Suhtumine vanadusse on muutunud

MILLISES eas inimest võiks nimetada vanaks? Vastus sõltub sellest, kellelt küsida. Teismeliste arvates kuuluvad sellesse kategooriasse kõik üle 25-aastased inimesed.

Ooperilauljate parim iga algab aga palju hiljem. Ja Austraalia ajalehe „The Sun-Herald” artiklis väidetakse nende kohta, kes tahavad ametiredelil tõusta: „Praeguses maailmas on tõsiasi see, et kui inimene pole saavutanud kõrget positsiooni neljakümneselt, ei saavuta ta seda kunagi.”

Levinud arvamused

Mõningate arvates juhtub vanemate inimestega rohkem õnnetusi kui noortega, nad õpivad aeglaselt ning manduvad kiiresti füüsiliselt. Kas need arvamused on õiged? Maailma Tervishoiuorganisatsiooni statistika järgi on Euroopas tegelikult „iga kolmas liiklusõnnetuses hukkunu alla 25 aasta vanune”. Kõige kiiremini mandub inimene füüsiliselt vanuses 30 kuni 40, ning selle kohta, et terve inimese intellektuaalsed võimed ea kasvades vähenevad, pole mingeid tõendeid.

Mida öelda aga arvamuse kohta, et vanemad inimesed on tingimata haiged? „See, et vananemine ja haigused on sünonüümid, on levinud valearvamus,” ütleb „The Medical Journal of Australia”. Tegelikult on paljudel vanematel inimestel suhteliselt hea tervis ning nad ei pea end sugugi vanaks. Mõned vanemad inimesed tunnevad end nii nagu Ameerika riigimees Bernard Baruch, kes ütles: „Minu jaoks on alati vana see, kes on minust 15 aastat vanem.”

Mispärast siis vanu inimesi tihti diskrimineeritakse ja miks neisse vahel lausa eelarvamusega suhtutakse? Vastus sellele on suures osas seotud suhtumisega vananemisse.

Suhtumine vanadusse

„Ameeriklased on joobunud noorusest ning on moonutanud meedia suhtumist eakatesse inimestesse,” väidab Max Frankel ajakirjas „The New York Times Magazine”. „Vanainimesed on meediaärist peaaegu kõrvale jäetud,” kurdab ta. See võib aidata ka selgitada nüüdisaja paradoksi, millest kirjutas „The UNESCO Courier”: „Mitte ... kunagi pole ühiskond teinud nii palju oma vanade liikmete heaks. Nad on majanduslikult ja sotsiaalselt kindlustatud, kuid ühiskonna pilt nendest on väga negatiivne.”

Isegi arstid pole selle eelarvamuse suhtes immuunsed. Ajakiri „The Medical Journal of Australia” ütleb: „Paljud arstid ja ka inimesed üldiselt usuvad, et üle 65 aasta vanustel pole enam mõtet tegeleda profülaktikaga. [–––] Negatiivne suhtumine vanematesse inimestesse ... on tähendanud seda, et neile jäetakse tegemata paljud vajalikud uuringud.”

 Sama ajakiri teatab: „Negatiivset suhtumist vanadesse, keda peetakse kasututeks, võib tuua ettekäändeks, miks anda neile viletsamat arstiabi. Paljusid tavalisi, kuid vähemtähtsaid funktsionaalseid häireid, nagu halvenenud nägemine ja kuulmine, peetakse lihtsalt normaalseks vanadusega kaasnevaks nähtuseks. [––] Tõhusaks profülaktikaprogrammiks oleks vaja suhtuda eakatesse inimestesse teistmoodi.”

„Ehk oleks aeg vähemalt tööstusmaades muuta traditsioonilist definitsiooni vanaduse kohta,” soovitab briti meditsiiniajakiri „The Lancet”. Miks on seda vaja teha? Ajakiri selgitab: „Teistsugune definitsioon võiks teha lõpu pessimistlikele, süngetele ennustustele, mida kasutatakse liigagi sageli, kinnitamaks eelarvamusi selle kohta, et järjest kasvav vananev elanikkond kasutab ebaõiglaselt suurt osa tervishoiuressurssidest, mida riigil niigi napib.”

Vanurite arv kasvab

Tõde on see, et vanurite hulk on juba kasvanud, ning üsna kiiresti. „Ajavahemikus 1955 kuni 2025 kasvab maailmas üle 65-aastaste arv neljakordselt ning nende protsent  kogu maailma rahvaarvus kahekordistub,” teatab „UNESCO Courier”.

Vanurite arv Indias on juba suurem kui kogu Prantsusmaa elanikkond. Ning öeldakse, et Ameerika Ühendriikides jääb järgmise poole aasta jooksul pensionile 76 miljonit inimest, kes on sündinud beebibuumi ajal, s.o 18 aasta jooksul pärast Teist maailmasõda. Samal ajal kui vananev elanikkond valmistab muret paljudele ökonomistidele ja tervishoiutöötajatele, paneb see ka meid mõtlema uuesti mõningatele arvamustele vananemise kohta.

Käsikirja ümberkirjutamine

Mõned võivad võrrelda elu kolmevaatuselise näidendiga. Esimeses vaatuses peaksid domineerima noorusvaimustus ja hariduse omandamine. Teises vaatuses loovad meeleolu lastekasvatamise kohustused ja pidev töörügamine. Kolmandas vaatuses oodatakse näitlejatelt, et nad tõmbuksid eemale prožektorivalgusest ja jääksid toolil istudes nukralt ootama eesriide viimset langemist.

Tänu 20. sajandi silmapaistvatele saavutustele meditsiini ja  hügieeni vallas ning muudele põhjustele on aga see aeg, mis need „näitlejad” veedavad „kolmanda vaatuse ajal” teistest eemale tõmbununa, pikenenud kuni 25 aastat. Paljud pole enam rahul sellega, et nad on saadetud pensionile. Toimekad vanurid, kelle arv järjest kasvab, on hakanud nõudma elunäidendi käsikirja ümberkirjutamist.

Eakate suur panus

Laialtlevinud arvamus, mille kohaselt enamik vanemaid inimesi sõltub teistest, on täiesti vale. Ajakiri „The New York Times Magazine” andis teada, et Ameerika Ühendriikides on „enamik vanemaid inimesi majanduslikult sõltumatud keskklassi tarbijad, kellel on rohkem raha kui noorematel paaridel ... ning [et] sotsioloogid täheldavad ... jõukate vanurite hulga esilekerkimist”. Seda kommenteeris Ameerika Ühendriikide Northwesterni ülikooli turundusprofessor Philip Kotler. „Turundusjuhtide arvates on peagi nende parimaks sihtgrupiks üle 55-aastased rikkad tarbijad,” ütles ta.

Siiski pole toimekate vanurite panus üksnes rahaline. Sydney ajaleht „The Sunday Telegraph” märkis, et Austraalias „teevad vanaemad ära poole laste eest hoolitsemise töödest, kuna rohkem kui kolmandiku töölkäivate naiste laste järele vaatab vanaema”.

Sellises kohas nagu Troyes’ linnas Prantsusmaal peetakse vanemate inimeste kogutud tarkust väärtuslikuks varaks. Noored ammutavad vanadelt tarkust, õppides nendelt väljaspool kooliaega puusepatööd, klaasipuhumist, kiviraiumist, ehitustööd ja torulukksepatööd. Lisaks sellele et eakad inimesed õpetavad teisi, käib suur osa neist ise koolis, et omandada erisuguseid oskusi.

Pariisis asuv Pensionäride Ülikoolide Rahvusvaheline Liit ütleb ajakirja „The UNESCO Courier” 1999. aasta jaanuarinumbris, et „maailmas on enam kui 1700 vanemaealistele mõeldud ülikooli”. Sama ajakiri märgib nende ülikoolide kohta: „Kuigi nende ülikoolide struktuur ja juhtimine riigiti suuresti erinevad, on nende eesmärk tavaliselt aidata eakamatel inimestel osaleda täiel määral kultuuri- ja sotsiaalelus.” Ühes sellises Jaapani ülikoolis õpib 2500 inimest.

„Kogu eakate inimeste panus oma pere ja ühiskonna heaks on määratu, ehkki seda on raske hinnata, kuna suur osa sellest tööst tehakse tasuta,” ütleb Maailma Tervishoiuorganisatsiooni Vananemise ja Tervise Programmi grupijuht Alexandre Kalache. Ta väidab: „Riigid ... ei peaks suhtuma oma vananevasse elanikkonda kui probleemi, vaid kui võimalikku probleemide lahendusse, ... eelkõige kui ressurssi, mida kasutada.”

See, kas suudame kõrgest vanusest rõõmu tunda, sõltub vaieldamatult teiste suhtumisest ja eelarvamustest, kuid suures osas ka meie enda ellusuhtumisest. Mida saaks igaüks isiklikult teha, et jääda vananedes nii vaimselt kui ka füüsiliselt toimekaks? Sellest on juttu lehekülgedel 12 ja 13 olevas kastis, kus mõned eakad inimesed jutustavad, mis on aidanud neil toimekaks jääda ja elust rõõmu tunda.

Püüa elada toimekat elu

Nende toimekate eakate inimeste ühiseks jooneks on see, et nad kõik teevad tööd, ükskõik kas nad siis käivad ilmalikul tööl või on vabatahtlikud töötajad. Nad liiguvad regulaarselt, tunnevad elavat huvi igast vanusegrupist inimeste vastu ja rahuldavad oma vaimseid vajadusi. Need nõuanded, mis aitavad elada õnnelikku ja toimekat elu, on kasuks ühtviisi nii noortele kui vanadele.

Praegu on aga kurb tõsiasi see, et isegi seda artiklit lugedes vananed ka sina (Koguja 12:1). Seepärast on tähtis pöörata tähelepanu väljaande „Bulletin of the World Health Organization” kokkuvõttele: „Just nii nagu hea tervis aitab jääda toimekaks, on toimekas elu parim viis jääda terveks.”

[Kast/pildid lk 12, 13]

Nad on toimekad ja tunnevad elust rõõmu

▪ LÕUNA-AAFRIKA VABARIIK. Piet Wentzel, 77-aastane täisajaline vabatahtlik töötaja:

„Selleks et füüsiliselt vormis olla, tuleb korrapäraselt liikuda. Viimaste aastate jooksul olen hoolitsenud oma väikese aia eest. Pärast aiatöö tegemist tunnen end hoopis teise inimesena. Et saada suurem osa tööst tehtud, olen end motiveerinud järgmise põhimõttega: „Otsustamatus on ajaröövel, toimetuste edasilükkamine selle peamine kaasosaline.””

[Pilt]

„Väga tähtis on korrapärane liikumine.” (Piet)

▪ JAAPAN. Yoshiharu Shiozaki, 73-aastane kinnisvarakonsultant:

„Kannatan nimmevalu, kõrge vererõhu ja Meniere’i tõve all. Sõidan neli korda nädalas rattaga tööle, edasi-tagasi kokku 12 kilomeetrit. Selline kehaline liikumine on mulle kasulik, kuna see ei väsita selga, kuid tugevdab jalalihaseid. Püüan elada kõigi inimestega rahus, kaasa arvatud naabritega. Ma ei taha teistes vigu otsida. Olen leidnud, et inimesed osutavad kiiremini positiivset vastukaja, kui neid julgustada, mitte kritiseerida.”

[Pilt]

„Ma ei taha teistes vigu otsida.” (Yoshiharu)

▪ PRANTSUSMAA. Leone Chalony, 84-aastane täisajaline evangeeliumikuulutaja:

„Mul oli raske 1982. aastal pensionile jääda, sest armastasin oma tööd juuksurina. Kuna mul polnud enam mingisuguseid kohustusi, hakkasin pioneeriks, nagu kutsutakse Jehoova tunnistajatest täisajalisi evangeeliumikuulutajaid. See, et juhatan paljusid piibliuurimisi, on aidanud mul vaimselt toimekaks jääda. Mul ei ole autot ning kõnnin palju jalgsi. See hoiab mind tervena.”

[Pilt]

„See, et juhatan paljusid piibliuurimisi, on aidanud mul vaimselt toimekaks jääda.” (Leon)

▪ BRASIILIA. Francisco Lapastina, 78-aastane täisajaline vabatahtlik töötaja:

„Tavaliselt ma ei solvu, kui keegi haavab või ignoreerib mind. Oletan, et sellel inimesel võib endal raske olla. Meil kõigil on päevi, mil me pole eriti seltsivad. Püüan mitte kellegi vastu vimma pidada ja hoida meeles seda, et teistel tuleb ka mind taluda. Tänu sellele olen saanud palju tõelisi sõpru.”

[Pilt]

„Püüan mitte kellegi vastu vimma pidada.” (Francisco)

▪ AUSTRAALIA. Don MacLean, 77-aastane, töötab veelgi 40 tundi nädalas:

„Neli aastat pärast šundilõikust on mul ikka hea tervis. Ma ei suhtunud operatsiooniaega kui väärtusetusse eluperioodi. Käin iga päev jalutamas, nagu olen seda teinud aastaid. Kui olin noor ja nägin, kuidas teised liiga varakult vananesid, otsustasin, et mina ei lase seda endaga juhtuda. Mulle toob suurt rõõmu inimeste tundmaõppimine ja vestluste alustamine. Kui me tegeleme vaimsete asjadega, kogeme seda, millest räägib Laul 103:5: „Tema [Jehoova] täidab su suu heaga, et su iga saab uueks nagu kotkal!””

[Pilt]

„Ära vanane varakult.” (Don)

▪ JAAPAN. Chiyoko Chonan, 68-aastane täisajaline evangeeliumikuulutaja:

„Head tervist aitab säilitada see, kui väldime stressi ja enda liigset väsitamist. Püüan kõike mitte väga südamesse võtta ja vaheldusrikast elu elada. Hiljuti hakkasin õppima arvelauaga arvutamist, et oma sõrmedele ja mõistusele tööd anda. Arvan, et uusi asju on kasulik õppida.”

[Pilt]

„Arvan, et uusi asju on kasulik õppida.” (Chiyoko)

▪ PRANTSUSMAA. Joseph Kurdudo, 73-aastane täisajaline vabatahtlik töötaja:

„Selleks et vananeda väärikalt, on tähtis püsida toimekana nii kaua kui võimalik. Töötegemine toob rahuldust, samuti tuleb olla hoolas selles suhtes, mida sööd, ja teha vajalikke muudatusi. Kui palju küll muudab inimest see, kui ta elul on eesmärk! Selleks, et olla terve, on minu arvates väga suur osa vaimsusel. Enne, kui minust sai Jehoova tunnistaja, olin väga otsustusvõimetu ja pessimist. Piibli tõdede tundmine annab inimesele tohutut vaimset jõudu eri olukordades toime tulla.”

[Pilt]

„Väga tähtis on vaimsus.” (Joseph)