Lugejate kirju

Lohutus haigetele. Tänan teid artiklisarja eest „Lohutus haigetele” (22. jaanuar 2001). Neli aastat tagasi juhtus minuga õnnetus. Pikka aega tundsin, et oleks olnud palju parem, kui oleksin surma saanud. Õnnetuse tagajärjel oli mul mälukaotus ja see tõi endaga kaasa palju kannatusrohkeid päevi. Nende artiklite lugemine julgustas mind.

T. M., Jaapan

Alates 15. eluaastast olen pidanud elama piinarikka reumatoidartriidiga. Loetud informatsioon aitas mul mõista, et ma pean õppima rohkem usaldama Jehoovat, kes on „varjupaik hädaajal” (Nahum 1:7).

Y. F. R., Colombia

Ma olen täisajaline evangeeliumikuulutaja. Varsti pärast uude piirkonda teenima kolimist sain teada, et mul on suhkurtõbi. See, kuidas te kirjeldasite kroonilise haige tundekeeriseid, oli imetlusväärne! Need artiklid aitasid mul vaadelda oma olukorda palju tasakaalukamalt ja teha muudatusi oma elus.

L. A., Itaalia

Me pole ise küll haiged, kuid nendes artiklites toodud põhimõtted on aidanud meil ühe oma probleemiga märksa paremini võidelda. Nii nagu seda sageli juhtub, oli see ajakiri vastus konkreetsele palvele.

R. P. ja L. P., Sri Lanka

Mõne nädala eest öeldi mulle, et mul on maksavähk. Võite kujutada, kuidas see mulle mõjus, kuna olen siiani olnud täiesti terve. Täna sain selle ajakirja 22. jaanuari numbri ja lausa neelasin neid artikleid. Need kirjeldasid kõiki mu kahtlusi, mõtteid ja tundeid, kuid andsid samal ajal positiivse vaatepunkti.

J. E., Hispaania

Tõsielujuhtum. Kirjutan teile seoses Bill ja Rose Meinersi liigutava kogemusega artiklis „Eesmärgid aitavad vastu pidada” (22. jaanuar 2001). Oli julgustav lugeda, et nad on sihikindlalt tegutsenud juba üle poole sajandi. Sellised elulood puudutavad mind südamepõhjani. Tahan anda Billile ja Rose’ile teada, et ma palvetan nende eest.

V. G., Itaalia

Neile meie hulgast, kes oleme terved, on see jutustus mehest, kes on võidelnud oma haigusega üle 50 aasta, äärmiselt innustav. See aitas mul mõista, et terve naisena peaksin hoidma oma tervist ja elama oma elu täisväärtuslikult.

P. V., Tšehhi

Minu ema on olnud haige juba ligi 20 aastat. Just praegu on ta meeleheitel ja tahab teada, miks ei või ta saada vähimatki leevendust. Ma lugesin talle seda artiklit, kuid see oli kasulik ka mulle. Nüüd ma mõistan, miks ta suurema osa ajast masendunud on.

G. O. A., Nigeeria

Nii Bill ja Rose kui paljud teised, kes peavad elama raske haigusega, on väga vaprad! Ma arvan, et meie, kes me pole raskesti haiged, võime õppida nende kogemustest. Bill ja Rose, olge tugevad! Te olete meile eeskujuks!

I. S., Saksamaa

Teismelised kurameerimas. Olen 15-aastane ja mulle meeldis väga artikkel „Noored küsivad: mida teha, kui vanemad peavad mind kurameerimise jaoks liiga nooreks?” (22. jaanuar 2001). Koolikaaslased küsivad minult, kas ma olen gei, et ma kellegagi ei käi. Tavaliselt olen neile öelnud, et mu vanemad ei luba seda, kuid olen alati tahtnud neile paremini vastata. Nüüd, pärast selle artikli lugemist, oskan nende küsimustele vastata. Tänan teid väga, et mõtlete ka meile teismelistele.

C. G., Ameerika Ühendriigid