indiaanlased tunnevad seda karu nime all Moksgm’ol ehk valge karu. Esineb ka teisi värvivarjundeid alates oranžist, kastanpruunist, kuldsest ja helekollasest kuni sinakashallini, kusjuures mõned karud on koguni musta-pruuni-valgelaigulised.

Bioloogidel pole ikka veel selge, miks on olemas valgeid kermode karusid. Ühe arvamuse kohaselt võib nende ebatavalise värvuse põhjuseks olla haruldane geneetiline mutatsioon. Tegelikult on vaid üks kümnest vaadeldud kermode baribalist valge. Kahtlemata on Kanada loodeosas Vaikse ookeani rannikul elavad kermode baribalid väga haruldased ning väärivad põhjalikumat tähelepanu.

Külaskäik kermode baribalide territooriumile

Kermode baribale võib kohata umbes 75 000 ruutkilomeetri suurusel alal piki Briti Columbia põhjarannikut. Kui reisida umbes 600 kilomeetrit Vancouverist loodesse, võib jõuda Princess Royal saare ja Douglase kanali piirkonda Kitimati lähistel. Umbes 150 kilomeetrit kirde suunas sisemaal asub Skeena jõe kallastel metsatööliste asula Terrace. Sealne piirkond, mida on iseloomustatud kui Lääne-Kanada kõige metsikumat ja rikkalikumat kõnnumaad, ongi kermode baribalide asuala süda.

Kui on soov seda heledakarvalist hulkurit kas või korrakski silmata, läheb tarvis kogenud, kõnnumaaeluga tuttavat teejuhti, kes tunneb kermode baribalide käitumist. Parim aeg karu nägemiseks on oktoober, sest siis kubisevad Briti Columbia jõed kudevast lõhest. Selle iga-aastase sündmuse toimumisajaks tulevad kermode baribalid mägedest alla lõhebanketist osa saama. Üks pealtnägija kirjeldas seda maiustavate karude toitumisrituaali järgmiselt: „Valinud välja soovitud eksemplari, panevad nad käpa kala pea peale, tõmbavad selle seljanaha maha ning asuvad nähtavale ilmunud liha nautima.”

Millised nad on

Kermode baribalid võivad küll näida sõbralike, armsate ja lustlikena, ent tegelikult võivad nad, nagu kõik karud, olla ettearvamatud ja ohtlikud. Neil teatakse olevat vilets nägemine, aga väike terav koon ja pikad ninasõõrmed tagavad neile üliterava lõhnataju. Kuigi nende liigutused paistavad olevat kohmakad, on nad väga kiired loomad. Mõned neist on läbinud lühikese vahemaa 50-kilomeetrise tunnikiirusega!

Täiskasvanud emasloomade tüvepikkus on 130–190 sentimeetrit ning kehamass 50–180 kilo. Isasloomad on suuremad, mõnikord rohkem kui 200-kilosed. Tagajalgadele tõustes küünib nende pikkus 250–275 sentimeetrini. Lisaks on nad head ujujad. Üks kalakaitseinspektor nägi, kuidas karu ujus lähedalasuvalt saarelt mandrile. Juhtinud paadi karule lähemale, nägi ta oma üllatuseks, kuidas karu sukeldus ja vee all edasi ujus, tõustes pinnale vaid õhku hingama.

Kokkupõrked inimestega

Kui karud hakkavad kunstlikke toiduallikaid seostama otseselt inimestega, siis sageli nende inimpelglikkus kaob ning nad muutuvad üleliia agressiivseks ja ohtlikuks. Tihti tuleb sellised karud hävitada. Niisiis, kui sa järgmine kord näed vabas looduses toitu kerjavat karu, siis ära unusta, et talle toitu andes sa mitte ainult ei sea ennast ohtu, vaid aitad kaasa ka tema enneaegsele surmale.

Sellele huvitavale karule mõeldes on raske jätta imetlemata karude perekonnas valitsevat mitmekesisust. Kui suurepärased ja meeliülendavad on Jumala loomistööd! Ja milline vastutus lasub inimesel nende kütkestavate loomade eest hoolitsemisel!

[Piltide allikaviide lk 27]

Howie Garber/www.wanderlustimages.com