Mitmekesisus on eluks hädavajalik

IIRIMAA rahvaarv ületas 1840. aastatel kaheksa miljoni piiri ning sellest riigist sai Euroopa üks tihedamini asustatud maid. Kartul oli seal üks tähtsamaid toiduaineid ja kõige rohkem kasvatati seal „Lumperiks” kutsutud sorti.

Aastal 1845 panid põllumehed nagu tavaliselt selle sordi maha, kuid kartuli-lehemädanik hävitas peaaegu kogu saagi. „Suurem osa Iirimaast elas selle raske aasta üle,” kirjutas Paul Raeburn oma raamatus „The Last Harvest–The Genetic Gamble That Threatens to Destroy American Agriculture”. „Hukatuslikuks sai järgmine aasta. Põllumeestel polnud muud võimalust, kui maha panna seesama kartulisort. Neil lihtsalt polnud muid sorte. Seekord levis kartuli-lehemädanik veelgi laiaulatuslikumalt. Kannatused olid kirjeldamatud.” Ajaloolaste arvestustel suri kuni miljon inimest nälga ning poolteist miljonit emigreerus, peamiselt Ameerika Ühendriikidesse. Järelejäänud elasid äärmises viletsuses.

Lõuna-Ameerika Andides kasvatasid põllumehed mitmeid kartulisorte ning vaid vähesed  sordid nakatusid lehemädanikku. Seetõttu ei tekkinud seal epideemiat. Tõesti, liikidevaheline ja liigisisene mitmekesisus pakub kaitset. Vaid ühe viljasordi kasvatamine on vastuolus selle põhilise ellujäämisstrateegiaga ning jätab taimed haiguste ja kahjurite ees kaitsetuks, nii et võib hävineda kogu piirkonna viljasaak. Seetõttu kasutavad paljud põllumehed väga sageli pestitsiide, umbrohumürke ja fungitsiide, kuigi need kemikaalid on pahatihti keskkonnakahjulikud.

Miks siis kasvatavad põllumehed paljude kohalike sortide asemel ainult üht põllukultuuri? Tavaliselt on põhjuseks majanduslik surve. Ühesuguse põllukultuuri külvamine tõotab vähem vaeva saagikoristusel, atraktiivsemat toodangut, vastupidavust riknemisele ja kõrget produktiivsust. Neid suundumusi hakati juurutama 1960. aastate niinimetatud rohelise revolutsiooni käigus.

Roheline revolutsioon

Valitsuse ja korporatsioonide ulatuslike kampaaniate käigus veendi näljaohuga maade põllumehi asendama nende mitmekesine põllukultuuride valik ühesuguste kõrge viljakusega teraviljadega, iseäranis riisi ja nisuga. Neid „imevilju” ülistati kui maailma näljahäda lahendust. Ent need polnud sugugi odavad – seemned olid tavahindadest kolm korda kallimad. Lisaks sõltus saagikus suuresti kemikaalidest, sealhulgas väetistest, rääkimata säärastest kulukatest vahenditest nagu traktorid. Siiski saavutas roheline revolutsioon tänu valitsuse abirahadele edu. „Kuigi see on päästnud miljoneid näljast, ohustab see praegu maailma toiduvarusid,” sõnab Raeburn.

Seega võis rohelisel revolutsioonil olla küll lühiajalisi saavutusi, kuid seda pikaaegsete riskide hinnaga. Monokultuuride kasvatamine levis peatselt üle tervete kontinentide, samas kui rohke väetiste kasutamine hoogustas umbrohu kasvu ja pestitsiidid hävitasid nii kasulikke putukaid kui ka kahjureid. Riisipõldudel tapsid mürkkemikaalid kalu, krevette, krabisid, konni ja igasuguseid taimi, millest suurem osa on väärtuslik toidulisa. Kemikaalidega kokkupuude põhjustas mürgistusjuhte ka põllumeeste hulgas.

Suurbritannia avatud ülikooli bioloogiakateedri õpetaja dr Mae-Wan Ho kirjutas: „Nüüd on vaieldamatult selge, et monokultuuride juurutamine alates „rohelisest revolutsioonist” on avaldanud ebasoodsat mõju bioloogilisele mitmekesisusele ja toiduvarudele kõikjal maailmas.” ÜRO Toitlus- ja Põllumajandusorganisatsiooni teatel on praeguseks hävinud 75 protsenti sajandi eest viljeldud taimede geneetilisest mitmekesisusest, seda peamiselt tööstusliku põllumajanduse toimimisviiside tagajärjel.

Uurimisinstituudi Worldwatch väljaanne hoiatab, et „geneetilise ühetaolisusega kaasnevad ökoloogilised riskid on tohutud”. Kuidas neid riske kontrolli all hoitakse? Selleks vajatakse põllumajandusteadlasi ja mõjusaid kemikaale ning lisaks tuleb rahaliselt toetada põllumehi. Ent see ei garanteeri veel midagi. Geneetiline ühetaolisus oli üheks oluliseks teguriks, mis põhjustas Ameerika Ühendriikides laastava maisi-lehemädaniku ja hävitas Indoneesias veerand miljonit hektarit riisi.  Viimastel aastatel on aga alanud uus põllumajandusrevolutsioon, mis hõlmab elusorganismidega manipuleerimist veelgi kõrgemal tasemel – geenidega.

Geenirevolutsioon

Geeniuuringute tulemusena on tekkinud uus tulutoov tööstusharu biotehnoloogia. Nagu nimi viitab, hõlmab see bioloogiat ja moodsat tehnoloogiat, nagu tehnogeneetikat. Mõned uued biotehnoloogiafirmad on spetsialiseerunud põllumajandusele ja töötavad palavikuliselt selliste uute seemnete patentimise kallal, mis annaksid head saaki, suudaksid vastu panna haigustele, põuale ja külmale ning vähendaksid vajadust kasutada ohtlikke kemikaale. Selliste eesmärkide saavutamine oleks äärmiselt kasulik. Ent mõningaid on geneetiliselt muundatud põllukultuurid murelikuks teinud.

„Looduses toimib geneetiline mitmekesisus kindlates piirides,” ütleb raamat „Genetic Engineering, Food, and Our Environment”. „Roosi saab ristata mõne teise roosisordiga, kuid mitte kunagi kartuliga. ... Tehnogeneetikas aga võetakse tavaliselt ühe liigi geenid ja kantakse need üle teise liigi esindajale, et sisestada mõnd soovitud omadust või tunnust. See võib tähendada näiteks seda, et arktiliselt kalalt (nagu mõni lestaliik) võetakse geen, mis aitab toota antifriisi omadustega kemikaali, ning viiakse see kartulisse või maasikasse, et muuta neid külmakindlateks. Praegu on võimalik muundada taimi geenidega, mis on saadud bakteritelt, viirustelt, putukatelt, loomadelt või isegi inimeselt.” * Põhimõtteliselt võimaldab biotehnoloogia inimesel läbi murda liike eristavatest geneetilistest müüridest.

Nagu roheline revolutsioon, nii suurendab ka „geenirevolutsioon” oluliselt geneetilise ühetaolisuse probleemi – mõnede arvates isegi rohkem, kuna geneetikud saavad rakendada sääraseid tehnikaid nagu kloonimine ja koekultuuride kasvatamine, protsesse, mille käigus luuakse täiesti identseid koopiad ehk kloone. Seega jääb mure bioloogilise mitmekesisuse vähenemise pärast ikkagi alles. Geneetiliselt muundatud taimed aga tekitavad uusi küsimusi, näiteks nende võimalik mõju inimesele ja keskkonnale. „Me tormame pimedas lootuses uude põllumajandusliku biotehnoloogia ajastusse, kus on vähe piiranguid ja vaid ähmased ettekujutused võimalikest tagajärgedest,” ütles teaduskirjanik Jeremy Rifkin. *

Teisest küljest on vägi manipuleerida eluga geneetilisel tasandil potentsiaalne kullakaevandus ning seega toimub võidujooks uute seemnete ja teiste muundatud organismide patentimises. Samal ajal jätkub aga taimeliikide väljasuremine. Nagu juba varem mainitud, on mõned valitsused ja erainstitutsioonid loonud katastroofi vältimiseks seemnepanku. Kas need pangad tagavad tulevastele põlvkondadele laialdase seemnevaliku, mida saaks maha külvata ja mis annaks saaki?

Kas seemnepangad on tagatis väljasuremise vastu?

Kew’ Kuninglik Botaanikaaed Inglismaal alustas ettevõtmisega, mida ta nimetab „üheks kõige ulatuslikumaks rahvusvaheliseks säilitusprojektiks, mis eales teostatud”. See on millenniumi seemnepanga projekt. Selle peamised eesmärgid on 1) koguda ja säilitada 10 protsenti (rohkem kui 24 000 liiki) maailma seemneid kandvast floorast aastaks 2010 ning 2) veel enne seda koguda ja säilitada kogu Suurbritannia kohaliku seemneidkandva floora seemned. Teised riigid on samuti rajanud seemne- ehk geenipanku, nagu neid vahel kutsutakse.

 Bioloog John Tuxill teatab, et vähemalt 90 protsenti miljonitest seemnetest, mis on kogutud seemnepankadesse, on väärtuslikud toidu- ja muud tarbetaimed, nagu nisu, riis, mais, sorgo, kartul, sibul, küüslauk, suhkruroog, puuvill, sojauba ja teised oad, kui mainida vaid mõningaid. Ent seemned on elusorganismid, mis püsivad elujõulisena vaid niikaua, kuni säilivad nende sisemised energiavarud. Kui kindlad on selles osas seemnepangad?

Pankade probleemid

Seemnepangad lähevad palju maksma – Tuxilli sõnul iga aasta keskmiselt 300 miljonit USA dollarit. Ent isegi sellest summast ei pruugi piisata, märgib ta, sest „vaid 13 protsenti geenipanga seemnetest on hästi hooldatud rajatistes, kus neid saab kaua aega hoida”. Kuna kehvades hoiutingimustes talletatavad seemned ei säili kaua, tuleb need varakult maha istutada, et saaks koguda järgmise põlvkonna seemnevarusid; muidu saab seemnepangast seemnete surnukamber. Loomulikult nõuab see kõik palju töötajaid ja kulutusi, mis vaid keerustab olukorda asutustes, kus niigi on rahadega kitsas käes.

Raamat „Seeds of Change–The Living Treasure” selgitab, et USA riikliku seemnepanga laboratoorium Colorados on „kogenud mitmesuguseid raskusi, sealhulgas elektrikatkestusi, külmikute rikkeid, personali vähesust, mistõttu tohutud kuhjad seemneid on jäänud kataloogimata”. Seemnepankade tegevust mõjutavad ka poliitilised pöörded, majanduslik surutis ja looduskatastroofid.

Pikaajaline säilitamine põhjustab ka muid probleeme. Looduskeskkonnas on taimedel piiratud, kuid elutähtis kohanemisvõime, mis võimaldab neil ellu jääda haiguste ja muude raskuste korral. Ent seemnepanga kaitstud keskkonnas võivad nad põlvkondade jooksul osa oma kohanemisvõimest kaotada. Paljude taimede hästitalletatud seemned võivad siiski kesta sajandeid, enne kui need tuleb maha istutada. Hoolimata sellistest piirangutest ja ebamäärasust tekitavatest asjaoludest, peegeldab seemnepankade olemasolu üha kasvavat muret inimkonna toidukultuuride tuleviku pärast.

Loomulikult on parim viis väljasuremise vähendamiseks see, kui kaitstakse taimede looduslikke asukohti ja taastatakse põllukultuuride mitmekesisus. Ent selleks peame Tuxilli sõnul „arendama uue tasakaalu inimese ja looduse vajaduste vahel”. Kui realistlik on aga uskuda, et inimesed arendavad uue tasakaalu loodusega, kui nad taotlevad lausa religioosse innuga tööstuslikku ja majanduslikku progressi? Nagu me nägime, avaldab isegi põllumajandusele mõju kõrgtehnoloogiline, turule orienteeritud suurärimaailm. Lahendus peab olema kusagil mujal.

[Allmärkused]

 [Kast/pilt lk 7]

Põllumees – kas samuti „ohustatud liik”?

„Alates 1950. aastast on põllumajandusega seotud inimeste hulk kahanenud kõigis tööstusmaades, mõnes piirkonnas rohkem kui 80 protsenti,” ütleb ajakiri „World Watch”. Näiteks Ameerika Ühendriikides on praegu põllumehi vähem kui vange. Mis on põhjustanud sellist väljarännet maapiirkondadest?

Peamised tegurid on järjest madalamad sissetulekud, põllumajanduse kasvavad võlad, suurenev vaesus ja kasvav mehhaniseerimine. Aastal 1910 said Ameerika Ühendriikide põllumehed umbes 40 senti dollarist, mille ostja maksis poes toidu eest, ent aastal 1997 oli põllumehe osa langenud 7 sendile. Nisukasvatajad saavad ajakirja „World Watch” sõnul „vaid 6 senti dollarist, mille klient maksab leivapätsi eest”. See tähendab, et kliendid maksavad leivapakkijale peaaegu sama palju kui põllumehele nisu kasvatamise eest. Arengumaades on põllumeeste olukord veelgi hullem. Austraalia ja Euroopa põllumees saab kehval aastal raskuste ületamiseks ehk pangalaenu võtta, kuid Lääne-Aafrika põllumees ei ole tõenäoliselt suuteline uut katset tegema. Ta ei pruugi halba aastat isegi üle elada.

[Pildid lk 7]

„Monokultuuride juurutamine alates „rohelisest revolutsioonist” on avaldanud ebasoodsat mõju bioloogilisele mitmekesisusele ja toiduvarudele kõikjal maailmas.” (Dr Mae-Wan Ho)

[Allikaviited]

Taust: U.S. Department of Agriculture

Centro Internacional de Mejoramiento de Maíz y Trigo (CIMMYT)

[Pildid lk 8]

Millenniumi seemnepank Inglismaal säilitab väärtuslikke taimeseemneid

[Allikaviide]

© Trustees of Royal Botanic Gardens, Kew