Ohumärgid

„Kurbus on normaalne, terve emotsioon, kuid depressioon on haigus. Raskus seisneb nendevahelise erinevuse mõistmises ja äratundmises.” (Dr David G. Fassler)

NAGU kõigil teistel haigustel, nii on ka depressioonil oma ilmsed sümptomid. Ent kõiki neid märke pole sugugi kerge tähele panna. Mispärast? Kuna peaaegu igal teismelisel ja ka täiskasvanul esineb aeg-ajalt meeleolu langust. Mis on siis vahe lihtsalt kurvameelsusel ja depressioonil? Põhiline erinevus seisneb nende seisundite intensiivsuses ja kestuses.

Intensiivsus hõlmab seda, mil määral sünge meeleolu noorukit mõjutab. Lühiajalisest meeleheitest tunduvalt tugevamana avalduv depressioon on üldkurnav emotsionaalne haigus, mis kahjustab tõsiselt teismelise normaalset elutegevust. Dr Andrew Slaby kirjeldab olukorra tõsidust järgmiselt: „Kujutle kõige hullemat füüsilist valu, mis sul on kunagi olnud – luumurdu, hambavalu või sünnitusvalu –, korruta see kümnega ja võta ära valu põhjus. Siis võid ehk ligikaudu ette kujutada depressiooniga kaasnevaid vaevusi.”

Kestus näitab, kui kaua selline kurvameelsuse seisund vältab. Meditsiiniprofessorid Leon Cytryn ja Donald H. McKnew juunior sõnavad: „Kui lapsel ei paista pärast nädalast hingelist madalseisu (olenemata põhjustest) või kuue kuu jooksul pärast tema jaoks raske kaotuse läbielamist ilmnevat mingeid taastumise ja normaalsesse ellu naasmise märke, siis on oht, et tal on välja arenenud mingi depressiivne häire.”

Üldised sümptomid

Depressioon diagnoositakse vaid siis, kui noorukil esineb vähemalt kahe nädala jooksul iga päev suurema osa ajast terve rida sümptomeid. Suhteliselt lühiajalist meeleolulangust nimetatakse depressiivseks episoodiks. Kerge või kroonilise depressiooni ägedam vorm düstüümia diagnoositakse, kui sümptomid püsivad vähemalt aasta, kusjuures vahepeal võib esineda kuni kahekuuline normaalseisund. Missugused on kummalgi juhul depressiooni üldised sümptomid? *

Äkilised meeleolu ja käitumise muutused. Varem sõnakuulelik teismeline on äkki muutunud vaenulikuks. Mässuline käitumine ja isegi kodunt ära jooksmine on depressioonis teismeliste puhul tavaline.

 Teistest eraldumine. Depressioonis noor eemaldub sõpradest või eemalduvad hoopis sõbrad sellisest noorest, märgates tema hoiakus ja käitumises ebameeldivaid muutusi.

Huvi kadumine peaaegu kõigi tegevuste vastu. Depressioonis teismeline on ebatavaliselt passiivne. Hobid, mis alles hiljuti talle huvi pakkusid, tunduvad nüüd tüütavad.

Märkimisväärsed muutused toitumisharjumustes. Paljud eksperdid arvavad, et sellised häired nagu anoreksia, buliimia ja taltsutamatu liigsöömine kaasnevad tihti depressiooniga (või on lausa sellest põhjustatud).

Unehäired. Depressioonis teismeline magab kas liiga vähe või liiga palju. Mõnedel kujunevad häiritud magamisharjumused, nii et nad on üleval kogu öö ja magavad terve päeva.

Probleemid koolis. Depressioonis teismelisel on probleeme õpetajate ja kaasõpilastega ning tema õppeedukus langeb. Varsti tõrgub teismeline üldse kooli minemast.

Ohtlik või ennasthävitav käitumine. Iseäranis riskantsed ettevõtmised võivad osutada sellele, et noorel pole enam eluisu. Sümptomiks võib olla ka enesevigastamine (nagu naha sisse lõikamine).

Väärtusetustunne või kohatu süütunne. Teismeline muutub äärmiselt enesekriitiliseks, tundes end täieliku hädavaresena, kuigi tõsiasjad võivad osutada hoopis vastupidist.

Psühhosomaatilised vaevused. Ilma mingite füüsiliste põhjusteta tekkinud pea-, hamba-, seljavalud ja muud sarnased probleemid võivad viidata depressioonile.

Korduvad surma- või enesetapumõtted. Haiglaslikesse teemadesse süüvimine võib viidata depressioonile. Sellele viitavad ka enesetapuähvardused. (Vaata allolevat kasti.)

Mis on bipolaarne meeleoluhäire?

Mõned sellised sümptomid võivad viidata ühele teisele kummalisele haigusele – bipolaarsele meeleoluhäirele. Dr Barbara D. Ingersolli ja dr Sam Goldsteini järgi on bipolaarne (kahesuunaline) meeleoluhäire (tuntud ka kui maniakaal-depressiivne psühhoos) „seisund, mida iseloomustavad depressiivsed episoodid vaheldumisi perioodidega,  kus inimesel on ülemääraselt energiat ja kõrgenenud tuju – seda märksa rohkem kui hea tuju korral normaalselt”.

Seda kõrgenenud meeleoluga seisundit nimetatakse maaniaks. Selle sümptomite hulka võivad kuuluda tormakas mõttelend, ülemäärane jutukus ja vähenenud unevajadus. Tegelikult võib haige olla päevi magamata, ilma et tal energiahulk väheneks. Teine bipolaarse meeleoluhäire sümptom on äärmiselt impulsiivne käitumine ilma tagajärgedele mõtlemata. „Maania mõjutab tihti mõtlemist, vahetegemisvõimet ja sotsiaalset käitumist sel määral, et põhjustab tõsiseid probleeme ja piinlikkust,” teatab USA Riiklik Psühhiaatriainstituut. Kui kaua maniakaalne periood kestab? Mõnikord vaid paar päeva, mõnikord aga vältab see mitmeid kuid, enne kui asendub oma paarilise depressiooniga.

Kõige riskialtimad bipolaarse meeleoluhäire suhtes on need, kelle pereliikmetel esineb sama haigus. Hea uudis on see, et haiget saab aidata. „Kui lapsele on varakult diagnoos pandud ja seejärel teda kohaselt ravitud, on tema ja ta perekonna elu tunduvalt stabiilsem,” ütleb raamat „The Bipolar Child”.

On tähtis mõista, et iga sümptom eraldi esinedes ei osuta veel depressioonile või bipolaarsele meeleoluhäirele. Enamasti saab diagnoosi panna mingi ajaperioodi vältel esinevate paljude sümptomite kogumi põhjal. Siiski jääb küsimus: miks mõjutab see nõutukstegev haigus teismelisi?

[Allmärkus]

[Kast lk 6]

KUI LAPS SOOVIB SURRA

„SL Õhtuleht” kirjutab, et psühhiaater Lembit Mehilase andmeil oli Eestis 1990. aastatel kuni 14-aastaste laste enesetappe sama palju kui eelmise 20 aasta jooksul kokku. Jämejala psühhiaatriahaigla lastepsühhiaatria osakonna juhataja Reet Madissoni sõnul näitab kliiniline kogemus, et tõenäoliselt mõlgutab enesetapumõtet kümme protsenti 10- kuni 16-aastastest lastest.

Kas saab noorte enesetappe ära hoida? Mõnel juhul küll. „Statistika näitab, et paljudele enesetappudele eelnevad tegelikult suitsiidikatsed ning sõnalised vihjed ja hoiatused,” kirjutab dr Kathleen McCoy. „Kui sinu teismeline laps räägib kas või vihjamisi enesetapumõtetest, siis on aeg pöörata sellele tõsist tähelepanu ja konsulteerida võimaluse korral eriarstiga.”

Teismeliste depressiooni üldine levik rõhutab vanematele ja teistele täiskasvanutele vajadust suhtuda tõsiselt igasse märki, mis viitab noore soovile endalt elu võtta. „Peaaegu iga enesetapujuhtum, mida olen uurinud, on seotud sellega, et noore kavatsustest pole välja tehtud või on neid alahinnatud,” kirjutab dr Andrew Slaby oma raamatus „No One Saw My Pain”. „Pereliikmed ja sõbrad ei mõistnud [noorukis] toimuvaid tohutuid muutusi. Nad keskendusid tagajärgedele, mitte seda põhjustavale probleemile, nii et diagnoosiks pandi kas „pereprobleemid”, „uimastite tarvitamine”, või „anoreksia”. Mõnikord raviti viha, segadust ja ärrituvust, kuid mitte depressiooni. Põhjuseks olev probleem jäi, piinates ja närides noort.”

Sõnum on selge: suhtuge kõigisse enesetapuvihjetesse tõsiselt!

[Pilt lk 7]

Mõnikord on mässuline käitumine depressiooni märk

[Pilt lk 7]

Depressioonis teismelised kaotavad tihti huvi varem neid vaimustanud tegevuste vastu