Need väikesed lõbustavad jahipidajad

„ÄRGAKE!” LÕUNA-AAFRIKA VABARIIGI KORRESPONDENDILT

TA SEISIS tagakäppadel kõrvetavas päikesekuumuses, klammerdudes kõvasti õrnade okste külge ja hoides sabaga tasakaalu. Pingsa pilguga uuris ta nii taevast kui ka maad, et näha, kas kuskil on märgata ohtu. Tema häälitsused kinnitasid lähedal toitu tuhnivatele kaaslastele, et õhk on puhas. Nii seisis ta oma valvepostil, kuni üks sõpradest ta välja vahetas, kuigi küll tunniajase hilinemisega.

Kes on see olevus? Surikaat. See pisike lihasööja, kelle pikkus ninast sabaotsani on vaid 40 sentimeetrit, on üsna seltsiv ning elab 10- kuni 30-liikmelises perekonnas.

Igal hommikul, kui surikaadid oma urust välja ilmuvad, soojendavad nad end päikesepaistel, seistes tagakäppadel rivis, nägu päikese poole. Niiviisi rivis olles puhastavad nad üksteist sõbralike häälitsuste saatel. Sellised rituaalid kestavad pool tundi või kauem. Peagi aga asuvad nad üheskoos jahiretkele.

Tänu organiseeritud jahipidamisele on surikaatidel pidevalt toitu varuks, nii putukaid kui ka väikseid roomajaid. Ja kui suur on surikaatide isu! Söömine väsitab neid sedavõrd, et keskpäeval teeb enamik neist väikese uinaku mõne puu või põõsa varjus, mõni aga kaevab maast jahedat liiva, mille peale ta seejärel lamasklema jääb.

 Miks on aga surikaatidel vahimeest vaja? Ka neile peetakse jahti. Kui surikaat usinalt kõvas pinnases tuhnib, kaevates vahel üheainsa tõugu kättesaamise nimel üles endast mitu korda raskema koguse mulda, on ta ahvatlevaks saagiks valvsatele šaakalitele ja röövlindudele.

Mis aga juhtub siis, kui vahimees märkab ohtu? Tema äkilisele haugatusele reageeritakse otsemaid – surikaadid tormavad esimesse ettejuhtuvasse urgu. Kui aga vahimehe hoiatushüüd näitab, et lähenemas on teiste surikaatide jõuk, ei kavatse nad sugugi taganeda. Selle asemel seisavad nad koos, küür seljas ja karvad turris ning saba püsti nagu antenn. Nad liiguvad läbilõikavaid häälitsusi tehes sissetungijate poole ning mõned hüppavad jäikadel jalgadel üles-alla nagu tantsiksid sõjatantsu. Rivaalide eemalepeletamiseks sellisest ühisest rünnakust tihtipeale piisab.

Ühised pingutused

Tavaliselt teevad surikaadid üksteisega koostööd. Eriti on seda näha sellest, kuidas nad üksteise poegade eest hoolt kannavad. Paar esimest nädalat on vastsündinud kõigi tähelepanu keskpunktis. Kogu surikaatide klann teeb emale ja tema pojale pidevalt visiite. Ja millise vastuvõtu osaliseks nad saavad, kui ema pojad esimest korda urust välja toob! Kõik klanni liikmed naksavad hellalt ema kaela, kiunuvad rõõmsalt ja hõõruvad end õrnalt uustulnukate vastu.

Esimestel nädalatel aitab kogu surikaatide pere pisikeste eest hoolitseda. Enamik neist valvab kordamööda agaralt poegi, samal ajal kui teised käivad toidujahil. Mõned emased surikaadid, kel endal lapsi pole, imetavad teiste omasid, et ema vaeva kergendada. Kogu selle hoolsa töö kõrvalt jääb lapsehoidjal vähe aega toidu otsimiseks. Niisiis võivad mõned lapsehoidjad 10 protsenti oma kehakaalust alla võtta.

Kui pojad on juba piisavalt suured, et pesast lahkuda ja koos ülejäänud perega jahile minna, õpetavad täiskasvanud surikaadid neile kordamööda jahipidamiskunsti. Tihti loovutatakse parim saak noortele, kuigi see tähendab seda, et vanaloomade kõht jääb pisut tühjaks. Kui vahimehe häälitsused annavad teada hädaohust, hoolitseb vähemalt üks surikaatidest selle eest, et noored turvaliselt urgu pääseksid.

Loomad, keda tasub jälgida

Surikaate on kerge kodustada ja nad kiinduvad inimestesse. „Üldiselt kuuluvad need huvitavad loomakesed kindlasti Lõuna-Aafrika kõige meeldivamate, armsamate ja õrnemate loomade hulka ning neid tasub tõepoolest jälgida,” öeldakse raamatus „Maberly’s Mammals of Southern Africa”.

Alain, kes on neid loomi aastaid filminud, on selle väitega nõus. Ta meenutab juhtumit, mil emane surikaat tuli oma urust välja, tassides hammaste vahel oma nelja päeva vanust poega, ning asetas niuksudes oma poja Alaini jalge ette. Alain arvas, et poeg on surnud. „Kui ma aga loomakese õrnalt üles tõstsin,” ütles ta, „sain aru, et ta on elus, ema oli tahtnud teda lihtsalt kõigepealt minule tutvustada, enne kui teised surikaadid teda õnnitlema tormavad. Olin nii vapustatud, et ei taibanud isegi pilti teha.”

Sylvie, kes on samuti mitmeid aastaid looduses surikaate jälginud, mäletab varahommikut, mil ta lamas surikaatide uru lähedal, kui need üles tõusid ja urust välja tulid. Oma tavapärasel kombel võtsid surikaadid end temast mõne sentimeetri kaugusel rivvi ja alustasid oma igahommikust puhastamis- ja kaisutamisrituaali. Kui Sylvie nendega rääkima hakkas, vastasid need talle niuksudes. Sylvie sirutas oma sõrme esimese emase surikaadi poole ja hakkas teda silitama kuni tema kõrvani. Surikaat väänles mõnuga ning hakkas järgmist reas olevat surikaati puhastama. „Mind lubati osaleda nende rituaalides,” hüüatas Sylvie. „Milline eesõigus!”

Need, kes on surikaatidega tegelenud, võivad jutustada neist palju naljakaid lugusid. Surikaadid on tõepoolest väikesed lõbustavad jahipidajad!

[Pildid lk 26]

Vaenlase tõrjumine

Vahimees oma postil

Surikaadid soojendavad end enne jahileminekut

[Allikaviide]

Kõik fotod: © Nigel J. Dennis