Ohustatud põlvkond

„Umbes kaks kuud tagasi olin õnnelik ja aktiivne. Nüüd tunnen end alati liiga väsinuna, kui mul avaneb võimalus midagi ette võtta. Olen väga õnnetu ja tujukas, ma ei tea, kuidas teised mind välja kannatavad. Ma ei saa aru, miks ma ühtäkki end nii halvasti tunnen.” (Paul)

„Ma nutan palju ja mu hing on haige. Kui ma ei piinle, siis tunnen end lihtsalt surnuna. Ma ei suuda millestki rõõmu tunda. Mulle ei meeldi enam olla koos sõpradega. Ma magan palju. Tavaliselt ei suuda ma üles tõusta, et kooli minna, ning mu hinded on alla läinud.” (Melanie)

PAUL ja Melanie pole sugugi ainukesed, kes nii tunnevad. Uurimused näitavad, et ligikaudu 8 protsenti Ameerika Ühendriikide noortest kannatab mingi depressiooni vormi all ja et iga aasta langeb umbes 4 protsenti noortest raskesse depressiooni. Ent statistika ei anna edasi kogu olukorda, sest depressiooni diagnoositakse tihti valesti või jäetakse see lausa märkamata. Noorukite psühholoog David G. Fassler kirjutab: „Tegelikult usun ma pärast laste ja teismeliste seas tehtud uurimusi, et rohkem kui ühel noorel neljast esineb enne kaheksateistkümnendat sünnipäeva raske depressiooni episood.”

 Laastavad tagajärjed

Depressioon mõjub teismelistele laastavalt. Tõesti, eksperdid usuvad, et see mängib tähelepanuväärset rolli noorukite söömishäiretes, psühhosomaatilistes haigustes, kooliprobleemides ning uimastite ja alkoholi kuritarvitamises.

Veelgi traagilisem on see, et depressioon on seotud teismeliste enesetappudega. USA Riikliku Psühhiaatriainstituudi sõnul võtab tervelt 7 protsenti raskes depressioonis olevatest noortest endalt elu. * Ka see ei näita veel probleemi täit ulatust, kuna usutakse, et iga enesetapu sooritanud nooruki kohta tuleb veel palju neid, kes on teinud katset seda teha. Seega on Carnegie nõukogu noorte arengukeskusel mõjuvad põhjused teatada: „Tänapäeval tähendab noorte probleemide kergelt võtmine katastroofi. Säärane hooletu suhtumine seab praeguse põlvkonna tõeliselt ohtu.”

Kas muretu elu?

Mõnedel on raske uskuda, et teismelised võivad tõepoolest olla depressioonis. „Nad on ju vaid lapsed,” võivad täiskasvanud arvata. „Neil on muretu elu ja kindlasti pole neil selliseid probleeme kui täiskasvanuil.” Või äkki ikka on? Tõsiasi on see, et noored kogevad tunduvalt suuremaid pingeid, kui paljud täiskasvanud seda mõistavad. Dr Daniel Goleman teatab: „[20.] sajandi algusest alates on üle maailma igal järgmisel põlvkonnal olnud suurem risk kui nende vanematel langeda raskesse depressiooni, kusjuures tegemist pole mitte lihtsalt kurvameelsusega, vaid halvava tuimuse, masenduse ja enesehaletsuse ning kõikehaarava lootusetusega. Ning sellised depressiivsed episoodid algavad üha nooremas eas.”

Siiski võivad paljud lapsevanemad vastu väita: „Meie ei langenud noorukina depressiooni. Miks siis meie last haaravad negatiivsed tunded?” Ent täiskasvanud ei peaks võrdlema oma nooruspõlve praegusaja noorte omaga. Lõppude lõpuks tajuvad inimesed ümbritsevat maailma erinevalt ja igaüks reageerib sellele omamoodi.

Peale selle kogevad tänapäeva noored lisaraskusi. „Nad kasvavad üles maailmas, mis erineb suuresti nende vanemate noorusaegsest maailmast,” kirjutab dr Kathleen McCoy oma raamatus „Understanding Your Teenager’s Depression”. Osutanud mitmetele tähelepanuväärsetele muutustele viimastel aastakümnetel, lõpetab dr McCoy: „Teismelised ei tunne tänapäeval end nii turvaliselt, nad pole nii enesekindlad ja lootusrikkad kui meie varasem põlvkond.”

Teismeliste depressiooni ulatust arvestades käsitlevad järgmised artiklid kolme küsimust:

• Missugused on teismeliste depressiooni sümptomid?

• Mis põhjustab sellist olukorda?

• Kuidas saaks depressioonis teismelisi aidata?

[Allmärkus]