Piibli seisukoht

Kas Jumal kiitis orjapidamise heaks?

TUMEDANAHALISED ja higised mehed, kes on oma tohutu puuvillakoorma all küürus, tõusevad jalgu lohistades mööda maabumissilda ülespoole. Halastamatud orjapidajad ajavad neid tagant toornahast punutud piitsadega. Karjuvad lapsed kistakse nutvate emade käte vahelt ja müüakse orjaturul maha enampakkujale. Sellised sünged ja julmad pildid kangastuvad silme ette seoses orjapidamisega.

Paradoksaalne on aga see, et paljud orjakauplejad ja orjaomanikud olevat olnud sügavalt usklikud inimesed. Ajaloolane James Walvin kirjutas: „Sajad eurooplased ja ameeriklased kiitsid Issandat õnnistuste eest, tänades teda tulusa äri eest Aafrikas ja tema kaitse eest, kui nad oma orjalaevadega passaattuultes Uue Maailma poole purjetasid.”

Mõned on koguni väitnud, et Jumal pooldas orjakauplemist. Näiteks ütles Alexander McCaine oma kõnes metodisti kiriku peakonverentsil aastal 1842, et orjapidamise korraldus on Jumala enda kehtestatud. Kas McCaine’il oli õigus? Kas Jumal kiitis heaks tütarlaste röövimise ja vägistamise, perekondade südametu lahutamise ja julma peksmise, mis oli McCaine’i päevil orjakauplemise lahutamatu osa? Ja mismoodi suhtub Jumal sellesse, kuidas tänapäeval sunnitakse miljoneid inimesi elama ja töötama orjadena ebainimlikes tingimustes? Kas Jumal suhtub sellisesse inimeste halastamatusse kohtlemisse ükskõikselt?

Orjus ja iisraellased

Piibel ütleb, et „inimene valitseb inimese üle, et temale kurja teha” (Koguja 8:9). Kõige rohkem ilmneb see ehk just rõhuvates orjapidamisviisides, mida inimene on välja mõelnud. Jehoova Jumal pole sugugi ükskõikne nende kannatuste suhtes, mida orjus on põhjustanud.

Mõtle näiteks olukorrale, kuhu sattusid iisraellased. Piibel ütleb, et egiptlased „tegid nende elu kibedaks raske orjatööga savi ja telliskivide kallal ning kõiksugu orjusega põllul, kõiksugu tööga, mida nad väevõimuga sundisid neid tegema”. Iisraellased „ohkasid ja kaebasid orjuse pärast; ja nende hädakisa orjuse pärast tõusis Jumalani”. Kas Jumal oli nende viletsa olukorra suhtes  ükskõikne? Vastupidi, „Jumal kuulis nende ägamist, ja Jumal mõtles oma lepingule Aabrahami, Iisaki ja Jaakobiga”. Peale selle ütles Jehoova oma rahvale: „Mina viin teid ära egiptlaste teoorjuse alt; ma päästan teid nende orjatööst” (2. Moosese 1:14; 2:23, 24; 6:6–8).

On ilmselge, et Jehoova ei kiitnud heaks seda, kuidas inimene ahistava orjapidamise näol teise inimese üle valitses. Kuid kas polnud nii, et hiljem lubas Jumal oma rahval orje pidada? Jah, ta lubas, ent orjus, mis eksisteeris Iisraelis, oli suuresti erinev selle orjuse türanlikest vormidest, mis on eksisteerinud kogu ajaloo vältel.

Jumala Seaduse järgi oli inimese röövimine ja müümine surmaga karistatav. Pealegi andis Jehoova juhtnöörid, kuidas orje kaitsta. Näiteks, kui isand oli oma orja vigastanud, tuli ori vabaks lasta. Kui isand peksis oma orja surnuks, võidi ka tema hukata. Naisvangid võidi teha orjaks või võtta naiseks, kuid neid ei tohtinud kasutada lihtsalt seksuaalse rahulduse saamiseks. Seaduse tuum pidi mõjutama õiglase südamega iisraellasi kohtlema orje lugupidavalt ja heatahtlikult, nagu oleksid nad palgatud töölised (2. Moosese 20:10; 21:12, 16, 26, 27; 3. Moosese 22:10, 11; 5. Moosese 21:10–14).

Mõningad juudid said vabatahtlikult oma kaasmaalaste orjadeks, et tasuda võlgasid. Tänu sellele ei kannatanud inimesed nälga ning see aitas paljudel vaesusest välja rabeleda. Lisaks sellele olid juudi kalendris teatavad kindlad ajad, mil orjad tuli lasta vabadusse, kui nad seda ise tahtsid. * (2. Moosese 21:2; 3. Moosese 25:10; 5. Moosese 15:12.) Juudi õpetlane Moses Mielziner kommenteeris orje puudutavaid seadusi: „Ori ei lakanud kunagi olemast inimene, teda peeti isikuks, kellel on loomuõigused, mida isegi tema peremees ei tohtinud rikkuda, ilma et teda poleks karistatud.” Kui palju see küll erines ebainimlikest orjapidamisviisidest, millest võib lugeda ajaloo lehekülgedelt!

Orjus ja kristlased

Esimese sajandi kristlased elasid Rooma impeeriumi all, kus orjus oli osa majandussüsteemist. Seega olid mõned kristlased orjad ning teised orjapidajad (1. Korintlastele 7:21, 22). Kuid kas see tähendab, et Jeesuse jüngrid olid isandad, kes oma orje karmilt kohtlesid? Vaevalt küll. Hoolimata sellest, mida Rooma seadused lubasid, võime olla kindlad, et kristlased ei kohelnud neile allunud inimesi julmalt. Apostel Paulus koguni innustas Fileemonit kohtlema kristlaseks saanud orja Oneesimost kui venda. * (Fileemonile 10–17.)

Piiblis pole ühtki vihjet selle kohta, et orjapidamine kuulus Jumala esialgse eesmärgi juurde inimeste suhtes. Samuti ei näita ükski Piibli ennustus, et Jumala uues maailmas on mõned inimesed teiste orjad. Selle asemel ütleb Piibel, et tulevases paradiisis istuvad õiglased inimesed „igaüks oma viinapuu all ja oma viigipuu all, ja ükski ei peleta neid” (Miika 4:4).

On selge, et Piibel ei kiida heaks mitte mingisugust halba kohtlemist. Piibel hoopis edendab lugupidamist ja võrdsust (Apostlite teod 10:34, 35). See õhutab inimesi kohtlema teisi nii, nagu nad tahaksid, et teised neid kohtleks (Luuka 6:31). Lisaks sellele innustab Piibel kristlasi pidama üksteist alandlikult ülemaks kui iseennast, vaatamata sellele, milline on kellegi ühiskondlik positsioon (Filiplastele 2:3). Need põhimõtted ei sobi kuidagi kokku ebainimlike orjuse vormidega, mis on eksisteerinud paljude rahvaste seas eriti viimastel sajanditel.

[Allmärkused]